Aurora naised panid rahad kokku, et finaalis võit tagada

2. MÄRTS 16:27

Raul Ojassaar

Pühapäeval krooniti esimest korda Eesti meistriks naiste saalijalgpallis Tallinna Aurora Futsal, kes sai ülitasavägises finaalis Keila JK-st jagu penaltiseeria lisalöökide järel.

Vaata Jana Pipra galeriid finaalmängust artikli alt!

Isegi kui kõik 130 pealtvaatajat oleksid Kohilas pidanud sissepääsu eest maksma, oleksid nad mängu saanud kogu raha eest. Finaal oli tõeliselt pingeline ja finaali vääriline - 5:5 lõppenud normaalaja jooksul ei olnud kumbki naiskond kordagi ees rohkem kui ühe väravaga, penaltiseerias saabus selgus alles seitsmendas löögivoorus. Enam kui kahe tunni jooksul võis pinget pidevalt lausa noaga lõigata, sest pidevalt oli õhus suursoosiku kaotus - kogu senise hooaja jooksul kaotuseta olnud Aurora pidi normaalajal lausa neli korda kaotusseisust välja tulema. Allajäämise äärel oldi ka penaltiseerias, kui viienda vooru viimase löögiga oli Keilal võimalik tiitel võtta - hetke närvilisuse märgiks tuli just selles olukorras kogu seeria ainus väravast päris mööda lennanud löök.

Kui Aurora väravavaht Kärt Ojassaar pärast kokku enam kui kahetunnist lahingut oma teise penaltitõrjega seeria, mängu ja kogu hooaja saatuse otsustas, näitas kell pisut pärast kella kaht päeval. Aurora jaoks oli tegu sümboolse ajaga, sest umbes täpselt samal ajal puudutasid maad lennuki rattad, mis pidid esialgu puhkuselt tagasi koju tooma naiskonna ühe võtmetegija Anett Vilipuu.

"Sain jõulukingiks puhkusereisi Türki, see oli suur üllatus. Muidugi oli tore soojale maale minna, ma polnudki tükk aega puhanud, aga vaatasin kohe, et oi-oi, need kuupäevad võivad ju saali play-off'iga kattuda!" muljetas Vilipuu Soccernet.ee-le. "Tol ajal ei olnud otsustavate mängude kuupäevad-kellaajad veel teada, aga kui veebruari alguses täpsem ajakava välja tuli, oli selge, et asi on kehv - finaalmäng lõpeb täpselt sel ajal, kui minu lennuk maandub!"

Ühine pingutus päästis päeva

Taustal algas vilgas töö, et olukorda päästa. "Küsisime jalgpalliliidust, kas oleks võimalik finaalmängu samal päeval natuke hilisemaks tõsta - kui mitte Kohilas, siis äkki mõnes muus saalis? Meie treener Martin Mee tegi kõik võimaliku ja rääkis kõigiga, kellega oli võimalik rääkida. Naiskonna kapten Diana Migalenja asus lausa saale läbi helistama, et võimaluse korral kohe mõni aeg ja koht välja pakkuda! Naiskonna poolne toetus oli nii üllatav ja tore! Lõpuks tuli siiski vastus, et kellaaeg ja koht jäävad paika ja neid pole võimalik muuta," jätkas Vilipuu.

"Ma ise ei tahtnud algul mõeldagi, kui keeruline üldse reisi kuupäevade muutmine oleks, aga seejärel hakkasin reisibüroo kaudu uurima, kas selline asi oleks üldse võimalik. Õnneks sain vastuse, et jah, on - aga muidugi teatud summa eest... Treeneriga arutades pakkus ta välja naiskonna käest küsida - äkki oleksid nemad nõus sellega aitama?"

Vilipuu sõnul oli sellele järgnenud reaktsioon tõeliselt liigutav ja tema jaoks tiimispordi esmakordne. "Tiimi vestlusgrupis tulid vastused sekunditega. "Jah!", "Jah!", "Mina ka!", "Kus on kontonumber?" See oli ebareaalne! See tegi tõesti südame soojaks - nii väga taheti, et saaksin nendega koos finaalis mängida!"

Vilipuu puhkusereis kestis seega seitsme päeva asemel kuus. Nagu arvata võib, polnud kohe uuesti võistluslainele saamine kõige lihtsam. "Soojenduse alguses tundsin küll, et vau - jalad on vist küll veel soojal maal rannaliiva sees! Õnneks oli soojenduse lõpus juba kõik taas hästi."

