Jevgeni Kabajev ei paista oma tegusid kahetsevat. Foto: FCI Levadia
Premium liigas 162 mänguga 92 väravat löönud Venemaa ründaja Jevgeni Kabajev külastas peamiselt Peterburi Zenitist rääkivad jutusaadet "SBG Show", kus pajatas põhjalikult ka oma Eestis veedetud ajast.
Peterburist pärit Kabajev saabus Eestisse 2009. aasta hooaja eel 21-aastaselt, liitudes Sillamäe Kaleviga. 2010. aasta teises pooles liikus ta laenule toona meistriliigas mänginud Kohtla-Järve Lootusesse ning siirdus seejärel kaheks aastaks Soome ja Venemaale, enne kui 2012. aasta suvel taas Sillamäega käed lõi. Kui esimese poolteise hooajaga lõi ta 49 liigamänguga 11 väravat, siis Sillamäele naasmise järel lõi tema täht tõeliselt särama: 2014. aastal aitas ta 35 mängus löödud 36 väravaga Sillamäe hõbemedalile, olles Premium liiga parim väravakütt. 2015. aasta läks tal koos Martin Vungiga ebaõnnestunud Indoneesiasse siirdumise tõttu nässu, aga 2016. aastal oli ta taas Sillamäel ja lõi 28 mänguga 25 väravat, tulles viienda koha saanud meeskonna esiründajana taas liiga parimaks väravakütiks.
2019. aasta suvel naasis Kabajev taas Eestisse ja liitus FCI Levadiaga, ent tema Levadia-periood lõppes vaid kahe mängu järel: liikluspolitsei pidas Tallinn-Narva maanteel vähemalt 132-kilomeetrise tunnikiirusega kihutanud tormaja kinni ning kohus otsustas ta varasemalt maksmata jäänud liiklustrahvide tõttu aastaks ajaks riigist välja saata, kusjuures enne seda pidi Kabajev kaks päeva arestimajas veetma. Pärast seda on tänaseks 36-aastane Kabajev lisaks kodumaale mänginud Hondurases ja Tais.
Pikas intervjuus meenutas Kabajev põhjalikult ka oma Eestis veedetud aega. Toome vestlusest välja mõned huvitavamad nopped:
"Minu esimene leping Sillamäel oli 500-eurose palgaga. Minu jaoks oli see väga okei - Venemaal ei saanud ma jalgpalli mängimise eest sisuliselt mitte midagi. Elukoht ja toitlustus olid klubi poolt."
"Eestis sai keskmine jalgpallur palka 1000 ja 2000 euro vahel, parimad mängijad kuni 5000 eurot. Mina sain parimal juhul 3000-3500 eurot."
"Olen kindel, et kui mul oleks olnud kuidagi Eesti pass, oleksin olnud automaatselt Eesti koondises. Ma ei olnud sellest aga kunagi huvitatud - olen Peterburis sündinud ja Vene kodakondsusega."
"Ma ei ole kunagi olnud suur alkoholitarbija. Mäletan, et kui Habarovskisse mängima läksin, siis võistkonnakaaslased tegid suured silmad ja imestasid: sa ei joogi!? See on Venemaal paraku reaalsus, 90 protsenti mängijatest joovad. Habarovskis oli ükskord nii, et lendasime võõrsilmängule ja üks mängija ei ilmunudki kohale. Kui kolm päeva hiljem tagasi jõudsime, polnud ta veel ikka taastunud. Paar päeva hiljem löödi ta meeskonnast minema."
"Tänan väga Sillamäe Kalevi presidenti, kellega sain hästi läbi ja kes andis mulle pärast ebaõnnestunud hooaega Venemaal 2012. aastal Kalevis uue võimaluse. Mul ei olnud tol hetkel eriti variante, oleksin jalgpalliga ära lõpetanud."
"Meil oli kogenud ründaja Vjatšeslav Zahovaiko, kes lõi trennis tohutult väravaid. Mind pandi seetõttu paremale äärele. Kui Zahovaiko vigastada sai, sain võimaluse ründajana, lõin väravaid, kogusin enesekindlust, meeskond hakkas minu peale mängima ja lõingi hooajaga kokku 38 väravat - 36 liigas ja kaks tükki Euroopa liigas."
"2014. aastal oli meil karikamäng kolmanda liiga võistkonna vastu. Saad aru - vastased tulevad, mõnel õllekõhud ees. Ja mina ei suutnud selles mängus lüüa ühtegi väravat! Tiimikaaslased siis aasisid: mis kuldne saabas, sa ei suuda nende meeste vastugi lüüa!"
