Vägev minevik võib olla ahistav, vähemalt jalgpallis. Bulgaaria teab seda liigagi hästi.

• Soccernet.ee koondisereisi päevik toob lugejani Islandil ja Bulgaarias silma jäänud hetked ning pähe tulnud mõtted nii jalgpallist kui ka kohalikust elust.

Kui tähtis on ajalugu? Sõltub vaatenurgast. Bulgaaria suuruselt teise linna Plovdivi asukohas ilmnesid esimesed märgid inimasustusest juba 6000. aastal enne Kristust ning kultuuride ristteel seistes on sajandite jooksul linna valitsenud . Tänu sellele on siinses vanalinnas võimalik pea kõrvuti imetleda nii Rooma amfiteatrit, õigeusu kirikut kui ka Osmanite riigi ajal rajatud Džumaja mošeed. Seitsmest mäest koosneva linna keskse tipu, turistimagnetiks muudetud Nebet Tepe otsast võib ühele poole vaadates näha kohalikku "lasnamäed" ja pilku teisale pöörates tuhandeid aastaid vanu kirikuid.

Plovdivi linna jaoks on nende kirev ja rikas ajalugu põhjusega uhkuse allikas. Jalgpallis on lugu veidi keerulisem, sest minevikutaak võib jääda jala külge lohisema. Bulgaaria lonkab pisut Ungariga sama jalga - kunagine hiilgus on enneminevik. Kahekordsed MM-finalistid ungarlased on siiski suutnud viimase kümmekonna aastaga end vähemalt Euroopas uuesti pisut pildile mängida. Bulgaaria mõõnab seevastu endiselt.

Tõsi, midagi Ungariga võrreldavat pole bulgaarlastel ajaloost ette näidata. Nende jalgpalli tipphetked saabusid 1994. aastal, kui koondis USA-s peetud MM-il Saksamaad šokeerides poolfinaali jõudis. Sel turniiril kuus väravat löönud Hristo Stoichkov on endiselt bulgaarlaste ebajumal, riigi kõigi aegade suurim mängija. Ent ta pole ainus - Hristo Bonev, Krasimir Balakov, Emil Kostadinov, Martin ja Stilijan Petrov, Dimitar Berbatov ning teisedki on lippu eri aegadel kõrgel hoidnud.

🚨 Genius at work!

🇧🇬 Who did it best: Hristo Stoichkov OR Dimitar Berbatov❓#UCL — UEFA Champions League (@ChampionsLeague) January 8, 2021

Koondis pääses seevastu viimati MM-ile 1998. aastal ja EM-ile on jõutud vaid kahel korral. Seni viimaseks jäänud 2004. aasta turniiril kaotati kõik kolm mängu väravate vahega 1:9, ka Rahvuste liiga viiest hooajast neljal on bulgaarlased mänginud C-tasandil. Praegusest koondisest mängib tippliigades vaid kaks meest - poolkaitsja Ilia Gruev Premier League'is Leeds Unitedi ja ründaja Lukas Petkov Bundesligasse tõusnud üllataja Elversbergi ridades.

Bulgaaria võiks võtta oma jalgpalliajalugu kui ilusat meenutust minevikust, ent see näib neil hoopis sangpommina jala küljes lohisevat. Midagi sarnast teame Eestistki, ehkki väiksemas mastaabis, sest võrdlused 2011. aasta eduga on järgmise 15 aasta jooksul osutunud kohati ahistavaks. Samas võib (lähi)ajaloo saavutuste puudumist võtta kui suurepärast võimalust, et ise ajalooraamatus uued leheküljed täis kirjutada. Praegune Eesti koondis näib sellest tahtmisest pakatavat.

28. september

Kas Eesti koondis peab ikka lendama nahktugitoolides? Jah, sest see loob aluse heale tulemusele.

Koondise teekond läbi Euroopa võib olla pikk ja võib olla lühike, aga peaasi, et ta oleks meeskonna jaoks mugav. Enamasti tähendab lennureis mängijatele parajat piina, aga viimasel ajal on Eesti hakanud keerulisemaid otsi taas tegema tšarterreisidega. Omamoodi on tegu sundolukorraga, sest mõnest paigast ei jõuaks lihtsalt liinilendudega normaalselt järgmiseks mänguks kohale.

Lihtsa näitena oli meeskonnal vaja seekord saada võimalikult ruttu Reykjavikist Plovdivisse ehk liikuda mööda marsruuti, mis pole ühegi lennufirma püsiplaanides. Sarnases seisus oldi kaks aastat tagasi, kui Aserbaidžaani äärealadel asuvast Qäbäläst tuli vaid kolm päeva hiljem toimuvaks mänguks jõuda Bratislavasse. Mõlemal juhul polnud muud võimalust kui võtta tšarterlend. Toona starditi kohe pärast mängu ja veedeti öö lennukis, nüüd oli graafik veidi inimlikum - õhkutõus Reykjavikist keset päeva, maandumine Plovdivis hilisõhtul.

