See oli viis aastat tagasi, kui Kodu pargis sai kokku kamp tüdrukuid, kes tahtsid jalgpalli mängida. Mõnest üksikust säravast silmapaarist kasvas aastatega mitmekümnepealine punt, kes kannab uhkusega oranži särgi rinnal FC Leona logo. Sel lõvil ja neil tüdrukutel on ikka hulgaliselt ühist.

• Lugu ilmus esialgselt novembrikuu Jalkas.

On sügisene neljapäev ja Tallinna ühisgümnaasiumi kunstmurustaadion on valmis tavapäraseks trenniks. Treenerid Enno Tubin ja Piia Saar sätivad 50 x 30 meetrisele väljakule valmis koonuseid, tõkkeid, redeli, väikseid väravaid ja muudki, et trenn paneks tüdrukuid võimalikult palju proovile. Et ikka saaks joosta ja hüpata, triblada ja lüüa – aga peamine on ehk isegi see, et koos on tore.

"Mul on siin väga toredad sõbrad. Meil on siin hea keskkond ja see on koht, kuhu ma tulla tahan. Näiteks mängudes ei paanitse ma peaaegu enam üldse," toob välja 2014. aastal sündinud keskkaitsja Adele, kes on Leonas olnud alguspäevist alates.

Julge ja avatud olekuga Adele klapib hästi kokku võistkonna teise liidri, aasta varem sündinud poolkaitsja Mariga. Tema on esimene Leona mängija, kes on kerkinud noortekoondise vaatevälja. "Mind hoiab jalgpalli juures see klubi ja ka see mäng ise meeldib mulle väga," ütleb ta malbelt naeratades.

Trenn algab kolmestes puntides soojendusega, kui mängijad panevad proovile reaktsiooni ja stardikiiruse. Kuigi olen isegi putsad jalga pannud ja seega valmis tüdrukutega kampa lööma, siis jälgin esialgu kõrvalt – sest kaks trennikaaslast hilinevad ja nii ei saa viimast kolmikut kokku panna. Siis lähevad harjutused juba edasi.

"Sel hooajal me töötame natuke rohkem söötude kallal. Enamik asju on meil päris head, aga söödud on lihtsalt natuke halvad," toob Adele kõva kangutamise peale välja Leona ainsa miinuse. Mari noogutab kaasa.

Veidi hiljem jõuamegi söötude juurde. Esmalt tuleb justkui Y-tähena paigutatud koonuste vahel sööta palli edasi ja seejärel saata kaaslane, kes paikneb tähe emmas-kummas harus, löögile. Treener Enno rõhutab enne, et löögid peavad lendama põlvest kõrgemalt. Et mööda maad ei sobi kohe üldse. Peagi selgub, et ülesanne on hoopis lihtsate killast – ristnurgad aina vapuvad!

Eks mõni pall vihiseb ikka mööda ka. Ja päris mitu minu jalastki. Siis tuleb palle suure hooga taga ajada, kuigi samal ajal peaks harjutus aina edasi käima. Nii jääb lint kohati justkui katki, sest algpunktis pole kas palli või mängijat või kumbagi neist. Treener Enno hurjutab, et kui esimese koonuse juures haigutab tühjus, on järelikult keegi jalutama jäänud. Tunnistan isegi süüd ...

Lõvi Leona lugu

Nimi FC Leona (originaalis on e-tähel kriipsuke ehk Léona) tuleb sõnast "lõvi", mis on seatud prantsuspäraseks naisenimeks. Lõvi endani jõudis Kodu pargist alustanud vutiklubi tänu tema omadustele – on ju lõvi võimas ja kiire ning tagatipuks loomariigi kuningas. Otse loomulikult pole FC Leona lõvi aga mitte kuningas, vaid kuninganna.

Leona logo pani kokku Piia sõbranna, kes kasutas selleks mängijate oma loomingut. Nii ehib lõvi pikki juukseid kroon, taust viitab nii Kodu pargile kui uhkusega eestlaseks olemisele. Pall seob kogu logo tervikuks, oranžil klubivärvil ilutsema.

Justkui oma väike küla

Leonat veavad peamiselt treenerid Enno ja Piia, keda toetab abitreenerina Riho. Kui Ennol on seljataga 15 aastat mängimist, siis Piia jõudis jalgpalli juurde alles täiskasvanueas. Näib, nagu varasemad kogemused või treeneritaust ei mängiks üldse rolli, sest nad kõik on asjas lihtsalt nii südamega sees.

