Tagasi koju! Eesti koondise väravavaht Matvei Igonen võib end just nii tunda, sest järgmine mängupaik Plovdiv on talle vägagi tuttav. Kaks aastat tagasi kuulus ta just selle linna klubi Botevi ridadesse.

Bulgaariasse jõudis Igonen 2023. aastal, kui lõi käed Pazardzhiki Hebariga. Poole aastaga jäi ta silma Botevile, kes 2024. aasta jaanuaris eestlase enda ridadesse tõi. Paraku ei saanud senise esikinda Hidajet Hankici üleminekust asja ning esimesed viis mängu postide vahel seisnud Igonen langes varumehe rolli.

"Hebaris oli algus väga hea ja tuli üleminek Botevisse, mille üle olin väga õnnelik," meenutab Igonen ise. "Aga pärast ei läinud asjad nii nagu ma tahtsin. Jalgpallurina oli mul raske periood. Samas elus juhtusid mul sel ajal väga positiivsed asjad! Nii et seetõttu mäletan ikkagi kogu seda aastat väga positiivsena. Kuigi mul oli jalgpallurina raske, tegi ka see mind tugevamaks," sõnab ta.

Nagu öeldud, palkas Botev esialgu Igoneni esiväravavahiks, kuid ta langes peagi varukinda rolli. "Hankic oli esiväravavaht, kellele tehti pakkumine MLS-ist. Ta tahtis minna, aga klubi ütles, et enne peavad nad talle vahetusmehe leidma. Leidsidki mind, kirjutasime lepingule alla ja klubi ütles talle, et ta võib nüüd minna, aga see pakkumine läks juba laualt maha. Nii et kui mina kohale jõudsin, oli ta endiselt klubis," kirjeldab Igonen.

"Hakkasin mängima, aga ei läinud nii nagu taheti. Ja siis öeldi, et Hankic on endiselt olemas, mängis varem hästi ja las mängib nüüd ka. Ja mina istusin pingil. Tavaline väravavahi olukord. Peadki ise peas tugev olema, pingil istumine ei ole ju maailmalõpp. Vahel istud, vahel mängid, aga ikkagi pead iga päev endast parima andma," on tal ametiga kaasnevad mured ja rõõmud selged.

Eraelu kauneim hetk

Tasakaalu mõttes märkis Bulgaaria-periood tema isiklikus elus aga parimaid päevi. "Esiteks võtsime naisega juba Hebaris koera, aga Botevis sai mu abikaasa teada, et ootab last. Üks kõige tähtsamaid asju mu elus juhtus Plovdivis!" lööb Igoneni nägu särama. "Jalgpalli mõttes oli muidugi oluline ka karikavõit 2024. aastal, kui olime klubis koos Joonas Tammega. Ja meil oli hea punt inimesi. Kahe leedulasega suhtleme vahel veidi siiani, soovime õnne ja nii," märgib ta.

View this post on Instagram

A post shared by 🇪🇪 (@matveiigonen)

Seekordses Bulgaaria koondises Igonenil tuttavaid nägusid pole. Viimase aasta jooksul on kodumaad küll esindanud keskväljamees Nikola Iliev ja keskkaitsja Atanas Chernev, kellega tal õnnestus riietusruumi jagada, aga seekord kumbki peatreener Aleksandar Dimitrievi kutset ei pälvinud.

Plovdivist rääkides ei saa üle ega ümber linnaderbist ehk Botevi ja Lokomotivi vastasseisust. "Seal on linnas nagu piir vahele tõmmatud! Inimestele meeldib jalgpall ja kui on derbipäev, siis kui sa oled tavaline inimene ja pole seotud jalgpalliga, on sul sel päeval targem kodus istuda. Ei ole väga turvaline," annab Igonen soovituse, tuues samas kohe välja ka positiivse tahu.

"Eesti jalgpallurina on see kõik tore! Mängid tipptasemel, näed selliseid asju ja elad seda ise läbi. Päris äge! Kui karika võitsime, siis ... vaata YouTube’is videoid, pool linna elas kaasa! Sofias on CSKA ja Levski, Plovdivis Botev ja Lokomotiv – need on Bulgaaria on kaks kõige suuremat derbit. Näiteks Ludogorets on ka väga suur klubi, aga neil pole mingit kultuuri ega eriti ka fänne," viitab Igonen 2011. aastal troonile tõusnud, tosina aasta eest Meistrite liiga põhiturniirile murdnud ja enne mullust Sofia CSKA triumfi 14 järjestikust tiitlit võitnud meeskonnale.

Bulgaaria koondise säravaimad hetked jäävad 1990-ndatesse aastatesse – jõuti ju 1994. aastal täielike üllatajatena MM-il suisa poolfinaali. Viimased kümnendid ei ole erilist rõõmu toonud – Bulgaaria pole pärast 2004. aasta EM-il käimist olnud viimase paarikümne aasta jooksul suurturniirile pääsemisele isegi lähedal. Seetõttu on huvi koondise tegemiste suhtes Igoneni sõnul leigevõitu: "Ma pole ise väga palju nende koondise mänge vaadanud ja meil polnud Botevis ka koondislasi, kellega sellest rääkida. Aga klubifänlus on seal suurem kui koondisefänlus, seda julgen öelda."