"Pärast 2014. aasta hooaega oli mul Venemaalt mitmeid variante, nii kõrgliigast kui esiliigast, aga paljud tahtsid mind esmalt testima kutsuda. Olin nende lubadustega varem korduvalt kõrvetada saanud. Ühel hetkel võttis minuga ühendust Indoneesia agent, kes pakkus võimalust Jakarta Persijaga liituda. Minu inglise keel oli tol hetkel kaks-kolm sõna, nii et Sillamäe tiimikaaslane Martin Vunk, kes samuti Indoneesiasse läks, aitas meil suhelda. Saate aru: Persija on Jakarta suurim meeskond, Jakarta on Indoneesia suurim linn ja sealsed miljonid inimesed on jalgpallihullud! Staadion on 80 000 inimesele. Palk, mida nad mulle pakkusid, ei olnud just kõige suurem, aga boonused olid korralikud ja teadsin, et kui seal ühe hooaja hästi mängin ja löön 10-20 väravat, on võimalik sealt teistesse Aasia riikidesse edasi minna. Lõpuks tekkis seal konflikt riigi presidendi ja jalgpalliliidu vahel, aprillis teatati, et jalgpalli sel aastal ei mängitagi ja meid saadeti ilma rahata koju. Saime palka neljast kuust ainult esimese eest. Tänan siin Martini, kelle abil esitasime FIFA-sse nõude ja saime kahe aasta pärast kogu aasta palga kätte. Sain selle eest Peterburgi korteri osta."
"Indoneesiasse jõudes oli meil suur tutvustusüritus, kus meid tervitas 25 kaamerat. Täielik nali - mina oskasin vaid paar sõna inglise keelt, Vunk aga oli Paidest [tegelikult Pärnust] pärit ja oskas vaid paar sõna vene keelt! Istume siis seal laua taga, on selge, et mina midagi rääkida ei suuda, aga tema pidi minu tõlk olema. Ta siis üritab mulle midagi öelda, mina räägin talle vene keeles vastu, ta ei saa minust aru ja ütleb siis pidevalt neile: järgmine küsimus!"
"2017. aastal läksin Praha Bohemiansi. Seal mängis üks eestlane ees [Siim Luts], treenerile ta meeldis ja tunti minu vastu huvi. Testimisel lõin kohe värava ja pandi leping lauale. Palk oli 6000-7000 eurot."
"Eesti keelt ma kunagi ei õppinud. Ei taha ka."
"Eestis olin tõesti kaks päeva arestimajas. Ma ei ületanud kiirust palju, 42 km/h, ja ühel hetkel tekkis minu taha politseinik mootorrattal, kes pidas mind kinni. Ta pakkus mulle välja, et saan 800 eurot trahvi kohapeal ära maksta ja näitas, et sõitsin 132 km/h. Mina ei olnud sellega nõus, ütlesin, et maksimaalselt võis olla 125 km/h. Lühidalt keeldusin kohapeal trahvi maksmisest, ütlesin, et ta valetab ja see ei ole minu kiirus. Mind viidi siis politseijaoskonda, kus kirjutasin seletuskirja, et tegin möödasõitu ja üle 125 km/h ma ei sõitnud. Surusime kätt ja läksin edasi Narva piiri ületama. Piiripunktis pidi alati tund-kaks ootama ja ühtäkki jõudsid sinna autoga neli politseinikku, kes ütlesid, et andku ma neile dokumendid ja auto, nad panevad mind vangi! Mõtlesin, et mis toimub - relvad? Narkootikumid? Igasugused mõtted käisid peast läbi. Lõpuks tuli välja, et mul olid maksmata kaks kiiruskaamera poolt tehtud trahvi. Ma isegi ei teadnud, kuidas nende eest maksta saab! Need kaks trahvi koos selle 800-eurose trahviga andsid neile aluse arvata, et olen nende riigile ohuks ja mind pandi arestimajja. Vaatasin pärast internetist, et Venemaal oleks selle eest saanud 750 rubla trahvi, Eestis olin aga oht riigile. Ilmselt oli neil igav ja polnud midagi paremat teha. Kohtus selgitasin, et jah, olen süüdi, eksisin ja rikkusin pere juurde sõites seadust, aga mis siis? Kedagi ma ju ära ei tapnud. Mind oleks vist võinud 14-16 päeva kinni hoida, aga lõpuks piirduti kahega. Järgmisel päeval küsiti mult uuesti dokumendid endale - saadame su riigist välja! Mul oli viieaastane viisa, mis tühistati ja järgmise aasta jooksul ei tohtinud ma ühtegi Euroopa Liidu riiki siseneda [tegelikult Schengeni ruumi]."