"Nad annavad meile ise nii palju energiat! Vahepeal tunned küll, et ei jaksa või ei taha, aga siis tuleb ja teeb keegi enne kojuminekut kalli," ütleb Piia naeratades. Ta kirjeldab, kuidas iga tüdruk on oma loo või tegudega – kes ajab vabal päeval toksimiseks tiimi kokku või kes imestab trenni lõpus, et miks tehti jõuosaks vaid planku – lihtsalt südamesse pugenud.

Riho nõustub. "Ma teen seda kõike sellepärast, sest ma mäletan enda trennidest neid mälestusi ja emotsioone. Ja näha nende silmis seda rõõmu ja kuidas see neile südamesse läheb ... Läheb endalegi!" lisab ta.

Kokku treenib ja mängib Leona ridades 18 tüdrukut ja üheksa naist. Seas on mõne tüdruku vendki, kelle liitumisele pole kätt ette pandud. Piia selgitab, et kui muidu on klubid hoiakuga, et peale poisterühmade võetakse sekka ka tüdrukuid, siis neil on risti vastupidi. Mängijad tulevad kokku peamiselt Tallinnast. Mõni jalutab kohale staadionist paarisaja meetri kauguselt, samas mõni tuleb hoopis linnast väljast Loolt. Nii, kuidas tutvuste ja klassikaaslaste kaudu on sattunud.

Mõneti üllataval kombel klapib see kõik suurepäraselt kokku. Olenemata vanusevahest toetavad ja innustavad mängijad üksteist, joogipauside jooksul on nalja kui palju ning keegi ei pea tundma end kõrvalejäetuna. Isegi minult küsitakse murelikult enne mänguosa, ega ma ometi ei kavatse sellest ilma jääda. Muidugi mitte!

"Neisse on hästi palju süstitud seda, et hoiame kokku, sest üksi ei jõua kuhugi, vaid tegusid tehakse ikka koos," rõhutab Enno. "Ja me ütleme neile kogu aeg, et käituge teistega nii, nagu tahate, et teiega käitutaks," lisab Riho. Sellist hoiakut on nad märganud ka turniiridel: kui vastased lähevad kehva mängu peale omakeskis pisut tülli, siis Leona tüdrukud hakkavad üksteist hoopis ergutama.

Sellise ühtekasvamise kohta on Piial veel üks näide. Ka talviti teeb Leona trenne peamiselt õues, mis tähendab, et aeg-ajalt tuleb platsi lumest puhastada. Seda ei tee mitte mõni staadioni haldaja või treenerid üksi, vaid tiimi ühisvestlusesse saadetud üleskutse peale ka mängijad ise. Ennole meenub kord, kui kohale tuli kümme laste ja vanemate kätepaari. "Meil on tõesti oma linnasisene küla," räägib Piia muheledes.

Lõpumäng kubiseb iluväravatest!

Peaaegu kahetunnise trenniõhtu vaieldamatu tipphetk on otse loomulikult lõpumäng. Mind nimetatakse võistkonda, mis asub mängima Adele ja Mari ja nende päris agarate tiimikaaslaste vastu. Vastase kvaliteedist hoolimata usun jäägitult, et see mäng on meie võita!

Algus on pisut rabe. Tiimitunnetus pole päris see, söödud vihisevad natuke valet rada ja eks vastane pusib mõnuga vastu. Peagi jõuame aga vastase poolele, pall jõuab minu jala ette ja proovin õnne – väravavaht viskub ruttu vahele, ent mitte piisavalt, et väravat ära hoida. Üks-null.

Enesekindlus suureneb. Oleme taas mitmekesi rünnakul, leian tiimikaaslase Christali suurepärase avanemise peale kaitsjate vahelt terava läbisöödu ja ta lahendab selle külmavereliselt ühe puutega. Kaks-null!

Siis lasen 2:0 eduseisul end petta. Kaotan palli keskväljal Marile, kes teeb mu naiivse sekkumiskatse peale paar cristianoronaldolikku nõksu, ja juba ta läinud ongi. Mari mängib paremäärega kiire kombinatsiooni ja karistab meid ära. Kaks-üks.

