Kui esikuuik eraldus teistest üsna selgelt, siis sealt edasi läks pilt kirjuks, kokku teenis punkte 28 mängijat. Kümneliikmelise žürii arvamused lahknesid kõige enam Konstantin Vassiljevi suhtes.

• Lugu ilmus esialgselt novembrikuu Jalkas.

Nii palju kui on erinevaid inimesi, on ka arvamusi. Eriti jalgpallis. Tänapäeval tehakse palju pingeridasid, tihti sünnivad need puusalt tulistades: üks inimene istub pooleks tunniks maha, vaatab lakke ja panebki järjekordse kõigi aegade mis tahes edetabeli kokku. Vaatad, loed ja unustad.

Otsustasime Eesti parimaid meesjalgpallureid välja selgitades minna süvitsi. Selleks panime kokku kümneliikmelise ekspertidest koosneva žürii, kus on esindatud nii treenerid, ala kauaaegsed eestvedajad, ajakirjanikud kui ka fännid. Arvamust avaldas nii vanem, keskmine kui ka veidi noorem generatsioon.

Muidugi on eri ajastute mängijate võrdlemine meelevaldne ja subjektiivne. Liiga tõsiselt seda võtta ei tasu. Kuidas sa ikka kõrvutad sada aastat tagasi paljakäsi palle noppinud Evald Tipnerit ja tänavu eestlaste pilgud La Ligale tõmmanud Karl Jakob Heina? Või 1940. aastal Kadrioru staadionil 8500 pealtvaataja ees Läti vastu kaks kolli põrutanud ja Eesti võidule tüürinud Richard Kuremaad, Nõukogude Liidu noortekoondisse pääsenud pallivõlurit Ott Mõtsnikku ja rahvuskoondise särgis 38 korda skoorinud Andres Operit?

Iga žüriiliige sai õiguse ja suisa kohustuse luua oma süsteem ja loogika, millest lähtuda. Kusjuures need lähenemised olid kohati peaaegu sama paeluvad kui tabel ise. Ei ole olemas õigeid ja valesid vastuseid ega absoluutset tõde, küll aga võib sellist koondarvamust ilma valehäbita presenteerida Eesti jalgpalli igati adekvaatse kõigi aegade edetabelina.

Esialgne kartus, et nimekirjad tulevad väga sarnased, osutus alusetuks. Kokku mainiti koguni 28 jalgpallurit, ühegi hindaja esikümme ei langenud täielikult kokku lõpliku pingereaga ja näiteks Konstantin Vassiljev teenis ühelt žüriiliikmelt esikoha eest maksimaalsed kümme silma, samas kaks jätsid ta punktideta.

Tegelikult on juba üksik mainimine ja kasvõi ühelt arvajalt kümnenda koha eest teenitud üks punkt väga kõva tulemus – sellel konkursil osalevad ju põhimõtteliselt tuhanded ja tuhanded Eesti jalgpallurid.

Esikümne piiri peal käis väga äge rebimine. Kõige napimalt jäi esikümnest välja Lõvide põlvkonna ja 1990ndate Eesti koondise liider Martin Reim (12 punkti). 12. kohta jagasid 75 aastat tagasi Mandri-Euroopa tippklubis Viini Austria pallinud Arnold Pihlak ja meie kõige alahinnatumaks jalgpalluriks tituleeritud Enar Jääger (mõlemal 10 punkti kolmelt hindajalt). Kahelt žüriiliikmelt teenis punkte Joel "Mina otsustan mänge!" Lindpere (9 punkti).

10. Ott Mõtsnik, 13 punkti

Midagi ei ole teha, valisime küll kõigi aegade parimaid, aga varasemate ajastute vutimeestel on paratamatult keerulisem. Mitu žüriiliiget lähtus loogikast, et annavad punkte üksnes jalgpalluritele, keda on oma silmaga näinud. Üks suur erand oli jalgpalliajaloolane Indrek Schwede, kes teadlikult tahtis pakkuda läbilõiget kogu ajaloost. Samas 1963. aastal sündinud ründaja Ott Mõtsniku puhul on piisavalt palju neid, kes ta trikke on ise näinud.

