Värskelt kuuekordseks Eesti meistriks tõusnud Kelly Rosen on eneselegi märkamatult tõusnud nii Tallinna FC Flora kui A-koondise üheks kogenuimaks lüliks. See roll on järgmisel kuul 28. sünnipäeva tähistavale kaitsjale passima hakanud. Ka ei pelga ta lähenevat missiooni – aidata Eesti jalgpall madalseisust välja.

Eesti naiste koondist peab alanud koondiseaknas kaks Rahvuste liiga kohtumist – mõlemad Armeeniaga. Esmalt sõidetakse Jerevani ning nädala pärast on külaline A. Le Coq Arenal. Neile mängudele lähevad koondise peatreenerite Sirje Kapperi ja Anastassia Morkovkina valitud 10 florakat vastu ahjusooja Eesti meistritiitliga – kuld sai kindlaks eelmisel neljapäeval, viis matši enne hooaja lõppu.

See tähendab, et ligi poolel naiskonnal on seljataga kannustav õnnestumine. Sellega on nõus ka Rosen, kes vestles Soccernet.ee-ga esmaspäeval enne teeleasumist. "Mistahes õnnestumised annavad positiivse fooni ehk siis võitude ja hea emotsiooni pealt on alati lihtsam järgmist väljakutset vallutama minna," rääkis kogenud kaitsja Rahvuste liiga kohtumiste eel. "Julgen väita, et kõikidel Flora mängijatel on selline hea tunne sees. Midagi on sel hooajal juba saavutatud!"

Teisalt pole töö koduklubis ju ka lõppenud. Peale koondisepausi minnakse mängudega edasi, Floral on plaan selge – lõpetada hooaeg täiseduga. "Alati on nii, et kui üks eesmärk saab täidetud, tuleb seada uusi. Kaitsemängijana tahaks, et me laseks vähem väravaid kui eelmisel hooajal. See on ka selline hea omaette eesmärk, mida endale seada ja mille nimel võidelda," käis ta välja.

Mida sihib Rosen aga alanud koondiseaknas, kui jätta kõrvale võistkondlik edu? "Iga jalgpallur võiks endale igaks mänguks eesmärke seada," utsitas ta. "Me pole Armeeniat veel võistkondlikult vaadanud ja analüüsinud, see tuleb lähipäevil. Aga kaitsemängijana on üks asi, mille alati nimekirja panen – 1 vs. 1 duellid nii õhus kui maas."

Viimases liigamängus tänavuse esimese tabamuse (kohe eriti ilusa!) löönud florakas jätkas põhjendatud entusiasmiga: "Mul on ka üks unistus, see ei pea nüüd selles aknas täide minema, aga ma tahaks ka koondisekarjääri jooksul ühe maasika lüüa! Just neljapäeval sain jala soojaks – võiks ju tulla!"

Kaks Rahvuste liiga matši toogu kuus punkti, aga mitte ainult!

Kui liigarindel on Rosen ja Flora saanud päris vabalt lustida – 21 mänguga on võetud vaid võite ning vastastele löödud 118 väravat – siis koondises on kirjas viigipunkt mängust Kasahstaniga, viimati jäädi koguni 0:5 alla Iisraelile. Kuna koondis tahab kangesti C-tasandilt välja murda, selgub kiirete kalkulatsioonidega, et käesolev aken peaks tooma kuus punkti.

Sellest on räägitud küll ja veel, kuid see vähemasti Rosenit verest välja ei löö. "Tunnen, et olen elus jõudnud juba sinna etappi, kus selline surve mõjub mulle hästi. Igasugune vastutus pole mitte hirmutav, vaid vastupidi - nauditav," tunnistas ta.

Ent mis toimub kuklas, kui viimane Rahvuste liiga madin tõi suure kaotuse? "Pigem on nii, et kibeleks tagasi väljakule ja tahaks näidata, et see oli lihtsalt üks halb õhtu. Tahaks tõestada, et tegelt ei ole see seis Eesti jalgpallis nii hull midagi," on tarvis pilk hoopis tulevikku seada ja panustada parandustöödesse.

Sealjuures toonitas Rosen, et kuigi meeste mäng on viimastel aegadel kõvasti rohkem raputada saanud, siis sinine särk on kõigil sama. "Näen, et Eesti jalgpall on tervik ja kõik seisud – ükskõik, olgu need poisid või tüdrukud, mehed või naised – on käsikäes. Ma ei tea, on see halb või hea, aga tüdrukutele ja naistele pööratakse veel vähem tähelepanu. Aga meie oleme igatahes valmis tooma siia halli sügisesse päikesekiiri, aidata madalseis seljatada!" ei tasu motivatsiooninivoos kahelda.

Omajagu elevust toob koondisesse kahtlemata ka see, et alanud aknas püüab 100 mängu piiri ründaja Kristina Bannikova. "Väga loodan, et ta saab selle kätte! Meeste koondises oli selle saavutuse lävel ju ka [Taijo] Teniste, aga vigastus tuli vahele ja üks mäng jäi puudu. Loodan, et ka temal õnnestub 100 kätte saada," ei julge Rosen koondisekaaslase võimalikku saavutust veel ära vormistada. Samal astmel on pikalt olnud ju ka kapten Inna Kiss-Zlidnis, keda on viimastest matšidest eemal hoidnud tervisemured.

Ka Roseni peast on 100 justkui läbi käinud, ent sinna on veel paar hooaega minna. Seniks naudib ta teistmoodi tiitlit – näiteks "Tagaliini kogenuim lüli". Teeb ta ju oma 72 mänguga silmad ette nii väravavahtidele kui teistele kaitsjatele, enam staaži ongi vaid Bannikoval. "Naljatamisi räägin, et ma ei ole raudvara, vaid vanaraud! Aga selline vastutus on minu jaoks tore. Mäletan, et ühel hetkel käis see klikk ära: läksin klubitrenni ja äkitselt mõistsin, et oppa, olen nüüd üks vanemaid. Eks see võttis natukene aega, polnud sellega ju harjunud, aga nüüdseks olen ka seda rolli nautima hakanud!"

***

Koondis peab oma kolmanda Rahvuste liiga kohtumise võõrsil Armeeniaga. Mäng Jerevanis peetakse reedel Eesti aja järgi kell 18.30. Koondiseakna teine vastasseis peetakse järgmise nädala teisipäeval samuti Armeeniaga. Avavile A. Le Coq Arenal kõlab kell 18.00.