Eesti rannajalgpallikoondis on rahvusvahelisel tasemel ennast vaieldamatult tõestanud. Küll aga on spordiala suremise äärel, sest huvi ja toetus muutub aina napimaks. Kõige suuremat mure tunneb selle üle rannakoondise eest enim mänge pidanud Kristian Marmor, kes tänavu ka jalgpalliliidu hõbemärgi teenis.

Marmor teab, millest räägib! Eesti rannajalgpalli suurkuju on pidanud rahvuskoondise eest rekordilised 113 kohtumist ning näinud lähedalt nii ala paremaid aegu kui ka selle hääbumist. Aastate jooksul on Eesti suutnud Euroopas tugevaid vastaseid üllatada ja end arvestatava rannajalgpalliriigina kehtestada, kuid kodune kandepind on üha väiksemaks jäänud.

Marmori hinnangul ei ole probleem üksnes koondise vananevas tuumikus või Meistriliiga meeskondade vähesuses. Suurimad puudujäägid on noorte kaasamises. Soccernet.ee vestles koondise rekordimehega sellest, kuidas Eesti rannajalgpall praegusesse seisu jõudis ning mida tuleks teha, et ala vaikselt välja ei sureks.

Milline on sinu hinnangul Eesti rannakoondise ja Meistriliiga praegune seis?
Madalseisus. Kõigi aegade madalaimas seisus. Läänemere liiga toimub, aga ka see on meeskondade osavõtu koha pealt allapoole liikumas. Praegu on kuus meeskonda, kunagi oli kaheksa. Kaaluti ja prooviti veel meeskondi leida, et kümne peale laieneda, aga ka see on allapoole minemas. Kolm klubi Eestist ja kolm välismaalt. Taanlased ja rootslased otsustasid loobuda, aga Eestis on kolm meeskonda ja etappe väga vähe. Viimane kord toimus ainult mäng Nõmme BSC-ga, sest pärnakad rääkisid, et nemad said liiga hilja või ei saanud üldse teada ...

Madalseis selles mõttes, et väga limiteeritud seltskond mängib veel. Põhimõtteliselt ainult entusiastid on järgi. Peale ei tule väga uusi mängijaid, noortele ei ole väljundeid pakkuda. Ei ole noorteliigasid ega mingeid selliseid üritusi. Vanasti toimus näiteks Klooga rannafestivali raames turniirid ja asjad. Kõik on koondunud Pärnusse. Jah, see on ideaalne koht, aga töö on selle koha pealt nõrk olnud, et me eeldame, et rahvas tuleb meie juurde Pärnusse, mitte me ei lähe sinna, kus rahvas ja noored on.

Ei ole sellist üle-eestilist haaratavust sellel spordialal enam, see on väga väike seltskond, kes üldse teab sellest midagi. Jalgpalliliit ka väga ei kommunikeeri seda rannajalgpalli teemat väljapoole. Infot rannajalgpalli kohta jalgpalliliidu lehekülje pealt ei leia. Olgu see siis koosseisud või liigatabelid – ei leia.

Miks sinu hinnangul rannavuti kohta nii keeruline infot leida on?
Kogu info ongi jäänud peamiselt sotsiaalmeediasse. Kui oskad õigesse kohta minna, siis midagi leiab, aga sageli ei ole ka seal info päris ajakohane. Pildid ja muu materjal jõuavad üles hilinemisega. Otseülekanded küll toimuvad, aga seda, et päeva lõpuks oleksid kõik skoorid üleval, väga tihti ei juhtu. Vahel ilmuvad tulemused alles nädal hiljem.

Eks see ole suuresti ka ressursi küsimus. Jalgpalliliidus tegeleb rannajalgpalliga praegu Kari-Andri Kask ja tema kohta ei ole mul midagi halba öelda. Ta on teinud nii palju, kui on suutnud ja sisuliselt üksi seda asja vedanud. Jalgpalliliidu toetus piirdub peamiselt kohtunikega, aga muus osas ei toetata minu hinnangul rannajalgpalli arengut ega levikut peaaegu üldse. Pigem nähakse meid konkurendina – justkui rööviksime klubidelt mängijaid, tahaksime igast noorest jalgpallurist rannajalgpalli superstaari teha ja võtaksime klubidelt pearaha ära, kui mõne mängija enda juurde toome.

