Mõni mänguraport pakatab haaravatest sündmustest ja lennukatest järeldustest. Teine on ümmargusem kui pall ise. Aserbaidžaani ja Eesti vaheline Rahvuste liiga kohtumine Qäbäläs oli just selline ümmargusemat sorti ning seda peegeldasid ka ümmargused nullid ehk lõppseis 0:0. Aga mis kõige tähtsam – Eestile see sobis! Viik tähendab, et ka järgmisel Rahvuste liiga hooajal mängitakse C-divisjonis.

Eesti oli Qäbäläs väga lähedal šokkalgusele. Mängitud oli kümmekond sekundit, kui aserite kaitsjad lasid Michael Schjönning-Larseni söödul arusaamatul moel üle pea põrgata, pall jõudis Henri Anieri jalale ja Eesti ründaja tõstis selle üle Rza Cafarovi ... põiklatti!

Teise külma duši said võõrustajad mõni minut hiljem, sest keskkaitsja Rahil Mammadov istus väljakule maha ja vahetati juba viiendal minutil välja. Mäng oli aga esimese veerandtunni jooksul siiski kodumeeskonna käes ja 13. minutil jõuti ka väravale lähedale. Õnneks lõi tagaposti juures Larseni vastu õhuduelli võitnud Tural Bajramov peaga üle.

Eestil nappis rünnakute ehitamisel teravust, rääkimata nende lõpetamisest. Kui aseritel õnnestus palli kiiremini liigutada, oldi ka kaitses kohati veidi raskustes, korra pidi Karl Jakob Hein kõik oma oskused Elvin Cafargulijevi löögi tõrjumiseks mängu panema ning 40. minutil keerutas sama mees karistuslöögi ootamatult põiklatti. Vaheajavile tuli surve alla jäänud Eesti jaoks õigel ajal.

Pausilt naastes üritati teravalt jätkata, aga initsiatiiv läks kohe aseritele, kelle press aina kasvas. 54. minutil pääses Musa Gurbanli karistusalast löögile, Hein päästis Eesti suurepärase reaktsioonitõrjega. Võimalusi aina tuli – Ozan Kökcü löögi tõrjus taas Hein, Cafargulijevi katse lendas rikošetist üle värava. Eesti pidi õnne tänama, et ka aserite lahendustes puudus sageli kvaliteet.

74. minutil peatas Kökcü löögi veel post, aga Eesti õnneks rohkem aseritel väga häid võimalusi ei avanenudki. Šotlase John Beatoni lõpuvile tähendas eeskätt suurt kergendust – 0:0 viigist Eestile piisas, et tagada alagrupis kolmas koht ja püsimajäämine C-divisjoni.

Soccernet.ee tegi mängust järgmised tähelepanekud:

Oktoobrikuistes kodumängudes kasutas Jürgen Henn nii aserite kui ka rootslaste vastu kahte ründavat äärt – Vlasi Sinjavskit ja Ioan Yakovlevi. Nüüd pidi viimane loovutama koha algkoosseisus Martin Millerile ja paremalt äärelt Eesti avapoolajal teravust luua ei suutnud. Õigupoolest ei suudetud seda luua ka mujal, Eesti mäng oli üpris tasakaalust väljas ja passiivne.

Parem äär lekkis paraku ka kaitses, sest Maksim Paskotši hankis kollase kaardi avapoolaja lõpus ja Miller teise alguses. Ent kui kokkuvõttes saadi aseritega kaitses kõigest hoolimata enam-vähem hakkama – isegi kui see tuli tänu vastaste ebatäpsusele -, siis rünnak kiratses jätkuvalt. Eesti arvele jäi lõpuks vaid kolm pealelööki, millest raamide vahele läks üks ja seegi võrdlemisi ohutult. Mängisime küll võõrsil, aga maailma edetabelis meiega samal pulgal oleva meeskonna vastu on seda raske rahuldavaks lugeda.

Keskväljal polnud Hennil kasutada kahte meest, kes oktoobris alustasid. Mattias Käidi ja Mihkel Ainsalu puudumisel pääsesid Rocco Robert Sheini kõrval algrivistusse Kevor Palumets ja Markus Poom. Paraku ei suutnud Eesti keskväljal kuidagi tasakaalu leida.

Ei saa küll öelda, et keegi mainitud kolmest oleks teistest märkimisväärselt kehvemini tegutsenud, aga kahvatuks jäid kõik. Shein, kellelt võinuks ründesuunal enim oodata, vahetati teisel poolajal sootuks välja, aga ka teda asendanud Martin Vetkal ei suutnud enamat pakkuda. Põhjus lihtne – üksinda jalgpalli ei mängi, terviku tunnet Eestil seekord aga nappis.

Et mitte ainult kritiseerida, tuleb tunnustada Eesti vahetusmehi. Nii Ioan Yakovlev, Alex Matthias Tamm, Martin Vetkal kui ka Markus Soomets lisasid hädasti vajaka olnud teravust. Ehk just tänu sellele suutis Eesti viimase veerandtunniga natukenegi aserite surve alt pääseda, mis võimaldas viigist lõpuni kinni hoida.

Ning veel kiidusõnu, seekord isegi kõige tähtsamaid. Olgu seekord mängupildiga kuidas oli, viigist hoiti kinni. Ja see tähendab, et hirm "mudaliiga" ees on sedapuhku aserite mure. Punktist Eestile piisas, et tagada alagrupis vähemalt kolmas koht, sest aserid meist enam mööduda ei saa, paremus omavahelistes mängudes jätab Eesti ettepoole. See kärbib teisipäevase Slovakkia-mängu eel märkimisväärselt pingeid ja tähistab õnnestumist, mida Eesti on viimastel aastatel nii hädasti vajanud. Jalgpallis maksab tulemus. Ja selle sai Eesti mägede jalamilt kätte.

D-divisjonis ehk "mudaliigas" madistamine tähistab sümboolselt Eesti koondisejalgpalli viimase aja madalpunkti. Nüüd on võimalik sellele - loodetavasti lõplikult! - selg keerata.

Henri Anierist võinuks saada teisipäeval Trnavas järjekordne eestlane, kel täitub sada koondisemängu. Aga ei saa, sest teise poolaja alguses teenitud kollane kaart tähendab talle järgmiseks kohtumiseks mängukeeldu. Üks juubel Slovakkias siiski tuleb – 100 mängu saab täis Karol Metsal.

Protokoll: