Nädalapäevad tagasi valitseva Eesti meistri FCI Levadia peatreeneriks edutatud Ivan Stojkovic ei ole veel klubi kontoris suuremat ja uhkemat lauda saanud ("Enne on vaja tulemusi näidata!" lõõbib ta heatujuliselt vastu), aga kohustused ja vastutus on valitseva meisterklubi juhendajana senisest kordi suuremad. Stojkovic eesootavat ei pelga, otse vastupidi. Kogu vestluse ajal ei jää kahtlustki – jalgpallitreeneri amet pole tema jaoks töö, vaid puhas rõõm.

Jalgpallitreeneri kohta väga noor, vaid 32-aastane Stojkovic rõhutab mitmel puhul, et on senistele juhendajatele usalduse ja abi eest väga tänulik. Lisaks tuleb juttu meeskonna raputamisest, väga halb jalgpallur olemisest, eeskujudest, endasse vaatamisest, Eesti jalgpalli valupunktidest, samuti Tallinna kohvikutest ja pere loomisest.

Ivan, paljudele tuli üllatusena, kui Levadia senised peatreenerid Marko Savic ja Vladimir Vassiljev teatasid eelmisel nädalal pärast liigamängu Tallinna Kaleviga, et taanduvad ametist. Enda asemele palusid nad nimetada just sind. Kui suure ootamatusena selline asjade käik sulle tuli?
Ikkagi üsna suurena. Oleme Markoga head sõbrad ja räägime palju, aga seda ma oodata ei osanud. Olen talle väga tänulik – ilma temata ei istuks ma praegu siin. See oli tema palve.

Omalt poolt ütlesin vaid nii palju, et tahan kindlasti Marko abiliste jätkamist. Nad on nii suurt vaeva näinud, et soovisin neid enda kõrval näha. Meil on vaja tööd jätkata.

Aga enam polegi vist need ajad, kus üks mees on kümme-kakskümmend aastat samas klubis peatreener. Tähtis on see, et jätaksid endast maha süsteemi. Minu silmis ei ole elus ega jalgpallis sugugi tähtsaimad karikad ega muud auhinnad. Tähtis on pärand, mis sinust maha jääb. Markost jääb väga palju head. Ja loodetavasti ka üks väga hea treener, kes saab selle klubi juhtimisega hakkama! (Naerab.)

Sa olid viimase poolaasta jooksul küll põhikohaga duubelmeeskonna peatreener, aga kui palju sa esindusmeeskonna juures tegutsesid?
Päris palju. Vahel jälgisin treeninguid, vahel palus Marko mingit taktikalist nüanssi hinnata. Mita (abitreener Nikola Mitic – K. J. K.), kes praegu siin toas su selja taga istub, tegeles igapäevaselt treeningprotsessiga, ta on selles osas minust palju targem. Aga ma jälgisin protsesse, jälgisin mängijaid. Ja üritasin anda taktikalist nõu seal, kus Marko seda mängude ajal või enne mänge vajas. Pakkusin kõrvalpilku.

Üritame panna esindusmeeskonda ja duublit samade põhimõtete järgi tegutsema. Paljud esinduse mehed käisid ka duublis mängimas, mitu noort liikus jällegi edasi esindusmeeskonda. Seetõttu oli tähtis, et mõistaksin meeskonna tegutsemist pisiasjadeni välja.

Oled varem töötanud ka videoanalüütikuna. Kui palju sa oled seda tööd seni Levadias teinud?
Mitte eriti. Olen Mitat mõne mängu analüüsimisel aidanud, aga mul oli enamasti U21-ga piisavalt tegemist. Mõne vastase puhul andsin nõu, kuidas võiksime nende vastu paremini hakkama saada. Nii et selles valdkonnas ei pea me õnneks suuri muudatusi tegema, Mita jätkab seda tööd.

