Saksamaa koondise pikaaegne kapten Philipp Lahm kirjutab oma värskes kolumnis Ukraina vabadusvõitluse tähtsusest ning kiidab järgmisel suvel peetavaks koduseks EM-finaalturniiriks valmistuvate sakslaste otsust valida koondiseajaloo 1000. mängu vastaseks just Ukraina. Esmaspäeva õhtul peetud kohtumises lepiti sõprusmängule kohaselt 3:3 viiki. Soccernet.ee avaldab Lahmi arvamusloo kokkuleppel Die Zeitiga.

***

Mängisin aastatel 2004-14 kuuel suurturniiril - kolmel MM-il ja kolmel EM-il. 2012. aasta EM peeti Poolas ja Ukrainas, meie alagrupimängud toimusid Harkivis ja Lvivis. Oli ilmselge, et Ukraina jalgpallikultuur ulatub sügavale.

Lisaks on neil läbi aegade olnud alati suurepäraseid mängijaid. Nii Andrii Ševtšenko, Igor Belanov kui ka Oleg Blohhin valiti Euroopa aasta mängijaks. Kiievi Dõnamo legendaarne peatreener Valeri Lobanovski mõjutab Euroopa jalgpalli tänase päevani, sest paljud treenerid viitavad talle kui eeskujule. Kui mina olin alles teel Bayerni kaudu tippjalgpalli, ootas Saksamaad ees keeruline ülesanne. Michel Ballacki ja Oliver Kahni osalemine 2002. aasta MM-il oli kahtlane, sest Ukraina kujutas endast play-off-mängudes tugevat vastast.

Rahvuskoondise kapteniks saanuna tunnetasin, et esindan Saksamaad. Nii et enne turniire viisin end võõrustajariigiga kurssi. 2012. aasta EM-ile sõitmise eel andsin ajakirjale "Der Spiegel" intervjuu, kus rääkisin Ukrainas valitsevast poliitilisest olukorrast. Noor demokraatia oli ohus, sest minu silmis käis Viktor Janukovõtš Julia Tõmošenko juhitud opositsiooniga väga küsitavalt ümber. Seetõttu kutsusin Michel Platinit üles seisma Ukraina inimõiguste ja ajakirjandusvabaduse eest. UEFA president vastas: "Mind ei huvita, mida härra Lahm räägib. Ma ei tegele poliitikaga, tegelen jalgpalliga."

Toona kõheldi: kas Ukraina jääb demokraatlikuks riigiks? Nüüd aga võitleb Ukraina Euroopa vabaduse eest.

Europa vereint durch Fußball! Heute bestreitet die deutsche Nationalmannschaft ihr tausendstes Länderspiel gegen die Ukraine. Fußball ist mehr als ein Spiel - er schafft Frieden, Verbindung und stärkt europäische Werte. Fußball ist nicht nur ein Sport, sondern auch... (1/x) pic.twitter.com/g3j4F0J28C — Philipp Lahm (@philipplahm) June 12, 2023

Saksamaa jalgpalliajaloo 1000. koondisekohtumiseks valis kohalik alaliit õige vastase - Ukraina. Jalgpall on hea viis, et saata sõnum rahu ja rahvusvahelise üksteisemõistmise kohta. Parim viis selleks on koondiste vaheline sõprusmäng ning need muutuvad praegustel keerulistel aegadel aina olulisemateks.

Jumalale tänu, et eriti Euroopas, kus on jalgpalli juured, sellised piirideülesed kohtumises veel eksisteerivad. Nende abil avaneb võimalus üksteist tundma õppida ja ühtsust süvendada. Järgnevate nädalate jooksul rändavad miljonid inimesed jälle terves Euroopas ringi. Horvaadid kohtuvad hollandlastega, hispaanlased itaallastega. Kosovo mängib Rumeeniaga, Belgia Austriaga, Island Slovakkiaga. Teineteiselt võtavad mõõtu Gibraltar ja Prantsusmaa, keda lahutab maailma edetabelis 200 kohta. Saksamaa sõidab järjekordseks maavõistluseks Poola, riigi U21 koondise üks vastaseid on aga Iisrael. Euroopa seisab neis kohtumistes silmitsi nii oma mineviku kui ka tulevikuga.