Pikalt on räägitud ka sellest, et rannajalgpall võiks klubidega rohkem koostööd teha, aga tegelikkuses on kalendrid väga tihedad, eriti suvel. Samal ajal kehtivad piirangud, mille järgi ei tohi teatud liigatasemest alates mängijad enam rannaliigas osaleda. Ka suured klubid on ise huvi tundnud. Minuga on ühendust võtnud Harju, Levadia ja Tallinna Kalev ning uurinud, kas oleks võimalik aeg-ajalt liiva peal treeninguid teha. Paraku kipub huvi enne siiski ära kaduma, kui midagi toimuma hakkab.

Samas tehakse kogu maailmas liival väga erinevaid harjutusi, taastusravi ja treeninguid. Mulle tundub, et Eesti jalgpall ja meie jalgpallikultuur on selles osas ülejäänud maailmast maha jäänud. Kuulujuttude järgi kaob ka Tallinna klubide jaoks ainus treenimisvõimalus Ring Sport halli näol ära. Kuuldavasti lüüakse liiv välja ja tehakse padeliväljakud asemele. 

Millisena sa suuremate klubide ja rannajalgpalli koostööd näeksid ja kuidas see jalgpallile laiemalt kaasa aitaks?
Aga miks ei võiks suurematel jalgpalliklubidel olla ka oma rannajalgpallimeeskond või vähemalt eraldi üksus, nagu mõnel klubil on saalijalgpallivõistkond? Suurem probleem on selles, et UEFA ja FIFA rannajalgpalli eriti ei toeta. Jalgpalliliidud ei saa selle arendamiseks raha, mida omakorda klubidele jagada, ning seetõttu pole neil ka otsest alust ega põhjust nõuda, et klubid looksid endale rannajalgpallimeeskonna. Samas võiks seda mingil kujul litsentseerimisel arvesse võtta. Nii nagu klubi võib teatud tingimuste täitmiseks vajada näiteks naiskonda, võiks üheks võimaluseks olla ka rannajalgpallivõistkonna olemasolu.

Klubides on tegelikult hulk mängijaid, kellest ei saa tipptasemel murujalgpallurit või kes soovivad ise murul mängimise lõpetada. Selle asemel, et nad jalgpallist täielikult kõrvale jääksid, võiks klubi suunata nad enda juures tegutsevasse rannajalgpallimeeskonda. See võistkond saaks osaleda vastavalt tasemele kas regionaalses liigas, esiliigas või meistriliigas. Nii säiliks mängijate side oma klubiga ja jalgpalliga laiemalt. Samal ajal saaks rannajalgpall juurde uusi mängijaid, meeskondi ja kandepinda.

Mullu oli rannajalgpalli Meistriliigas neli meeskonda, tänavu aga kolm. Kuidas nii?
Thunder Arvutitark kukkus ära. Ma arvan, et neil oli probleem selles, et eestvedajal tuli elu vahele. Sponsor kadus ka ära ja majanduslik pool surus neile peale. See on kulukas kulukas spordiala, mida amatöörina Eestis viljeleda. Tänavu osales näiteks neli endist Thunderi meest FC Vigri ridades Esiliigas. 

Lisaks Meistriliigale on meil ka rannavuti Esiliiga. Kas sa näed sellel mingit väljundit noorte rannavuti huviliste arendamisel?
Tegelikult peaks see olema kasvulava uutele Siskadele, Marmoritele, Lepikutele ja teistele tüüpidele. Esiliiga võiks ja peaks olema noorte pärusmaa. Praegu mängivad meil seal Nõmme, Valicecari ja Saue veteranid ja üks Viimsi noortesats. Loomulikult on tore näha vanu kamraade võistlemas ja jätkuvalt sporti tegemas, aga kui ma neid noori vaatan, siis rannajalgpallist on tegelikult asi kaugel. Pigem joosti nagu murujalgpallis. Kui see seltskond tuua kohe ilma Esiliigata Meistriliigasse, siis me võtame neilt kiirelt tuju ära.

See ongi pikem protsess. Sa võid tuua Premium liigas mängivad jalgpallurid liivale ja me võtame neilt ka kiirelt tuju ära. Kui arvatakse, et noortel läheb üleminek randa kiiresti ja aastaga saab tehtud, siis see on väärarusaam.

Kui kaua ühe mängija rannajalgpalli nii-öelda integreerimine aega võtab?
See sõltub väga palju mängija enda tahtest ja kannatlikkusest. Esimestes trennides on keha täiesti teistsuguse koormuse all: jalgades pole plahvatuslikkust, need vajuvad liiva sisse ning tööle hakkavad lihased, mida murul mängides samamoodi ei kasuta. Kui mängija pärast esimest kuud või paari trenni käega ei löö, on võimalik edasi areneda, aga kohanemine võtab oma aja.