Toibume õnneks ruttu. Sel korral jääb kogu tähesära minu osavatele võistkonnakaaslastele, kes suudavad taas skoorida ühest puutest. Kolm-üks. See on meie mäng!

Matši viimastel minutitel teenime mitu järjestikust nurgalööki. Olen nendeks hetkedeks vaikselt kaitsesse ära vajunud ja otsustanud, et las nooremad väledamad jalad töötavad rohkem. Keskkaitsjale omaselt liigun standardolukorraks ikkagi ka vastase karistusalasse ja õigesti teen! Christal keerutab kasti oivalise palli, millele tuleb vaid jalg vastu panna – neli-üks!

Peagi kõlab lõpuvile, mis märgib meie 4:1 võitu. Võidujoovastuses mõtisklen veel, et päris selliseid numbreid mängupildi põhjal kõrvuti ei seaks – suutis vastane ju nii mitu head rünnakut luua. Aga sel korral oli meie realiseerimine lihtsalt parem. Selline see jalgpall teinekord on.

Kus on tugevad tüdrukud?

Kui Leona enne mängu motivatsiooniringi koguneb, on kaptenil kokkulepitud roll võistkonna ettevalmistuseks. "Ma olen tugev!" alustab ta ja tiim kordab järele. "Ma olen julge!" kordavad taas kõik kapteni sõnu. "Ma ei karda vastast peale võtta!" – kapteni ja võistkonna koostöös on kõik matšiks valmis.

Mängu järel eristub Leona hüüe taas, kui tavapäraste võiduhõigete asemel on kokku lepitud hoopis teine tähistus. Selleks, et sõna "võit" ei varjutaks rõõmu mängust. "Kus on tugevad tüdrukud?" hüüavad kas treenerid või kaasa elama tulnud lapsevanemad. "FC Leonas!" hõikavad mängijad vastuseks.

Olevikust pilk tulevikku

Korduvalt joonistub välja, kuidas FC Leona ei ole lihtsalt tüdrukute jalgpalliklubi. Turniiride ja teiste mängude kõrval leitakse igaks kuuks teisigi tegevusi, et veel rohkem aega koos veeta. Piia toob näitena välja, et joostud on nii marti kui katri, tähistatud on halloween'i ja läbi käidud kõiksugu põgenemistoad.

Sünnipäevaks saavad mängijad kas klubi sümboolikat – näiteks Leona pusa – või muud jalgpallivarustust. Ka putsasid antakse omakeskis edasi, et vähendada lapsevanemate rahalist koormust. Piia sõnul ongi klubi üks eesmärk olla kättesaadav kõikidele soovijatele, olenemata nende finantsilisest võimekusest.

Kõike seda arvestades tahetakse aina suuremaks kasvada ja ühel hetkel omada päris oma kodu. "Kui ma mõtlen, kus me võiks kümne aasta pärast olla, siis oma staadionil! Mitte midagi hiigelsuurt, aga selline, kus saab spetsialiseeruda oma asjale. Ja sealt tõuseks aina edasi," ütleb Enno lootusrikkalt tulevikku vaadates.

Ega ta ka praeguste tingimuste kallal nurise. Pigem leiab hoopis plusse selles, et isegi külmaga tehakse trenni enamasti õues. "Okei, raske on, aga tänu talvedele on tervis parem ja ei jääda nii kergelt haigeks. Tüdrukud ei karda vihma või kehva ilmaga mängida," tunnustab ta.

Justkui läbi tule ja vee ollakse Leonas tõesti valmis minema. Piia räägib, kuidas üks mängijatest heitis kõrvale varasema soovi saada arhitektiks ja seadis endale üliselge sihi saada jalgpalluriks. Koos käivad nad jooksmas ja ka võistlustel, kus hiljuti sai alles kümneaastane pallur kätte kümme kilomeetrit. "Tema missioon on saada koondisesse Eestit esindama. Nii et me töötame selle kallal!" lubab Piia uhkelt.

Ja sellega ongi hea laiali minna. Pärast paarikümneminutilist vestlust lahkume Piia, Enno, Riho ja mõne veidikeseks kõksima jäänud mängijaga Tallinna ühisgümnaasiumi staadionilt. Neist üks jookseb mulle veel järele, et küsida, kuhu kogu see lugu kirja läheb. "Jään ootama!" vastab ta ja lippab oma teed.

Jalka kõiki varasemaid numbreid saab lugeda siit.