"Ta on mängija, kes jättis mulle ainulaadse mulje," meenutas legendaarne fänn Rootsi Kunn, kodanikunimega Toomas Kalmet. "Pall oli justkui liimitult jala küljes. Ilmselt Mõtsnik ja Tarmo Kink on üldse Eesti kõige andekamad jalgpallurid."

Schwede jätkas: "Ta oli kunstnik väljakul: tema liikumised ja olukordade lahendused olid
äraarvamatud, vahel näis, et ta on külaline mõnelt teiselt planeedilt. Paljud tulid jalgpalli vaatama
Mõtsniku pärast. Isegi NSV Liidu II liigas ootasid paljud Venemaa ja Ukraina linnadest pärit fännid
Tallinna klubi külaskäiku, et näha edurivi "number üheksat". Mõtsnik on meenutanud üht liigutavat hetke, kui kord tuli teda lilleõiega tänama vana mees, kes oli nii küürus, et ei saanud talle isegi otsa vaadata."

Mõistagi teenis liidu noortekoondisse murdnud väravakütt punkte esimeselt treenerilt Roman Ubakivilt, aga ka Eesti Jalgpalli Liidu presidendilt Aivar Pohlakult.

9. Evald Tipner, 19

Eevi või Tipu. Nii tunti aastatel 1924–1939 Eesti koondise väravas seisnud Evald Tipnerit rahvasuus. Tema puhul kehtis lihtne reegel – kui esikümnesse asetati, siis juba kõrgele. Eesti jalgpalli karikasarja nimikangelast mainisid nii Ubakivi, Schwede kui ka aastaid kõrgel tasemel agenditööd teinud Tarmo Lehiste.

"Ilmselt rahva poolt läbi aegade kõige armastatum Eesti jalgpallur, keda korduvalt kätel kanti," mõtiskles Lehiste. "Ja ilmselt ka esimese iseseisvumisaja hinnatuim Eesti jalgpallur Euroopas."

Mida peaks jalgpallur tegema tänapäeval, tekitamaks sellist vaimustust, et pealtvaatajad ta mängu järel kätele haaraksid? 194-sentimeetrine Tipner kaitses koondise ja Tallinna Spordi eest väravat, mängis tihti ülemeelikult publikule, aga esines ka edurivis ja sai karjääri jooksul kirja kokku 37 tabamust.

"Teda võrreldi välismaa ajakirjanduses Euroopa parimate väravavahtidega, temast avaldati välismaises pressis karikatuure ja mõne mängu järel kirjutati vaimustunult, et sellist mängu poleks suutnud näidata isegi maailma parimad väravavahid," rääkis Tipneri kolmandaks asetanud Schwede.

8. Tarmo Kink, 21

Kümnest žüriiliikmest neli andsid punkte vasakul äärel mehetegusid teinud Tarmo Kingile. Kui teenekas treener Igor Prins põhjendas valikut eelkõige välisklubides tehtud karjääriga – pääses 17-aastaselt Moskva Spartakisse, lõi Ungaris Györi ETO-s 40 mänguga 15 väravat, sai hakkama ka Inglismaa esiliigas Middlesbrough' värve kaitstes, lisaks mänginud Itaalia esiliigas, Ukrainas, Šotimaal ja Soomes –, siis teiste puhul olid argumendid pigem emotsionaalsemat laadi.

Endine mängija ja praegune telekommentaator Markus Jürgenson seadis Kingi koguni kolmandaks: "Sellise vasaku jala löögiga meest pole Eestis olnud ei enne ega pärast. Miks ta mul nii kõrgel kohal on? Sest kui see mees ka praegu trennis palli taha astub, siis ta ikka teeb. Ja see on fenomenaalne!"

Talle sekundeeris Eesti rahvusnaiskonna peatreener Anastassia Morkovkina: "Suurepärane tehnika, väga andekas, suur mõju nii koondisele kui ka klubidele. Kõik teadsid, et kui Tarmol lüüa lasta, võib tulla imeilus värav. Inimene lihtsalt julges proovida. Ei lasknud pead norgu, kui löök või trikk ebaõnnestus, proovis, kuni välja tuli. Oli nii enesekindel, et seda tuleks kõigil temalt õppida."