View this post on Instagram

A post shared by Eesti jalgpall (@eestijalgpall)

Kuna siinse linna lennuväli võtab keskmiselt vastu vaid paar-kolm liinilendu päevas, olid kohalikud kaugete külaliste saabumisest päris elevil. Lendajaid rõõmustas aga ennekõike asjaolu, et algselt peljatud viietunnine ots osutus erakordselt mugavaks. Selle eest tuleb tänada ... leedukaid! Nimelt andis nende tšarterlennufirma Klasjet eestlaste käsutusse sõiduvahendi, mis oli ilmselt ehitatud algselt kodumaa korvpallurite vedamiseks.

Kuigi lennuk ise nägi välja kaunis staažikas, olid kolmekohalised read asendatud paarikaupa ülimugavate nahktugitoolidega, mis tegid koos suurte reavahedega olemise väga mugavaks. Sundasendis kügelemise asemel võisid Eesti mängijad end tunda väga mugavalt. Pole põhjust kahelda, et tavalendudega Bulgaariasse rännates olnuks meeskond kohale jõudes oluliselt väsinum. Jalgpalliliidu rahakotist viib selline reisikorraldus kena kopika, aga Eesti edu nimel tasub seda hinda maksta.

27. september

Hirm on see, mis mehe araks teeb, teavad vanemad ja targemad öelda. Paljuräägitud Islandi ime osutus Eesti koondise jaoks igati jõukohaseks ning kohalike suhu jäi vaid kahtlase väärtusega järelmaik.

Hapendatud haikala on üks Islandi delikatesse, mille maitsmise eel antakse kohalikus restoranis täpsed juhised ja hoiatused - ammoniaagine järelmaik võib olla veidi ehmatav, aga kui samal kandikul lauda toodud pits viina peale võtta, pole hullu. Huvitaval moel talletub veider maik järgmise hommikuni mitte suhu, vaid kuskile ninasõõrmetesse. Noh, vähemalt värvikas!

Sama ei saa ilmselt öelda Islandi koondise fännid, kellel püsib kehv maik Eestiga tehtud 1:1 viigist suus märksa kauem. Peatreener rääkis päev enne kohtumist pressikonverentsil viisakalt, aga enesekindlalt, et usub FIFA edetabelisse, mis näitavat koondiste tasemevahet. Ei näidanud. Maailma 75. ja 127. riigi tasemevahe polnud märkimisväärne, Eesti teenis punkti ka mängupildi poolest auga välja. Juba teisipäeval tuleb Islandil sõita külla alagrupi liidrile (!) Luksemburgile, aga nende mured pole enam meie omad.

Mingit erilist märki polnud ka islandlaste paljuräägitud füüsise ja võitlustahte maksvusele pääsemisest. "Ka meil on väga suured Eesti poisid!" poetas poolkaitsja Kevor Palumets pärast mängu mõnuga. Aga miks peaksimegi üldse mõtlema, et eestlane, kelle üks peamisi trumpe on alati olnud töökus, kellelegi selles valdkonnas alla jääb? Äkki mõtleme ennast ise kehvemaks kui me tegelikult oleme? Koondis näib sellest murest prii olevat, eneseusku jagub.

Kui Soccernet.ee mängujärgsel pressikonverentsil otsesõnu küsis, kas Jürgen Henn on pettunud, et Eesti ei võitnud, vastas pealik hetkegi mõtlemata: jah. Sellist hinnalist mentaliteeti ei saa endale ja meeskonnale vägisi peale suruda, see peab igaühes eraldi ja lõpuks meeskonnas ühiselt loomuldasa kasvama. Parim kinnitus, et Eesti liigub praegu õiget teed mööda, oli 90 minuti jooksul Laugardalsvölluri väljakule jäetu. Alles algus? Muidugi. Aga väärt algus.

26. september

Kui palju peab üks jalgpallitreener ennast avama? Islandlased näitasid, et siiruses peitub võlu. Sama teed püüab käia ka Eesti koondise juhendaja Jürgen Henn.

Mängueelne pressikonverents on enamasti üks veidravõitu üritus. Osa süvitsi minevaid jutte on ära räägitud juba koosseisu tutvustamise ajal, tulevikku ennustada keegi ei taha ja kaarte avada samuti mitte, küsi ükskõik kuidas. Nii on sageli tegu üsna sisutühjade heietamistega võtmes "mängu saatuse otsustavad detailid" ja "tähtis on duellides peale jääda".

Vahel leidub õnneks erandeid, üheks näiteks Islandi peatreeneri Arnar Gunlaugssoni ja kapteni Orri Oskarssoni etteaste enne mängu Eestiga. Mõlemad mehed võtsid Eesti ajakirjanike huvi Islandi eduloo tagamaade vastu siiralt ja vastasid neile sisukalt. Kumbki ei olnud pressikonverentsi laua taha tulnud kohustuslikku kava läbima, seda võeti kui enesestmõistetavat osa sissejuhatusest mängupäevale.

Sarnast soovi olla siiras ja vahetu võib aina enam aimata ka Jürgen Henni käitumisest. Ligi kaks aastat koondist juhendanud Henn pole kunagi olnud udujutu ajaja, kuid eriti viimastes koondiseakendes on tajutav, et ta üritab anda vastuseid, mis päriselt taustu avaksid ja valikuid selgitaksid. Mingil määral on siin kindlasti abiks ka eelnev valmistumine võimalikeks jututeemadeks, kuid lõpuks istub laua taga siiski peatreener oma isikupärase hoiaku ja lähenemisega.

Henn ei tule pressikonverentsile linnukest kirja saama, ta tajub oma rolli ja vastutust. Tegelikult ei suhtle mängijad-treenerid ju küsimusi esitavate ajakirjanike, vaid nende kaudu kõigi huvilistega, kes tahavad koondise käekäiguga kursis olla. Ent mõistagi võib teinekord juhtuda ka seda, et ajakirjanik hakkab ajama mingit "oma asja" - siis võib minna nii, nagu mõne päeva eest Hollandi tähe Virgil van Dijki ja De Telegraafi esindaja Valentijn Driesseni vahel.

🚨🚨🎙️| Dialogue between journalist and Van Dijk during press conference:

​🎙️ Journalist: "Doesn't it feel like you being here is forced?"

​🎙️ Van Dijk: "What do you mean?"

​🎙️ Journalist: "You're not very talkative.
Normally you're friendly and outspoken, aren't you?"

​🎙️… — Living Liverpool (@Livin_Liverpool) September 23, 2026

Muidugi peitub Gunnlaugssoni ja Oskarssoni avatuse taga vähemalt osaliselt ka see, et islandlased lihtsalt ongi sellised - loomu poolest abivalmid ja heatujulised, alustades staadionitöötajatest ja lõpetades bussijuhtidega, nagu päev Reykjavikis kinnitas. Aga vaieldamatult on need omadused, mida saab ise arendada.

25. september

"Exit to Iceland." Väljapääs Islandile - selline lakooniline silt tervitab Keflaviki lennujaama saabujaid. Mujale pole siin ju tõesti minna ja miks peakski? Kui su riik on veidi vulkaanikivimeid keset merd, jääb sulle kaks võimalust - kas oma eripärasust põdeda või selle üle uhke olla. Islandlased on kindlameelselt otsustanud teise variandi kasuks.

Õiges pardas istujad said Keflaviki lennujaamas maandumise eel imetleda virmalisi, teistele jäi klišeelik teadmine, et maandutakse ühte väga tuulisesse ja vihmasesse paika. Islandi ilmastikulistest eripäradest saab aimu juba lennujaamas, kus suurde ja lagedasse autoparklasse on ehitatud pikad varjualused käiguteed, mis pakuvad ilma eest kaitset.

Samas ei tekita isegi öine Island tunnet kõledusest. Ju annavad sellele maale hinge ja sisu inimesed, kusjuures juba hotelli vastuvõtulauas õnnestub suhelda puhtas eesti keeles. "Tulin siia üheks nädalaks. See oli kaks aastat tagasi," kõlab kaugesse riiki elama sattunud kaasmaalase heatujuline selgitus. Midagi kattuvat eestlaste ja islandlaste vereringes küllap ikkagi on.

Kui rääkida Eesti ja Islandi jalgpalli-DNA puutepunktidest, ei saa mõistagi üle ega ümber Teitur Thordarsoni nimest. Vanameister naudib nüüdseks elu veidi soojemas kliimas, aga oli Soccernet.ee-ga heal meelel valmis vestlema - jutte temaga saab portaalist lugeda õige pea.

Laugardalsvöllur — the Iceland national stadium — under snow.

Stunning... pic.twitter.com/a1c7pMTGI6 — The Blizzard (@blzzrd) November 18, 2020

Enne veel ootab aga ees käik Laugardalsvölluri staadionile, kus täna peetakse mängueelsed treeningud ja pressikonverentsid ning kus Island ja Eesti juba homme palli veerema panevad. Kohalikud hakkasid Reykjaviki linnasüdamest mõne kilomeetri kaugusel asuvasse Laugardaluri parki spordiplatsi rajamist arutama juba 1871. aastal, päriselt läks ehituseks üle 60 aasta hiljem. Tark ei torma!

Muide, enamik seekordseid Eesti koondislasi astub sellele hübriidmuruga platsile esmakordselt, ent mitte kõik. Senisest seitsmest maavõistlusest kolm on peetud Tallinnas, üks Portugalis ja üks Kataris ning vaid kaks Islandil - 1994. aastal mängiti Akureyri staadionil ja vaid 2014. aastal Laugardalsvölluril. Tosina aasta eest kuulus Magnus Pehrssoni käe all Eesti algkoosseisu Karol Mets, pingilt jälgis kohtumist Frank Liivak.

Et samal staadionil on oma kodumänge pidanud ka Islandi klubi Fram, käis samuti 2014. aastal siin külas Nõmme Kalju. Tänu brasiillase Fabio Pratese väravale võideti Laugardalsvölluril 1:0, pingilt vaatas kohtumist toona 18-aastane Mihkel Ainsalu.