Levadia viimases liigamängus Kalevi vastu nägime väikeseid taktikalisi muutusi – Zakaria Beglarišvili mängis ründajana, kaitseliin oli neljameheline. Kas seal oli juba sinu käsi mängus?
Ei, seal otsustasid veel kõike Marko ja Vova. Muutused olid tingitud mõne põhmehe puudumisest, midagi muud ei maksa sellest välja lugeda. Pealegi oli minul tollal veel kõvasti tegemist vaid päev varem peetud tähtsa mänguga, kus duubel kohtus Flora U21-ga.

Vladimir Vassiljev on edaspidi teises rollis, aga jätkab Levadias; Marko Savic jääb samuti praegu Eestisse. See tähendab, et sul on võimalus nendega pidevat kontakti hoida, aga kas sa üldse tahad seda pidevalt teha või püüad pigem oma asja ajada?
Nad on mu sõbrad ja kaks väga head inimest. Tahan enda ümber just selliseid inimesi, nii et kindlasti kavatsen ma nendega edasi suhelda. Viimaste päevade jooksul olen saanud neilt tohutult palju tuge. Pean mõlemat väga targaks meheks ning iga nõuanne, mida neil on pakkuda, kulub mulle ära.

Nende arvamus on endiselt ka mängijate jaoks väga tähtis, sest kahe aasta jooksul tekkis meeskonna ja peatreenerite vahele tugev side. Üks pool edust on taktika, teine inimestega suhtlemine. Just viimase osas loodan palju nende abile.

Juba siis, kui Marko mu pool aastat tagasi Eestisse kutsus, ütles ta otse, et see ongi tema plaan – luua süsteem ja teha kõik, et minust võiks saada järgmine Levadia peatreener, kui tema peaks ühel päeval lahkuma. Seetõttu üritatigi mind kõikidesse tegemistesse maksimaalselt kaasata. Õnneks on meil ka duubelmeeskonnaga tulemuste mõttes hästi läinud, seetõttu ei tohiks mängijatel minu osas kahtlusi olla.

Tavaliselt on treenerivahetuse eesmärk meeskonda raputada. Näed sa juba praegu treeningutel, et see on andnud soovitud tulemuse?
Jah. Näen. Meeskond on reageerinud sellele väga hästi. Aga mul polnud ka vähimatki kahtlust, et see just nii läheb. Muidugi olid mehed  pärast Kalevi mängu kerges šokis, sest tean hästi, kui hea inimene on Marko, ja tean, kui väga ta oma mängijatest hoolis. Ent nii mina kui ka Marko ütlesime mängijatele – elu toob muutusi ja sõltumata kõigest tuleb endast alati parim anda.

See on neile nüüd proovikivi. Kui tugev sa oled? Kui väga sa lased mingitel asjadel ennast häirida?

Enne talvel Savici kutsel Eestisse saabumist oli Stojkovic jõudnud juhendada Serbia klubi FK Rudar Kostolac U19 meeskonda, samuti töötada videoanalüütikuna Saudi Araabias Al-Nassr Riyadhi ja Horvaatias Spliti Hajduki duubelvõistkonna juures. Viimati tegutses ta OFK Backa U19 tiimi ning klubi esindusvõistkonna peatreeneri ja abitreeneri rollides.

Oled pidanud eri ameteid, aga sul ei ole meeste peatreenerina kuigi palju kogemusi. Kas tunnetad, et astud mingil moel uude rolli?
Ma ei ütleks, et see roll väga uus oleks. Olen juhendanud U19-koosseise, samuti olen olnud ajutine peatreener Serbia Superliigas ja esiliigas. See on ikkagi päris kõrge tase. Mängisime riigi tippklubide Crvena zvezda, Vojvodina ja Cukaricki vastu. Olgu, täiskasvanud meeste juhendajana ei ole mul ehk tõesti nii palju kogemust. Aga ma olen alles 32-aastane, mul ei saagi seda liiga palju olla! (Naerab.)

32 on tõesti treeneri kohta noor. Kuidas läks nii, et sinust ei saanud mängijat, vaid juba varakult treener?
Sest ma sain väga noorelt aru, et ma olen väga halb jalgpallur! (Naerab.) See ongi peamine põhjus. Üks mu kunagine treener ütles, et head treenerid tulevad neist, kes on kehvad mängijad. Küllap tal on õigus. Olin umbes 13- või 14-aastane, kui endale teadvustasin, et tahan treeneriks saada. Kui tänaval sõpradega jalgpalli tagusime, siis muudkui juhendasin kaaslasi, kuhu liikuda ja mida teha. Nad tegid minu näpunäidete järgi väljakul asju, milleks ma ise võimeline polnud.

Nii et sellest sai varakult mu kirg. Jalgpall ongi mu elu. Ja treenerina töötamine on nagu unistuse täitumine. Ega ma seejuures tunnegi, et töötaksin. Ma ei tule hommikuti tööle, tulen tegema seda, mida armastan. Minu arust ongi see elus kõige tähtsam.

Kes on sind jalgpalliliselt kõige rohkem mõjutanud?
Tipptasemel või isiklikumalt?

Alustame tipptasemest.
Püüan alati igalt treenerilt midagi üles noppida. Aga enim on mind mõjutanud Pep Guardiola ja praegu Donetski Šahtaris töötav Roberto De Zerbi. Nende töö jälgimist armastan väga. Kolmandana tooksin välja veel Julian Nagelsmanni. Esimeseks jääb siiski Guardiola – teda ma tõesti imetlen.

Sa oled Levadia meeskonda poole aastaga küllaltki hästi tundma õppinud. Mis on tänavu valesti läinud, et eurosarjas põruti ja ka koduliigas pole kõik esitused nii veenvad kui mullu? Tiitlijärgse aasta sündroom? Või midagi muud?
Ma ei ole siiski meeskonnale kogu aeg nii lähedal viibinud, et kohtumõistja rolli enda peale võtta. Aga minu pilgu läbi vaadates ... kas üldse läks midagi nii valesti? Minu arust tekkis see tunne pärast Islandil peetud mängu. Enne seda ei rääkinud eriti keegi, et midagi oleks mäda. Tean, miks Marko otsustas sellise sammu teha. Aga see on tema isiklik otsus ja seda peab austama.

Siiski usun, et kui Islandil poleks midagi niisugust juhtunud, poleks midagi lahti. Paraku tuleb selliseid tulemusi ette. Levadia pole esimene meeskond, kes suure kaotuse saab, seda on juhtunud ka palju suuremate klubidega. Marko tegi oma otsuse ja nüüd tuleb edasi liikuda. Aga minu meelest ei ole midagi nii valesti, et peaksime asuma pöördelisi muutusi tegema.

Kõrvaltvaatajana näis, et Markol oli kombeks meeskonda kõigele ja kõigile ümbritsevale vastandada. Samas töötas see hästi, sest tekitas meeskonnas sportlikku viha ja selle toel tuldi mullu meistriks. Kavatsed sa sama joont edaspidigi hoida?
Igaüks juhib meeskonda omal viisil. Mul on selle kõige suhtes, mida sa kirjeldasid, isiklik arvamus, mille jätaksin parema meelega enda teada. Kuid igal juhul tahan keskenduda meie enda tegemistele. Mida teeme hästi, mida halvasti? Ja kuidas kontrollida seda, mida saame ise kontrollida?

Alles siis vaatame, kas on mingi väline faktor, mis meid mõjutab. Esmatähtis on oma tegemised paika saada. Tuleb pikalt ja põhjalikult endasse vaadata – kas mina ise tegin kõik, et edu saavutada? Kui millestki jäi puudu, siis miks? Alles siis võime arutada, kas põhjused on sisemised või välised.

Suvel on klubist lahkunud mitu mängijat ja võib lahkuda veel mõni. Kas sa sooviksid üleminekuakna jooksul meeskonda täiendada?
Aeg näitab. Vahel on parim lahendus see, kui sa kedagi uut ei toogi. Pole mõtet võtta kedagi kohatäitjaks. Otsime mõnele positsioonile sobivaid mängijaid, aga kui me ei leia meest, kes annaks meile lisakäigu, siis ei kurda ma üldse, kui jätkame sama koosseisuga.