Kingi ülistamisele pani punkti Rootsi Kunn: "Me kõik mäletame ta kauglööki Belgradis Serbia vastu, see ongi Eesti koondise ilusaim värav."

7. Karl Jakob Hein, 26

Elame ikka päris ilusal ajal, kui meil on kõigi aegade edetabelis 22-aastane väravavaht seitsmendal kohal, teenides punkte täpselt pooltelt hindajatelt.

Kerge avanss? "Ma ei nimetaks seda avansiks," kostis Eesti koondise peatreener Jürgen Henn. "Minu jaoks ta ongi praegu seitsmes. Ta on ikkagi Hispaania kõrgliigas olulises rollis, võib pidada seal põhimängijaks, meil pole ju kuigi paljud sellisele tasemele küündinud."

Prins asetas verinoorelt Londoni Arsenali süsteemi pääsenud Heina kolmandaks, Pohlak üllatas sellega, et pani Heina teiseks, täpselt Mart Poomi ette. "Nii persooni kui jalgpallurina terviklik ja ei tohiks olla ühtegi takistust seismaks mõne Euroopa tippklubi väravas," usub Pohlak.

Koondises raudseks esiväravavahiks tõusnud ja tänavu Real Valladolidi eest mitu nullimängu teinud Heinas nähakse potentsiaali tabelis kiirelt tõusta. "Poole aasta pärast tõuseb minu tabelis kaheksandal kohal olev Hein Martin Reimist mööda ja aastatega liigub üha kõrgemale. Potentsiaal tõusta number üheks on väga suur," märkis kirglik jalgpalliajakirjanik ja Postimehe sporditoimetuse juht Ott Järvela.

6. Raio Piiroja, 39

Kui hakati rääkima enneolematust võitluslikkusest, oli selge, et kohe järgneb Raio Piiroja nimi. Tabeli kuus esimest said punkte peaaegu kõigilt, seega üksmeel oli nende suhtes üpris suur. Pärnust pärit keskkaitsja platseerus kindlalt kuuendaks – punktivahe nii ta ees kui ka taga on selge.

Kui nii mõnegi tippu jõudnud palluri puhul on peamine argument edukas klubikarjäär, siis Piiroja puhul toonitati pigem koondisesärgis tehtud esitusi.

"Kindlasti Eesti koondisele läbi aegade kõige olulisem mängija," sõnas Piiroja kolmandale kohale seadnud Lehiste. "Ta mängijaomadused ei olnud tippklubide jaoks väga hinnatud, aga Eesti koondisele olid need omadused üliolulised. Ta roll oli väga oluline koondise parima saavutuseni, EM-valiksarjas play-off'i jõudmise juures. Hiljem, kui teised jätkasid, aga Raio mitte, selliseid tulemusi enam ei tulnud. Ilmselt ainuke Eesti mängija, kellest sai välisklubis (Fredrikstadis) oma tiimi tõeline legend. Kaks väravat ja võit karikafinaalis ning veel aastaid hiljemgi tervitatakse teda Fredrikstadis täisstaadioni ovatsioonidega."

Piiroja tehnilised oskused olid viisakalt öeldes keskpärased, nii väljapaistvaks mängijaks tõusis ta eelkõige tänu suurele südamele, visadusele, heale töövõimele ja kartmatusele.

Jürgenson: "Ta on esimene mees, kes võtta enda kõrvale, kui minna Eesti eest sõtta. Ja ma mõtlen siin suuremalt kui jalgpall."

Morkovkina: "Selliseid võitlejatüüpe on väljakul tõeliselt vähe. Ei tea, kes võtaks praegu kanda Raio Piiroja rolli. Sellist kirglikkust ei leiaks praegu kelleltki, too põlvkond mängis nii suure südamega."