Võistkondlik mäng nagu jalgpall, mis kaasab mitmeid tugevusi ja inimtüüpe, suudab saavutada tabelisse minevast tulemusest väga palju rohkemat. Näiteks Poola on võtnud vastu enam kui poolteist miljonit Ukraina põgenikku - rohkem kui ükski teine riik. Et kaks naaberriiki korraldasid kümmekond aastat tagasi üheskoos jalgpalli suurturniiri, aitas kindlasti niisuguse solidaarsuse kasvamisele veidi kaasa.

Rahvuskoondis on midagi erilist, sest kõik on teatud reeglites kokku leppinud - juhtkonnad ei saa tähtmängijaid kokku osta ega treenereid koosseise lõpmatuseni muuta. Ja mängijad ei saa valida, keda nad esindavad. Rahvuskoondised tuletavad jalgpalluritele meelde nende isiklikku arengut. Mängija kasvab selles keskkonnas üles, teeb kodulähedases klubis esimesed sammud. Siis avastab tema ande keegi, kes on suurem ja asub kaugemal, ning tema ise leiab end aja jooksul riigist, kus on olemas teatud võimalused ja ressursid, aga teised jällegi puuduvad.

Happy 36th birthday Philipp Lahm:

👕 652 games
🇩🇪 113 caps
⚽️ 27 goals
🏆 22 trophies
🏆 World Cup winner

A legend of the game. pic.twitter.com/tBWO0giqSS — Squawka (@Squawka) November 11, 2019

Kandsin Saksamaa särki 113 korda. See ei olnud klubimängudega võrreldav. Lapsena ei olnud miski minu jaoks tähtsam kui koondis. Järgmise suurturniirini jäänud kaks aastat tundusid igavikuna. 1990. aasta MM vormis mind kui jalgpallifänni ning mäletan siiani eredalt Andy Brehme penaltilööki. Mängijakarjääri ajal segunesid need mälestused uute sündmustega. Iga kord koondise eest väljakule joostes mängisin vaimusilmas koos oma iidolite Matthäusi, Brehme ja Littbarskiga.

Minu esimesel MM-il, mis peeti Saksamaal, tähistasime suveharja. Sel hetkel mõistsin esmakordselt, et kuulun meeskonda, mis esindab mu kodumaad - see on sõbralik ja avatud. Sain oma juurtega üheks, jalgpalli mängimine omandas sügavama tähenduse. Järgmisel aastal kohtume taas minu kodumaal - 14. juunil jääb EM-i alguseni täpselt aasta. Hea, et sel turniiril osaleb 24 meeskonda, sest Euroopa jaoks on EM-ile jõudmine kõige tähtsam sündmus. Olümpiadeviis on jälle au sees, sest osavõtt loeb. 2006. aastal olid tänavatel massid, uuel aastal tähistame aga suurturniiri koos uute rahvaste ja põlvkondadega, kõigiga.

Jalgpall on tänu populaarsusele vahend. Inimesed rebivad end muust elust välja, tähistavad ülevoolavalt ja saavad kõikvõimalikest vastasseisudest hoolimata kokku. Selline meelelahutuse ja kogukondlikkuse komplekt on ainulaadne, mujal seda ei kohta. Näen jalgpalli just läbi nende tahkude.

Nii olen ma ka ise kasvanud - eeskujusid jumaldavast fännist mängijaks, kes mõtles väljakul seistes neile 113 korral ja tundis alati vastutust esindada oma vaba maad, ning kapteniks, kes suunab pilku sinna, kuhu tema meeskond läheb. Nüüd aga juhin korralduskomiteed turniiril, mis peab euroopalikke väärtusi tähistama ja tugevdama. See määrab ära ka minu vaate Ukrainale. Seal riigis praegu toimuv ei ähvarda ainult ukrainlasi, vaid meid kõiki. Seepärast ongi koondise maavõistlus Ukrainaga suurepärane idee.