Duubelmeeskonnast on hooaja jooksul esindusse tõusnud Murad Velijev, samuti Nikita Vassiljev. Viimases kõrgliigamängus debüteeris ka Daniil Timofejev. Kas sa näed veel mehi, kes võiksid sel hooajal samasuguse sammu teha?
Muidugi. Kas just sel hooajal, on raske öelda, sest meid ootab ees väga keeruline periood. Kuid töötame selle nimel, et valmistada neid noori mehi ette järgmisteks hooaegadeks. Tahame, et tulevikus saaks meie akadeemiast samuti meie kaubamärk. Eestis ei ole kellelgi põhjatut rahakotti, seega peame meiegi toetuma oma kasvandike arendamisele, mis võiks meile ka rahalist tulu tuua.

Ideaalis võiks Levadia tuumik koosneda peagi oma kasvandikest. Näiteks Daniel Luts on oma mängutaset viimase poole aastaga meeletult tõstnud. Samuti Oscar Pihela, Artur Voilenko, Artur Sakarias. Usun kindlasti, et lähiajal näeme ka neid esindusmeeskonnas.

Kui kurb sa oled, et pead nüüd pühenduma esindusmeeskonnale ja töö duubelmeeskonnaga, mille võtab üle Nikita Andrejev, jääb paratamatult tagaplaanile?
Natuke ikka. Aga selline see elu on. Saan nüüd end proovile panna ja näha, kui hea ma siis olen. Samas tean, et jätan noored väga-väga kindlatesse kätesse.

Nikita on vist küll kõige siiram inimene üleüldse, keda ma olen jalgpallis oldud aja jooksul kohanud. Armastan seda, kuidas ta oma tööd teeb! Ma ei suudaks enda asendajana paremat inimest ette kujutada. Ka Artjom Artjunin jääb talle abiks, sest tahab hooaja lõpuni veel duubli eest ise mängida. Nad mõlemad on võimalusel kõigi esindusmeeskonna treeningute juures, et sidet kahe koosseisu vahel veelgi tugevdada.

Sul on praegu järgmiseks mänguks valmistumiseks aega tervelt kaks nädalat. Sellist luksust uuele treenerile liiga tihti ei anta.
Jah, see on veel üks viis, kuidas Marko oskas näidata, milline inimene ta on. Ta tuli ja ütles: nüüd on mul õige hetk taanduda, sest siis on sul oma asjade juurutamiseks paar nädalat aega. Austan sellist sammu väga.

Milline mulje on sulle Eestis veedetud poolaastaga siinsest jalgpallist jäänud?
Täiesti ausalt? Minu arust ei vääri te praegu Rahvuste liiga D-tasandil mängimist. Potentsiaali on teil enamaks. Ma ei tea kõiki põhjuseid, mis on praeguse olukorrani viinud, ega taha seetõttu kellegi ega millegi peale näpuga näidata. Aga nägin kasvõi Esiliiga põhjal, et sealgi on igas meeskonnas mitu andekat mängijat, kellest võib kindlasti midagi tulla.

Kui palju sa enne Eestisse tulekut üldse siinsest jalgpallist teadsid ja kui palju on su arvamus ajaga muutunud?
Levadia mängis vist umbes 15 aastat tagasi Meistrite liiga eelringis Crvena zvezdaga (2007. aastal naasis Levadia võõrsilt 0:1 kaotusega, võitis kodus tänu Konstantin Nahki keskringitabamusele 2:1, ent langes võõrsilväravate reegliga siiski konkurentsist – K. J. K.). See oli pikka aega mu esimene ja ainus kokkupuude Eestiga.