5. Konstantin Vassiljev, 52

Kõige rohkem läksid arvamused lahku 40-aastase keskväljamaestro Konstantin Vassiljevi suhtes – Jürgenson pani ta esikohale, samas kaks meest jätsid sootuks punktideta. Roman Ubakivi loogikast ja hindamissüsteemist saate lugeda kõrvalloos, aga miks jättis Kostja kuivale ka fännide esindaja Rootsi Kunn?

"Need, kelle tabelisse panin, on olnud paremad. Säravamad ja nähtavamad," selgitas Rootsi Kunn, et mehe klubikarjäär jäi mõnevõrra tagasihoidlikuks. "Ma poleks teda esikümnesse pannud ka ilma selle skandaalita. Võib-olla ongi ta nii 11. või 12. kohal. Ta mängis Venemaal, aga Permi Amkar polnud mingi tippklubi. Okei, koondise eest on ilusaid väravaid löönud, aga Euroopas ei säranud."

Prins ei nõustu: "Poolas oli ta ikkagi tuntud mängija, lisaks kõik see, mis ta on koondise jaoks teinud."

Jürgenson on sama meelt: "Minu silmis läbi aegade parim jalgpallur, kes on Eesti koondisesärki kandnud. Tema geniaalsus ja teistmoodi mõtlemine... Mul õnnestus ta kõrgajal temaga ühte trenni sattuda, nägin meest esimest korda lähedalt ja mõtlesin pärast: no misasja?!"

Argumente on Vassiljevi kasuks mitu: võtmetegelane nii 2011. aastal EM-valiksarjas play-off'i murdes kui ka kümme aastat hiljem FC Floraga Konverentsiliiga põhiturniirile jõudes. Edukas periood Poolas. Meeldejäävad väravad. Mõju kaasmängijatele, eriti rünnakufaasis.

"See, kuidas ta toetab tiimi, kuidas juhendas, kuidas oli mängijatega nii hooliv ja samas nõudlik. See tegigi temast ideaalse kapteni," lisas Morkovkina.

"Ta oli mängija, kelle pärast tuldi staadionile," tõdes Henn.

Võitlus viienda kuni kolmanda koha nimel oli ülitihe. Muide, kui esimest korda said punktid kokku löödud, oli Vassiljev hoopis kolmas. Kontrollimise käigus selgus aga, et sisse oli lipsanud viga. Nimelt saatis Pohlak kaks nimekirja: lisaks Eesti kõigi aegade esikümnele ka eraldi edetabeli "Mõju koondisele, esikümme". Kui esimeses oli Vassiljev kaheksas, siis esialgu eksikombel arvestusse läinud teises suisa esimene.

4. Andres Oper, 53

Tegu on tabeli parima ründajaga, kelle paigutas esikaheksasse üheksa hindajat. Järvela saatelause oli lakooniline, samas üsna ammendav: "Eesti kõige edukam ründaja nii klubi- kui ka koondisejalgpallis."

Henn kaalus apteekrikaalul viimase hetkeni Operi ja Piiroja vahel ning... "Panen ikka Operi viiendaks ja Piiroja kuuendaks. Ründajana on Eesti koondises keerulisem silma paista," põhjendas ta.

Jürgenson tunnistas, et tal vajus Operi tipphetkede videoid vaadates suu ammuli – kui kiire, kui tugev, kui ehtne ründaja! "Mees on suutnud koondise eest lüüa 134 mänguga 38 väravat ehk värava iga 3,5 mängu tagant," rehkendas Jürgenson.

Oper ja tema 38 väravat olid suur inspiratsiooniallikas meie parimale naisskoorijale Morkovkinale. "Mu suur soov oli koondises temast rohkem väravaid lüüa. See oli mu jaoks väga põhimõtteline," muheles Morkovkina. "Lõpetasin kübaratrikiga ja sain kokku 40 väravat!"

Resultatiivselt tegutses Oper ka paljudes välisklubides – Taanis Aalborgis lõi 28 väravat (117 mänguga), Moskva Torpedos 8 (53), Hollandis Roda eest 32 (103) ja Küprosel Nea Salamise särgis 8 (42).