Erandeid muidugi leidub. Näiteks Sander Lepik jõudis korralikule tasemele umbes aastaga, aga see on pigem erand. Minul kulus murult liivale üleminekuks kaks-kolm aastat, enne kui tundsin, et suudan rannajalgpalli elemente päriselt kasutada ja mängu õigesti tunnetada.

Palliga joosta oskame me kõik, aga rannajalgpalli mängimine ja selle loogika mõistmine on hoopis teine asi. Üldiselt võtab kohanemine aega üks kuni kolm aastat. Samas ei ole meil mõtet hakata 30-aastaseid mängijaid integreerima, sest selleks ajaks, kui nad mängu täielikult omandavad, ei pruugi neil enam kuigi palju aastaid kõrgel tasemel mängida jääda.

Kuidas noori rannajalgpalli kaasata – milline oleks sinu plaan? Rääkisid, et peaks näiteks Premium liiga meeskondi rohkem kaasama.
Kõigepealt peab rannajalgpalli eestvedajatel ja klubidel olema motivatsioon noori kaasata. Kui sellega kaasnevad neile ainult lisaprobleemid ja rahalised kulud, siis ei ole neil põhjust seda teha. Seetõttu peaks süsteem pakkuma klubidele mingit tuge või konkreetset kasu, mitte panema kogu vastutust nende õlule.

Praegu maksan mina mängijana 50 eurot litsentsitasu, et osaleda Meistriliigas, kus võistleb ainult kolm klubi. See on ausalt öeldes absurdne. Selle raha eest saan mõned mängud, pean ise tasuma Pärnusse sõitmise ja vajadusel majutuse eest ning lisaks saan Jalka ajakirja tellimuse. Kõik põhilised kulud jäävad mängijate kanda, sest klubid seda tegevust enamasti ei toeta.

Ma saan aru, miks litsentsitasu küsitakse, aga kas see peab olema 50 eurot olukorras, kus mängitakse kolme meeskonnaga liigat? Rannajalgpall ei tule Tallinnas minu juurde, vaid mina pean pidevalt Pärnusse sõitma. See näitab üsna hästi, milline on praegu ala seis ja perspektiiv. Noorte kaasamiseks tuleks kõigepealt muuta rannajalgpall neile ja klubidele kättesaadavamaks: vähendada kulusid, viia võistlusi rohkematesse piirkondadesse ning pakkuda klubidele reaalset tuge noortemeeskondade või rannajalgpalliüksuste loomiseks.

Kuidas seda keerulist probleemi lahendama hakata?
Minu arvates ei peakski alustama kohe meistriliigast, vaid kõigepealt tuleks üles ehitada tugev rohujuuretasand. Hea näide on Eestis leviv sörgi liikumine, millega olen ka ise seotud nii Laagri sörgi kui ka rakenduse kaudu. Midagi sarnast võiks proovida rannajalgpallis. Kõigepealt tuleks kaardistada, kus Eestis rannajalgpalliväljakud üldse asuvad. Minu viimase info järgi ei ole meil praegu isegi täielikku ülevaadet kõigist olemasolevatest väljakutest. Seejärel võiks spordi- või maakonnaliitude kaudu leida kohalikke entusiaste, kes korraldaksid suvel alustuseks turniire või maakondlikke liigasid. Nende parimad meeskonnad võiksid pääseda näiteks augusti lõpus Läänemere liiga final four’i raames peetavale finaalturniirile, kus selgitataks välja Eesti harrastajate meister.

Vanasti kasvas rannajalgpall just entusiastide pealt. Suurest jalgpallist tulnud inimesed kogunesid kokku, ala oli huvitav ja rannas mängisid kõik. Kohal käisid Marko Kristal, Igor Prins, Martin Reim, Tarmo Kink, Toomas Krõm ja paljud teised. Inimesed tulid kokku, sest rannajalgpall oli põnev ning turniiridel jagati ka auhindu. Praegu ei motiveeri isegi 500-eurone Sportlandi kinkekaart noori Pärnusse mängima sõitma.

Seetõttu peaksime mõtlema teistpidi. Mitte ootama, et noored ise rannajalgpalli juurde tuleksid, vaid minema sinna, kus noored juba on. Pirital on praegu uhke uus väljak ja rand on noori täis – korralda seal midagi. Kui tegevus on inimestele nähtav ja kättesaadav, tekib ka huvi. Alles seejärel saab hakata rääkima tugevast kõrgliigast ja jätkusuutlikust süsteemist.