Eelmisel aastal vaatasin Flora euromänge Belgradi Partizaniga ja mõtlesin, et ohoh, neil poistel pole ju vigagi. Tallinnas mängiti väga hästi ja võideti ning tehti üleüldse hea eurohooaeg. Nagu ütlesin, on siin oldud ajaga mu arvamus teie tasemest veelgi tõusnud.

Eestis räägitakse palju sellest, et individuaalne töö noorteklassides jätab soovida ning meil napib häid noortetreenereid. Kuidas sa asja kõrvaltvaataja pilguga näed?
Jah, see on tõesti nõrkus. Põhiharidus peaks parem olema. Jällegi – ma tahaksin asjasse rohkem süveneda, enne kui kritiseerin. Siiski tundub mulle, et Eestis kiputakse noori mängijaid hindama liialt nende füüsilise võimekuse järgi. Aju on palju tähtsam!

Võtame näiteks meie noormängija Patrik Kristali. Ta ei ole füüsiliselt sugugi silmapaistev. Aga mõistuse poolest ... Ta teeb minust parema treeneri, sest ta näeb väljakul asju, mida mina ei näe. Ja on väga tähtis, et selliseid mängijaid osataks hoida. Mängulugemine on tähtsam kui võime duelle võita. Kui ma olen sust väljakul lihtsalt kiirem, mida sa siis oma füüsisega peale hakkad? Mitte midagi.

Ja mängutarkuse õppimise unarusse jätmist pole ilmselt võimalik vanemas eas enam mingite taktikaliste nippidega kompenseerida?
Võib-olla mingil määral on, aga tehnikat ja tarkust on tõesti väga raske juurde õppida. Loodus on asjad nii seadnud, et mingi faasi läbimise järel meie keha enam teatud asju nii hästi ei omanda. Kui sa õigel ajal õigeid asju ei õpi, on hiljem väga raske.

Nikola (Mitic – K. J. K.) on mind kõvasti harinud selles osas, kui keeruline on metoodika järkjärguline kinnistamine. Vahel tundub mulle, et mõni siinne treener peab end kõiketeadjaks. Keegi ei tea kõike! Tuleb ära kasutada iga võimalus, mis aitab sul areneda. Uudishimulikkus ja avatud meel on kõige alus.

Ja eriti siis, kui treenid noori. Kui mulle antakse mängija, kes pole tehniliselt võimekas, ei saa ma talle paljusid taktikalisi nüansse õpetada, sest ta ei ole lihtsalt võimeline neid ellu viima. Nooruses tehtud töö on kriitilise tähtsusega. Kui sellest kõrvale hiilida, siis sinust suure tõenäosusega head mängijat ei saa.

Jalgpallist oleme rääkinud juba palju, aga kuidas sa muidu oled Eesti eluga kohanenud?
Üllatavalt hästi! Ilm võiks muidugi parem olla ... (Muigab.) Aga ei, pole hullu. Tallinnas on nii palju kohti, mida avastada. Olen suur kohvisõltlane ja õnneks olen leidnud piisavalt palju kohvikuid, mida külastada. Teil on tõesti ilus ja kaasaegne linn. Huvitaval kombel tuleb ette päris palju hetki, kus läheb täiesti meelest, et elan välismaal!

Ega sellest tööst ennast muidugi sajaprotsendiliselt välja lülitada vist saagi. Kuid proovin leida muid tegevusi, lugeda raamatuid, nautida hobisid. Peret mul veel pole, aga olen ka seda meelt, et asju ei saa elus tagant sundida. Kõik tuleb loomulikku rada pidi. Mu isa on väga tark mees ja ütleb alati, et tuleb kuulata südame häält.

Ja pere loomiseks tuleb leida õige inimene. Jalgpallitreenerite naised peavad olema väga mõistvad ja tihtipeale ohverdama enda karjääri, et lapsi kasvatada. Olen alati nii mängijate kui ka treenerite naisi imetlenud. Pead ju tihtipeale ühest kohast teise kolima, vahel isegi mitu korda aastas, aga samas peret koos hoidma. See pole sugugi kerge.