"Sai välismaale väga noorelt tänu ühele heale omadusele – pikale kiirusele," analüüsis Lehiste. "Hiljem arenes mängijana eri klubides ja muutus mitmekesisemaks. Torpedos mängis oma aja väga kõrgel tasemel. Mitu meeskonnakaaslast vedas varsti Venemaa EM-i poolfinaali. Oli väga lähedal saamaks esimeseks väljakumängijaks Premier League'is."

3. Karol Mets, 57

Kuidagi vaikselt on 31-aastane keskkaitsja roninud üha kõrgemale ja mõneti isegi üllatuslikult leiame ta tabelis kolmandalt realt. Kuid juhuslikku pole siin midagi: Mets ei mahtunud vaid ühe žüriiliikme (Indrek Schwede) esikümnesse, teenis kaks kolmandat kohta (Järvela, Morkovkina), neli neljandat kohta (Henn, Prins, Jürgenson, Pohlak) ja edestas tasavägises rebimises üsna napilt, aga kindlalt Operit-Vassiljevit.

"Veel viis või natuke rohkem aastat tagasi olnuks mul Oper ja Piiroja eespool. Aga Mets on teinud klubis head karjääri: Hollandi kõrgliiga, Šveitsi meister, Saksamaa esiliiga võit, Bundesligas põhimees. Lisaks mänginud Norras ja Rootsis," loetles Henn.

"Ja koondises liigub üle 130 mängu kursil," lisas Järvela. Praegu on neid kirjas 96.

Teistest mõneti eristuvate otsustega silma paistnud Jürgenson eelistas Metsa isegi Klavanile. "Minu silmis jagavad nad neljandat-viiendat kohta, aga panin neljandaks Metsa," sõnas Jürgenson. "Panin puhtalt selle pealt, et olen temaga jalgpalliväljakul rohkem kokku puutunud kui grammi võrra kõvema klubikarjääriga Klavaniga, tean ta mõttemaailma paremini. Kuidas ta vahendeid valimata on rühkinud eesmärgi poole. Isegi Viljandist Florasse tulles oli ta suhtumine selline: mina siia Eesti kõrgliigasse küll ei jää!"

2. Mart Poom, 82

Poom on Poom. Mingis mõttes polegi siin justkui midagi vaja lisada. No millise teise Eesti sportlase auks on pruulitud eraldi õlut (meenutuseks: kuulus peavärav Sunderlandi eest – Poominator!)? Kes mäletab koondisemänge Poomi ajal, see nõustub: paganama erinev tunne oli kohtumist vaadata nii, et Poom oli väravas, võrreldes sellega, kui teda mingil põhjusel ei olnud.

Kaks valijat (Schwede ja Morkovkina) andsid nahkkindamehele maksimumpunktid, teise koha punktid lisandusid viielt (Henn, Lehiste, Prins, Järvela, Rootsi Kunn).

"Poom on mänginud maailma tugevaimas liigas ehk Premier League'is, kus oli oma meeskonna
põhimängija ja omal positsioonil liiga parimaid: statistiliste näitajate põhjal kuulus Poom
parimail aastail ka Premier League'i kuue parima väravavahi hulka," toonitas Schwede. "Mis tähendab, et ta oli hiilgeaastatel maailma parimaid väravavahte maailma kõige populaarsemal spordialal. Ta valiti Derby County fännide poolt aasta mängijaks, mis on väga suur tunnustus."

Aga mille poolest esimeseks valitud Ragnar Klavan parem on? "Poom jääb Klavanile alla, sest mängis tippliigas lühemat aega ega olnud nii kõvas klubis mängumees," vastas Järvela.

Henn tunnistas, et tema jaoks on nende kahe suurkuju vahe üliväike: "Võib-olla mõnel teisel päeval oleksin Mardi ette pannud, just seepärast, et tema roll koondises on olnud suurem. Pluss ta oli teerajaja välismaale."

Ubakivi käe all karastunud Poom on hea näide selle kohta, et läbilöömisel on kõige alus suhtumine. "Kindlasti kõige töökam ja tahtejõulisem mängija, kes alustas kõige kaugemalt ja pidi tippu jõudmiseks läbima kõige raskema teekonna," lausus Lehiste.

Pohlakul on seletus ohtratele vigastustele, milleta Poom võinuks jõuda veelgi kaugemale: "Mart jõudis tippu läbi töökuse ja enesepiitsutamise. Pidi tipptasemel läbilöömiseks ületama loomulikest omadustest lähtuvaid tõkkeid, mis tõi kaasa palju vigastusi, sest tõkete ületamiseks pidi eirama loomulikke kaitsemehhanisme."

Muide, kuluaarides sahistatakse, et Nõmme Unitedit vedaval Poomil on kuulsat omanimelist õlut tegelikult veel kuskil keldrinurgas alles, aga ta hästi ei julge 2003. aastal Sunderlandi õlletootja Darwini pruulitud kesvamärjukest enam avada...

1. Ragnar Klavan, 90

Meie igati väärikas, laiapindne ja esinduslik žürii on rääkinud: Eesti kõigi aegade parim jalgpallur on Ragnar Klavan. Praeguses hetkes on otsus lõplik ja edasikaebamisele ei kuulu. Viljandist Liverpooli murdnud Klavan pälvis koguni kuus esikohta (Lehiste, Pohlak, Henn, Prins, Rootsi Kunn, Järvela).

"Üheksa hooaega esiviisiku liigades on ammendav argument," sõnas Järvela. "Klavan oli Liverpoolis mängumees hooajal, kui jõuti Meistrite liigas finaali. Tegi mitu edukat hooaega Saksamaal Augsburgiga, lisaks ühe eduka hooaja Cagliariga Itaalias."

Schwede eelistas siiski Poomi, põhjendades, et too oli erinevalt Klavanist tippliigas oma positsiooni üks parimaid. Lehiste rõhuasetus on teistsugune: "Poomist ettepoole asetan Klavani eelkõige selle pärast, et ta sai absoluutses tippklubis Liverpoolis rohkem mänguaega kui Poom Arsenalis."

Seda kirjeldabki huvitav fakt, et mõlema mehe koduklubi jõudis Meistrite liigas finaali. Arvestades, et Eesti-sugune väikeriik ilmselt ei jõua kunagi EM-il ega MM-il finaali, siis Champions League'i kuldmedal ongi sisuliselt suurim saavutus, milleni Maarjamaa vutimees jõuda võib. Aga kui Poom sai hõbemedali kaela ikkagi Arsenali kolmanda väravavahina ja reaalselt platsil ei käinud, siis Jürgen Klopp vajas Klavani teeneid 15 matšist kaheksas (sekkus vahetusest ka Romaga peetud poolfinaali korduskohtumises), mänguminuteid tuli kokku 298.

Lõppakordiks anname sõna veel korra Pohlakule, kes – on see väike Sõrve sääre huumor või mitte? – serveerib meile ühe huvitava avalduse: "Ragnar lõi läbi tänu kõrgele jalgpallilisele intellektile, see tähendab, et ta intuitiivne, loomulik mängust arusaamine oli erakordne. Ta on teise põlvkonna jalgpallur, kusjuures Ragnari isa Dzintar jäi minu jaoks napilt esikümnest välja."

***

Kes veel punkte teenisid? Indrek Zelinski 7, Georgi Rjabov 6, Toomas Krõm 6, Raul Nell 6, Richard Kuremaa 5, Sergei Pareiko 4, Vjatšeslav Zahovaiko 4, Leonhard Kass 3, Urmas Rooba 3, Henri Anier 2, Tiit Kõmper 1, Marek Lemsalu 1, Sergei Zenjov 1, Rauno Sappinen 1.

***

Roman Ubakivi: kaheksa meest on olnud tugevast rahvusvahelisest klassist

Millise loogika alusel žüriiliikmed personaalse esikümne koostasid?

Üldjuhul võeti arvesse nii mängija klubikarjääri kui ka koondisematše, mõistagi kaldus mõnel raskuskese ühele ja teisel teisele poole. Aga oli ka sootuks eripärasemaid lahendusi.

Markus Jürgenson kujutas endale ette, et on võistkonna kapten ja saab kõikide Eesti mängijate hulgast valida oma tiimi. Nii juhtuski, et Mart Poom oli ta valikus kaheksas ja Ragnar Klavan viies, aga esineliku moodustasid Karol Mets, Tarmo Kink, Andres Oper ja Konstantin Vassiljev.

Endise ründemängija Anastassia Morkovkina loogika lähtus sellest, et kõige tähtsam on taga asjad korras hoida: esimene seega Poom, järgnesid Klavan ja Mets, edasi keskväljamehed Vassiljev ja Martin Reim. "Juba ise mängijana väravaid lüües tänasin oma tiimi, nii Pärnus kui ka koondises, öeldes, et mina ei saa särada, kui mu taga pole selliseid mängijaid," lausus Morkovkina.

Palju määrab puhtalt isiklikult saadud emotsioon. "Mina panin Indrek Zelinski kuuendaks. Miks? Mäletan hästi aega, kui ta läks Aalborgi ja seal Andres Operiga koos mängis," jutustas Rootsi Kunn. "See oli aeg, kui sai hakata satelliittelevisioonist mänge vaatama. Ma elan Nõmmel, tassisin teleri aeda ja vaatasime kord Aalborgi mängu koos 60–70 fänniga. Kui ma ei eksi, siis mõlemad meie mehed lõid värava ka. Pärast korjasin viis-kuus kasti tühje õllepudeleid kokku."

Teistest kõige enam erines Lõvide meeskonna kasvataja ja ka Eesti koondise peatreenerina tegutsenud Roman Ubakivi. Esiteks keeldus ta kategooriliselt mängijaid järjekorda panemast. Teiseks selekteeris välja kaheksa, mitte kümme meest. Tegimegi vanameistrile erandi, iga nimetatu teenis üldarvestusse kuus punkti.

Ubakivi kriteeriumid olid konkreetsed – kas on rahvusvahelist klassi või mitte? "Klubijalgpall mind ei huvita, ikka Eesti koondis, maailmatase. See, kes klubis siblib ja kel koondises pole midagi ette näidata, on teisejärguline. Objektiivne näitaja on ka see, kes jõudis Nõukogude Liidu koondisse või noortekoondisse," tutvustas 79-aastane vanahärra oma põhimõtteid.

Ja tulistas pikemat mõtlemisaega vajamata kaheksa nime: Evald Tipner, Georgi Rjabov, Raul Nell, Ott Mõtsnik, Toomas Krõm, Mart Poom, Ragnar Klavan, Karol Mets.

"Tipner oli rahvusvaheline klass. Rjabov jõudis liidu koondisse. Nägin ise Moskvas, kuidas ta mängis Brasiiliaga, tegutsedes personaalselt Pele vastu," meenutas Ubakivi kohtumist, mis lõppes brasiillaste 3:0 võiduga, Pele lõi kaks väravat. "No Pele talendi kõrval jäi ta kahvatuks, aga sinna jõudmiseks pidi mängumees olema. Raul Nell mängis liidu sarja, see oli tõsine asi nagu praegu Saksamaa või Prantsusmaa liiga."

Aga miks ei mahtunud valikusse Konstantin Vassiljev? "No tema laeks jäi ju Poola liiga, see on kolmas tase. Ta oli väga hea ja sümpaatne loov mängija – kui hästi pingutada, võiks tema ka sinna panna. Ent hea oli ta koondisega, see pole aga midagi saavutanud. Praegu kakerdavad põhjas, mängud Monaco, Gibraltari ja Fääri saartega pole näitaja, see pole rahvusvaheline klass. Kui Vassiljev sisse tuua, siis mahuksid juba paljud: Reim, Risto ja Toomas Kallaste, Lemsalu, rääkimata Operist ja Zelinskist. Siis tuleks valida juba 20 mängijat."

Žürii koosseis: Roman Ubakivi, Aivar Pohlak, Tarmo Lehiste, Igor Prins, Jürgen Henn, Anastassia Morkovkina, Markus Jürgenson, Indrek Schwede, Ott Järvela, Rootsi Kunn (Toomas Kalmet).

Jalka kõiki varasemaid numbreid saab lugeda siit.