Lausa nii hästi, et viieminutilise mängu järel avas just Vilipuu skoori, enne kui Keila üheksa minutit hiljem vastas ning peagi juhtimagi asus. Skoori tegid nii väravavahist platsimängijaks asunud Gerli Israel kui tema õde Berit, penaltipunktilt lõi palli võrku endine noortekoondislane, aastaid õue meistriliigas mänginud Heidi Melis. Asjad paistsid liikuvat Keilale soodsat rada pidi. Kui teisel poolajal kaheksa pikka minutit kaotusseisus olnud Aurora suutis 33. minutil seisu 4:4-le viigistada, kuid Keila 18-aastane ründeäss Iiris Nurmoja vaid 21 sekundit hiljem uuesti vastu salvas, paistis just psühholoogilisest küljest, et asi võib olla tehtud. Võta näpust - kogenud Katrin Loo lõi kolm minutit enne lõpusireeni viigivärava ja viis mängu penaltiseeriasse.

"Mõnes mõttes oli nii äge, et mäng just selliseks kujunes!" rõõmustas Vilipuu. "Aga see näitas ära, mis puust me tehtud oleme. Auroraga liitudes tundus mulle kohe nii ja lõpuks saime sellest ka vägevat tõestust - see on väga suure võitlejahingega tiim! Meil on võitjate iseloom, me ei anna alla. Võitlesime lõpuni, lõime viimastel minutitel viigivärava ja tulime august välja. Penaltiseerias andsime ka endast parima - ja lõpuks said määravaks Kärdi tõrjed."

Saaliuustulnukast meister

Vilipuu enda tõsisem suhe saalijalgpalliga algaski vähem kui pool aastat tagasi pooljuhuslikult. Veel mullu suvel murujalgpalli A-koondises mänginud 29-aastane poolkaitsja juhtus sotsiaalmeedias nägema Aurora mängija Getriin Yalini üleskutset, mis oli suunatud muruvuti meistriliiga jalgpalluritele. Kui eelmisel hooajal ei olnud "murumängijad" saaliliigas lubatud, siis sel hooajal lubati neid igasse võistkonda maksimaalselt kaks. Auroral ei olnud need kohad täidetud, mistõttu Yalin õnge vette viskaski. Näkkas!

"Õuejalgpall oli mul kogu aeg olnud prioriteet ja ma polnud varem selle peale isegi mõelnud, et saali mängima minna, ei olnud isegi sellega kursis, et meistriliigat mängitakse. Kaleviga oli meil aga parasjagu hooaeg läbi saanud, suur küsimärk oli see, mis naiskonnast üldse edasi saab ja pakkumine tuli selles mõttes väga õigel ajal. Esimeses trennis oli tiim kohe megatoetav, mõned tiimikaaslased olid varasemast ka tuttavad, kellega olin koos õues mänginud. Mind juhendati väga sõbralikult ja kõik kohe klappis. Tulin ju õuest, olin harjunud palli omaks võtma siseküljega, mitte tallaga ja nii edasi. Saaliga harjumine võttis pisut aega, aga naiskonda sulandusin väga kiirelt."

"Täiskohaga" saalijalgpalluriks ei plaani Vilipuu siiski veel hakata, sest kavatseb algaval hooajal Harju JK Laagri naiskonnas ka murujalgpalli edasi mängida. Nüüd ootabki ees kiire ümberlülitumine, enne veel aga õnnestus tal võidukat naiskonda omalt poolt kõige eest tänada.

"Ütlesin teistele juba enne finaali, et tänutäheks on kogu tiimile õhtusöök minu poolt, ükskõik kas võidame või kaotame. Ja nii oligi - kogu tiim tuli mulle külla ja veetsime mõnusalt aega. Kõik said tulla, nii kihvt! Minu jaoks tähendas see väga palju. Olime tõesti sel hooajal peatamatud!"

Tulemus:

1. märtsil kell 12.00 Kohila spordihoones

Tallinna Aurora Futsal - Keila JK Naiskond 5:5 (2:2), pen. 5:4
6. Anett Vilipuu, 18. Liisi Kalinina, 24., 33. Liis Steinberg, 38. Katrin Loo - 15. Gerli Israel, 16. pen. Heidi Melis, 23. Helene Kala, 25. Berit Israel, 34. Iiris Nurmoja

Kohtunikud: Voiteh Karnatsevitš, Aleksandr Karpõtšev
Pealtvaatajaid: 130

Aurora: Kärt Ojassaar, Anett Vilipuu, Katrin Loo, Liisi Kalinina, Getriin Yalin, Liis Steinberg, Sarah Brigitta Elhi, Diana Migalenja, Vanessa Vaher, Arina Tarassova.

Keila: Rebeca Mõek, Hannela Melis, Berit Israel, Berit Bauman, Iiris Nurmoja, Gerli Israel, Trinity Klettenberg, Kättriin Remmelg, Heidi Melis, Helene Kala, Triin Enok, Carmen Elisabeth Loime, Grete Mai Salme.