Samas ei tähenda emotsionaalne kultuur seda, et mängija peaks miskit pelgama. "Mul oli seal raske periood jalgpallurina ja tean, et ma ei olnud seal fännide lemmikmängija!" tunnistab Igonen ausalt. "Aga linnas ei tulnud keegi kunagi midagi halvasti ütlema. Kui internetis midagi kirjutatakse, siis las see olla. Mina saan end väljakul välja elada, tavalised inimesed teevad seda internetis. Las teevad!"

Bulgaaria võõrustab Eestit rahvuskangelasest poeedi Hristo Botevi nimelisel staadionil, mille uuenduskuur venis pikalt, aga lõpuks saadi sellega 2023. aastal ühele poole. Nii jõudis ka Igonen värskendatud staadionil mängida. “Elasin staadionist viieminutilise tee kaugusel. Stata on väga ilus, uus. Loodan väga, et inimesi ka tuleb! Meil oli Botevis küll nii, et kui oli hea aeg, siis publik tuli, aga kehvemate tulemuste korral mitte. Inimesed on kultuuri mõttes natukene seal teistsugused," nendib väravavaht.

Ta tunnistab ausalt, et jalgpallurina oli tema fookus põhitööl, vaba aeg aga väga teadlikult planeeritud ehk linnaga ta seal veedetud aasta jooksul liiga palju tutvuda ei jõudnud. "Kui sul on abikaasa ja koer, siis sinu rutiin väga ei muutu. Lähed trenni, tuled koju, lähed koeraga jalutama, tuled tagasi koju, teed õhtusöögi, lähed veel ükskord koeraga õue ja lähed magama," muigab ta. "Vabu päevi liiga palju pole ja mina võtan need pere jaoks – nad niikuinii igatsevad ja ma tahan selle aja nendega olla."

Legend on restoranis nähtud

Plovdivist on pärit Bulgaaria kõigi aegade parim jalgpallur Hristo Stoichkov ning legend on kodulinnas Igoneni kinnitusel endiselt au sees. "Et ta just seal sündis ja kasvas, on väga-väga suur asi nende jaoks! Nägin teda paar korda restoranis. Ta on ju praegu juba 60-aastane, aga kümnest inimesest seitse astub talle juurde ja teretab. Väga suur inimene! Tal on oma bränd, H8S, ja Plovdivis on mitu poodi selle kaubamärgiga. Päris äge!" kiidab Igonen.

View this post on Instagram

A post shared by HRISTO STOITCHKOV (@hristo8oficial)

Bulgaariast lahkumise järel leidis Igonen sobiva töökoha ja oodatud minutid Rootsi kõrgliigast Degerforsist. "Läheb üsna samamoodi nagu eelmisel aastal. Lootsime küll, et tänavu suudame enamat, sest see meeskond, kes aitas eelmisel hooajal Allsvenskanisse püsima jääda, jäi suures osas alles," nendib Igonen, aga oskab nimetada ka probleemide põhjuse.

"Kõige halvem on see, et meil ei ole stabiilsust. Sellist mängu Allsvenskanis ei ole, et lähed ja võtad lihtsalt ära. Võitsime võõrsil Malmöt, see on väga suur asi, ja AIK-d kodus. Aga siis kaotasime näiteks Kalmarile," ohkab ta. "Pead igas mängus endast kõik andma, et punktid kätte saada. Väga raske on ilma stabiilsuseta loota, et oleksime esikümnes. Igal aastal väljalangemise vältimise nimel mängida, see on mentaalselt raske!"

Degerforsis kindla esikinda rolli täitev väravavaht julgeb öelda, et mängib 29-aastaselt senise karjääri parimat jalgpalli. "Üks paremaid aegu on küll. Minu hääl maksab riietusruumis, mind kuulatakse. Tunnen, et olen meeskonnale tähtis. Mulle meeldib see, kus ma praegu olen. Tahan klubile endast kõik anda, sest selle nimel töötavad väga paljud inimesed, et me Allsvenskanisse püsima jääksime. Kui välja langeme, ei tea nad, kas neil on järgmisel aastal töökoht või mitte. Eelarve ju väheneb. Nii et ma kindlasti tunnen vastutust," kinnitab ta ning lisab, et Rootsi on ka pere jaoks väga hea koht, kus mängija lähedasi hoitakse.

Lapse sünni tõttu viimases kolmes koondiseaknas pere juurde jäänud Igonen usub, et Eesti võib ühtsuse toel käesolevas aknas veel paljutki korda saata. "Meil on väga tugev tiimivaim ja vaib! See on kõige tähtsam. Usaldame treenereid. Võiks minna paremini kui inimesed arvavad! Saame selles aknas veel suuri asju teha," kinnitab ta.