Kui räägime Eesti spordi tervisest ja edukusest, siis kas olulised on medalid, laiapõhjaline õnnestumine või midagi hoopis muud?

• Lugu ilmus veebruarikuu Jalkas.

Täna ametlikult algavatele taliolümpiamängudele läheb Eesti koondis vastu meie mõistes haruldaselt mitmekülgse sportlasdelegatsiooniga. Ühest küljest ei sõida meil küll Milanosse-Cortinasse atleete, kelle puhul on medali võitmine eeldus, mitte lootus, teisalt on Eesti talisport seisus, kus esikümnekohta võib realistlikult oodata lausa kuuelt spordialalt ning enam kui kümnelt sportlaselt-võistkonnalt.

See, et Eesti olümpiakoondis sõidab veebruari lõpus kodumaale ilma ühegi medalita, on kindlasti tõenäolisem kui see, et meie spordiajalugu mõne poodiumikohaga täieneb. Ent see ei tähenda sugugi, et meie sport oleks kehvas seisus või vireleks. Kaugel sellest!

20 talve tagasi, kui taliolümpia viimati Põhja-Itaalias toimus, võitis Eesti koondis Torinos kolm medalit – kõik kuldsed. Kaks kulda võitnud Kristina Šmigun-Vähi ja ühe kulla võitnud Andrus Veerpalu võeti vastu kangelasena. Eesti murdmaasuusatamine oli haripunktis. Nii uskumatu kui see ka ei ole, suutsime olümpia medalitabelis edestada maailma võimsaimat taliriiki Norrat, kes teenis küll kokku 19 medalit, kuid kuldsed olid nendest vaid kaks!

Ent olümpiamängude medalitabel on spordis üks kõige petlikumaid näitajaid üldse. Kas keegi eelistaks tõsimeeli seda, et Eesti võidab kolm kuldmedalit ilma ühegi teise poodiumikohata, kui alternatiiviks on Norra 2006. aasta saldo (kaks kulda, kaheksa hõbedat, üheksa pronksi)?

Kui hea oli meile Torino olümpia tegelikult?

Medalid pakuvad tugevamat emotsiooni, aga meie spordi tegelikku tervist näitab see, kui paljud meie sportlased on tegelikult suures mängus ehk võivad hea õnnestumise korral medali või esikuuikukohani jõuda. Medalikultuse kummardajad võivad sellele väitele muidugi tulihingeliselt vastu vaielda.

Ent sellesama 2006. aasta olümpia näitel: peale kolme kuldmedali saamise jõudsid Eesti sportlased esikümnesse veel neljal korral. Veerpalu võidetud 15 kilomeetri sõidus oli Jaak Mae viies, Šmigun-Vähi tuli kahe kulla kõrval 30 kilomeetri sõidus kaheksandaks, nagu ka Anti Saarepuu suusasprindis. Kaheksanda kohaga lõpetas ka Eesti murdmaasuusatamise teatemeeskond. Ühest küljest küll seitse esikümnekohta, teisalt väga kitsa haardega: need kohad saavutas kokku vaid kuus sportlast ja ühelainsal spordialal, sealjuures oli üks neist ju neljaliikmeline teatemeeskond.

Murdmaasuusatamine elas tõesti hästi. Aga oleme hiljem teada saanud nii mõndagi, mis toonaseid saavutusi vähemalt mõtteis määrivad. Paradoksaalsel kombel on tänavusel olümpial murdmaasuusatamine eelduslikult üks meie nõrgemaid alasid, sest kõrgemaid kohti sihime hoopis eelkõige kahevõistluses, iluuisutamises, kiiruisutamises, freestyle-suusatamises, kurlingus ja laskesuusatamises.

Selle, kui vähe olümpiamängude medalitabel tegelikult riigi spordiseisu kohta räägib, teeb veelgi paremini selgeks Sloveenia viimane näide. Pariisi suveolümpialt võitsid sloveenid kaks kulda ja ühe hõbeda – kullad tulid naiste judos ja naiste ronimises, hõbe meeste purjetamises. Olgu – kaks kulda pole kahe miljoni elanikuga riigi kohta paha saak, aga Sloveenia spordi meeletult head seisu arvestades oli see siiski justkui täiesti suvaline number. Läbi aegade parimaks maanteeratturiks peetav Tadej Pogacar ja viiekordne suurtuurivõitja Primož Roglic jätsid toona olümpiamängud vahele, maailma kuulsaim ja populaarseim Sloveenia sportlane korvpallur Luka Doncic ei pääsenud aga üldse püünele, sest Sloveenia korvpallikoondis ei läbinud karmi kvalifikatsioonisõela. Jalgpalluritest Jan Oblakist ja Benjamin Šeškost ei maksa üldse rääkida. Sloveenid on väga tugevad ka võistkonnaaladel, mis nõuab juba olemuselt paksu spordikultuurikihti.