Infra võib olemas olla, aga kuidas sa noore jalgpallihuvilise rannavuti juurde meelitad?
Koondise tasandil peaks noori motiveerima võimalus Eestit esindada. Need, kes praegu veel mängivad, tahavad kindlasti ka seda, et ala ära ei kaoks. Probleem on aga selles, et koondis on liikunud järjest rohkem ühe sõpruskonna ja lõpuks sisuliselt ühe klubi meeskonna suunas. Mina nägin seda arengut juba siis, kui olin ise koondise juures treenerina. Kui sain taas mängukõlblikuks ja ajutise treeneritöö lõpetasin, ütlesin juba toona, et ühel hetkel muutub koondis tõenäoliselt ühe klubi baasil tegutsevaks meeskonnaks. See suund oli juba olemas, kuigi keegi ei tahtnud seda tunnistada.

Ka jalgpalliliit ei soovinud seda probleemi aktsepteerida, sest sisuliselt toetati ühe kindla mängijate grupi treenimist. Praeguseks olemegi jõudnud olukorda, kus Auguri mängijad käivad oma klubi treeningul ja seejärel koondise trennis suuresti sama seltskonnaga. Noore mängija jaoks ei ole selline süsteem kuigi kutsuv. Kui talle jääb mulje, et koondisesse pääsemiseks peab kuuluma ühte kindlasse klubisse või sõpruskonda, kaob motivatsioon enne, kui ta jõuab rannajalgpalli tõsisemalt proovida. Koondis peaks olema nähtav siht kõigile Eesti noortele, mitte ühe klubi pikendus. Selleks tuleb korraldada laiemaid treeninguid, talendipäevi ja laagreid ning anda eri piirkondade ja klubide mängijatele reaalne võimalus ennast näidata.

Auguri vastu mängimine võib noorte jaoks tõepoolest demotiveeriv olla.
Just. Noored tulevad ja me lükkame nad 40-aastastena liiva alla peitu ära. Neil kaob kiirelt huvi ära. Nad vajavad arenemiseks enda tasemele vastavat keskkonda. Meil on Tamula ääres väljak, Tartus on kindlasti väljakud, Pirital, Nõmmel, Pärnus ja Viljandis niisamuti. Neid on kindlasti veel, me lihtsalt ei tea seda, et kus. Me ei tea ka seda, kes on need entusiastid, kes sooviksid selle spordi arendamisega tegeleda.

Millised on suhted jalgpalliliidu ja rannajalgpalliliidu vahel?
Meid kuulatakse, kutsutakse laua taha ja kaasatakse aruteludesse. Meiega põrgatatakse ideid ning pakutakse erinevaid lahendusi, aga pärast seda ei järgne midagi. Puudu jääb konkreetsest tegevusplaanist ja selle elluviimisest. Treeneritele ei korraldata koolitusi ega anta mängijatele võimalust valmistuda treeneritööks. Kui midagi ei muutu, võib olla vaid paari aasta küsimus, millal meil enam koondist ei eksisteeri. Kui näiteks Sander Lepik lõpetab, ei ole meil praegu kedagi, kellega teda asendada. Sa võid võtta ühe mängija, kes on teise neliku ründaja, aga uut sellise tasemega meest lihtsalt ei eksisteeri.

Kas järelkasvu puudumist teadvustatakse piisavalt?
Teadvustatakse küll, seda on teatud juba aastaid. Probleem on aga selles, et kogu vastutus pannakse praeguste rannajalgpalliklubide õlule, justkui oleks uute mängijate leidmine ainult meie enda huvi ja ülesanne. Ühest küljest saan sellest mõtteviisist aru, sest loomulikult tahavad klubid ise jätkusuutlikud olla ja tegevust jätkata.

Samas ei ole klubidel enam vajalikku kontakti noorte mängijatega. Vanasti oli mul jalgpallis palju tuttavaid ja teadsin, kes kus mängib, kuid praeguseks on side nende noortega kadunud, kes võivad parasjagu kaaluda murujalgpallist loobumist. Mul ei ole mingit andmebaasi, kust näeksin, et üks või teine mängija kavatseb lõpetada ja talle võiks rannajalgpalli pakkuda. Ma ei tea isegi, kelle poole peaksin pöörduma – kas saadan lihtsalt jalgpalliliidu üldisele e-posti aadressile kirja, et tulge nüüd kõik trenni?

Kari-Andri Kask on rannajalgpalli seni üksi vedanud? Tunned sa, et sinna oleks inimesi juurde vaja?
Kindlasti, ta on seda üksi nii hästi vedanud kui võimalik. Üks inimene ei saa aga korraga vastutada kogu ala arendamise, liiga korraldamise, kommunikatsiooni ja rahvusvaheliste projektide eest. Arendada tuleb nii Eesti liigat kui ka Läänemere liigat, mis on koondise jaoks hädavajalik. Meie mängijad vajavad enne koondisemänge võimalikult palju rahvusvahelisel tasemel kohtumisi.

Olen rääkinud ka Rõuge Saunamaa ja Türi meeskondade esindajatega, et uurida, miks nad Esiliigast loobusid. Suur osa neist mängis küll pigem oma lõbuks ning sealt ei oleks ilmselt väga palju koondisemängijaid tulnud, kuid nende kadumise põhjused olid ikkagi väga konkreetsed. Kulud kasvasid, ka Esiliigasse tuli registreeruda ja litsentsi eest maksta ning kõik mängud toimusid Pärnus. Liiga muutus liiga Pärnu-keskseks ja kasvavad kulud tampisid regionaalsed meeskonnad lõpuks maha.

Lõppkokkuvõttes on küsimus selles, millisena näeb jalgpalliliit rannajalgpalli tulevikku. Kas ta tahab, et ala vaikselt välja sureks, või soovib, et murujalgpallist loobunud mängijatel säiliks side jalgpalliga ning Eestis oleksid olemas korralik liiga ja konkurentsivõimeline koondis? See on prioriteetide küsimus. Suures pildis oleme jalgpalliliidu jaoks ilmselt lihtsalt 130 000–150 000 euro suurune kulurida Exceli tabelis.

Oled sa ise plaaninud näiteks alaliidule nõu anda, et kuidas rannajalgpalli osas toimida?
Hea meelega annaksin. Kui ühel hetkel mängijakarjääri lõpetan – ma ei tea, kui kaua keha veel vastu peab, kuigi olen seni igast august välja tulnud –, siis tahaksin aidata jalgpalliliidul rannajalgpallile uuesti elu sisse puhuda. Arvan, et rannajalgpall sobib meile rahvusena võib-olla isegi paremini kui murujalgpall. Selles mängus on suurem roll juhuslikkusel ja nii-öelda õnnefaktoril. Kui sul on tugev ja ühtne meeskond, võid tänapäeval sisuliselt kõiki võita.

Omaette küsimus on aga see, kuidas rannajalgpalli meedias kajastatakse. Spordiuudistes oleme peaaegu alati kõige lõpus ja saame heal juhul viis sekundit: "Eesti rannajalgpallikoondis alistas Itaalia pärast viigilist normaalaega penaltiseerias." Ja kõik. Tegelikult võiks selliste võitude taga olevat lugu palju rohkem avada, sest tegemist on rahvusvahelisel tasemel märkimisväärsete tulemustega.

Kogu rannajalgpalli ümber toimuv tundub sellise probleemina, et ei oskagi mingist otsast seda lahti harutama hakata.
Jah, keeruline on. Usun, et selle talveperioodi elab rannajalgpall veel üle, aga varsti ei pruugi meil enam olla piisavalt mängijaid ega meeskondi, kellega võistlusi korraldada. Olen kuulnud, et 2027. aastaks kavandatakse Eestis mõnda suuremat rannajalgpalliüritust, kuid ma ei tahaks neist veel täpsemalt rääkida. Probleem on selles, et see on taas ülevalt alla lähenemine. Meie peaksime alustama alt üles. Ma ei usu, et üks suur ja äge üritus toob automaatselt alale uue hingamise ning tekitab hulga uusi noori mängijaid. Neil peab olema püsiv väljund, kus omavahel mängida ja areneda.

Ka murujalgpalli kalender peaks seda toetama. Alates teisest, kolmandast ja neljandast liigast võiksid kalendrisse tekkida vabad perioodid, mil mängijatel oleks võimalik rannajalgpalli mängida. See peaks olema odav, kättesaadav ja toimuma üle Eesti, mitte ainult ühes kohas, kuhu kõik peavad sõitma. Süsteem võiks toimida sarnaselt kohalike jooksukogukondadega: igas piirkonnas on eestvedaja, kindel koht, kellaaeg ja kuupäev ning inimesed teavad, kuhu minna. Rannajalgpalliväljakud on Eestis sageli tasuta kasutatavad, sest need asuvad avalikes randades või on kohalike entusiastide endi rajatud.

Mina aitaksin hea meelega. Võiksin mööda Eestit ringi käia, treeninguid korraldada, inimesi õpetada ja rannajalgpalli elemente tutvustada. Ka koondise suviseid laagreid võiks korraldada sellistes kohtades, kus kohalikud noored saaksid tulla trenni vaatama, mängijatega kohtuma ja ise rannajalgpalli proovima. Nii tekiks alaga päris kontakt, mitte ainult lootus, et üks suur üritus lahendab kõik probleemid.