## Rannajalgpalli strateegilised möödapanekud: ühe kunagise esiliigavõistkonna vaade

Tegelikult on liiga(de) vedamisel tehtud suuri strateegilisi möödapanekuid – eriti ala kandepinna laiendamise mõttes.

Ütlen kohe ära, et Meistriliiga ja koondise tasemel on toimunud tormiline areng ning tulemused on olnud vägevad. Muus osas on aga saetud oksa, millel ise istutakse, ja praeguseks tundub, et see oks on juba murdumise äärel.

Mis siis esiliigaklubide jaoks muutunud on? Viimaste aastate kohta ei oska öelda, aga mingil hetkel olid lood järgmised:

* Rannajalgpall koondus Pärnusse.
Etappe mujal ei toimunud, mis tähendas, et kohalik kogukond ja toetajad jäid koju maha (mõned mängijad samuti 😂).

*Võistkonna registreerimistasu tõus
Tõus on küll normaalne nähtus, kuid mõjutab siiski. Lõpuks maksis neli etappi vist ligi 800 € (võin eksida, aga suurusjärk on õige).

*Esiliiga mängijate litsentsitasud.
Samas suuruses tasu umbes 2,5 kuu pikkuse hooaja eest nagu murujalgpallis terve hooaja eest teeb uute mängijate kaasamise märgatavalt keerulisemaks.

* Turniiride ajakava (1. osa).
Kui oled Narva, Kadrina, Tallinna või Viljandi tiim ja pead poolel kordadest alustama Pärnus laupäeva hommikul kell 10:00 – ning boonusena mängid mõnikord kohaliku satsi vastu –, pole see just ideaalne.

* Turniiride ajakava (2. osa).
On tore, et Meistriliiga mängud olid vahel, kuid see venitas etappide pausid liiga pikaks.

*Mänguaja muutus (3x8min peslt 3x12min peale).
Tasemetõusuks oli see küll vajalik, kuid kontekstis, kus sul pole kell 10:00 Pärnus kõiki mängijaid kohal, jääb tiimi pink liiga lühikeseks.

*Ilmastikutingimused.
Öeldakse küll, et pole halba ilma, vaid on halb riietus, kuid juulikuus tormiga 4 kraadi juures paljaste jalgadega liival mängimine ei ole eriti atraktiivne. Pigem on see erand, aga Eestis ikka juhtub.

*Meistriliiga taseme ja kulude hüppeline tõus võrreldes esiliigaga.
Vahe läks nii suureks, et lõpuks ei tahtnud ükski esiliigatiim üles tõusta – hammas lihtsalt ei hakanud peale.

### Kokkuvõte ja finantskoorem

Kui panna need punktid konteksti: sul on enamjaolt 18–25-aastaste poiste punt, kellest osad käivad tööl, osad teevad hooajatööd ja osad alles käivad koolis. Seda kõike veetakse ise, toetajaid pole ja enamik kulusid makstakse enda taskust. Sellises olukorras muutub ala üüratult kalliks.

See lühike, paarikuine hooaeg maksis 2020. aastal esiliigavõistkonnale koos varustuse, vormide, registreerimistasude, transpordi ja toitlustusega kokku ca 4000 €. Lisaks on spetsiifiliselt Pärnusse koondunud nišialale toetajate leidmine küll võimalik, kuid ülimalt keeruline.

Lõpuks ei olnud esiliiga enam nii kättesaadav ega atraktiivne, kui see võinuks olla. Olgu need möödapanekud tingitud Rannajalgpalli Liidu või Jalgpalli Liidu toetuse puudumisest, vedajate vähesusest või ressursinappusest – igatahes sõid need muudatused ala kandepinna lõpuks ära.

Kui koondises màngivad igapáevased pilvikud siis pole asjal vága tolku tòesti :P