Jalgpallis sarnane kõver

Jõuamegi otsaga jalgpalli juurde, sest Eesti (tali)olümpiakoondise omaga teataval määral sarnast suunda võime täheldada ka meie meeste jalgpallikoondise puhul. 2011. aastal jõudsime küll koondisega EM-valikturniiril 20 parema sekka, aga kui võrrelda seda, millistes koduklubides ja liigades mängisid toonased algkoosseisu koondislased ja kus on meie praeguse koondise tegijad, kaldub kaalukauss ehk pisut ootamatult tänapäeva kasuks.

Meie praeguses tugevaimas rivistuses on esindatud järgmised liigad (sulgudes mängija roll klubis):

2 x Saksamaa Bundesliga (üks põhimees, teine varumees)
1 x Belgia kõrgliiga (põhimees)
1 x Šveitsi kõrgliiga (põhimees)
2 x Tšehhi kõrgliiga (mõlemad põhimehed)
1 x Poola kõrgliiga (põhimees)
1 x Norra kõrgliiga (põhimees)
1 x Šotimaa kõrgliiga (rotatsioonis)
1 x Slovakkia kõrgliiga (põhimees)
1 x Eesti kõrgliiga (põhimees)

2011. aasta kodumängus Iirimaaga oli olukord selline:

2 x Hollandi kõrgliiga (üks rotatsioonis, teine varumees)
2 x Venemaa kõrgliiga (üks põhimees, teine rotatsioonis)
1 x Inglismaa esiliiga (varumees)
1 x Poola kõrgliiga (põhimees)
1 x Norra kõrgliiga (põhimees)
1 x Ungari kõrgliiga (rotatsioonis)
1 x Valgevene kõrgliiga (põhimees)
1 x Venemaa esiliiga (rotatsioonis)
1 x Küprose kõrgliiga (rotatsioonis)

Ehk siis – 2011. aastal oli meil mängus Iirimaaga algkoosseisus vaid neli mängijat, kes iganädalaselt koduklubis põhiraskust kandsid: Sergei Pareiko, Konstantin Vassiljev (oli küll olnud sügisel vigastatud), Enar Jääger ja Andrei Stepanov! Pareikole ja Jäägerile on praegusel koondisel vastu panna täpselt samades liigades (Norra, Rocco Robert Shein, ja Poola, Märten Kuusk) põhikoormust kandvad mehed, teiste puhul tuleb kõrvutada pisut erinevaid suurusi.

Viie esimese mehe puhul kaldub kaalukauss tänapäeva kasuks: Karol Mets teeb põhimehena tegusid Bundesligas ja Karl Jakob Hein on seal küll praegu varumehe rollis, aga oli alles eelmisel hooajal Hispaania kõrgliigas põhiväravavaht. 2011. aastal olid meie kõrgema taseme esindajad Ragnar Klavan ja Raio Piiroja Hollandis – Klavan oli Alkmaaris langenud vahetusmeheks, enne Norra kõrgliigas põhiraskust kandnud Piiroja ei saanudki aga vigastuse tõttu Hollandis jalgu alla. 

Praegustest meestest on Maksim Paskotši tugevas Belgia liigas, Mattias Käit Šveitsi liigas ja nii Vlasi Sinjavski kui Robi Saarma Tšehhis põhimehed. Toona oli Konstantin Vassiljev olulises rollis Venemaa liigas, kus mänguaega teenis ka Dmitri Kruglov. Tarmo Kink kuulus küll Inglismaa esiliigas mängiva Middlesbrough’ ridadesse, kuid tol hooajal enam mängida sisuliselt ei saanudki.

Seega tasub siinkohal laenata põhimõtet olümpiateemalisest arutelust – tasub vaadata pisut kaugemale kui ainult medalitabelisse või koondise saavutuste nimekirja. Eesti jalgpall ei ole sugugi oluliselt halvemas seisus kui 15 aastat tagasi – kui üldse on halvemas seisus.

Ja loomulikult edu meie olümplastele! Tulgu esikümnekohti rohkem kui kunagi varem – kõikide alade peale kokku võiks reaalne siht olla kümme. Ja selles võtmes võiks olla tegu pika puuga meie kõige edukamate talimängudega.