Tundmatu klubi napsab käputäie irooniliste fännide toel Türgi suure kolmiku kandu (0)
Türgi jalgpallimaastikul on traditsiooniliselt domineerinud kolm Istanbuli klubi – Galatasaray, Fenerbahce ning Besiktas. Nüüdseks on Istanbulis esile tõusnud veel üks vägagi omapärane meeskond, kes on piltlikult öeldes kerkinud eimillestki.
See, et Fenerbahce pühapäeval Türgi Superliiga 18. voorus Basaksehiri 1:0 alistas, ei löönud Euroopa jalgpallimeedias kõrgeid laineid. Tegemist polnud aga rutiinse võiduga meeskonna üle, kes Türgi hiidude vastu mängides saba jalge vahele tõmbab ning juba eos kaotusega lepib. Basaksehirile oli see käesoleval hooajal alles esimeseks liigakaotuseks ning et Besiktas suutis päev hiljem toimunud mängu Alanyaspori vastu võita, langes Basaksehir tabelis nende järel teisele kohale. Liidripositsiooni oli Basaksehir hoidnud juba 18. septembrist – neljandast liigavoorust.
Basaksehiri edulugu pole päris Leicester City mastaabis ime, sest kaks viimast hooaega on Istanbuli samanimelisest linnaosast pärit klubi lõpetanud neljandana. Möödunud suvel alistas Basaksehir Euroopa liiga kolmandas eelringis Horvaatia klubi Rijeka ning pääses play-off'i, kus tuli kahe mängu kokkuvõttes tunnistada Donetski Šahtari paremust.
Türgi liiga võimuvõitlus on üldse omapärane – sarnaselt Portugaliga on kõrgliigat domineerinud kolm klubi (jättes kõrvale Bursaspori ootamatu triumf hooajal 2009/10, võidutses suurest kolmikust väljaspool olev meeskond viimati 1984. aastal), kuid trio on aldis libastuma ning seeläbi ka teistele võimalusi andma. Laiemale avalikkusele üsna tundmatu Basaksehir on õlekõrrest tugevalt kinni haaranud ja ei kavatsegi lahti lasta.
Istanbuli viienda (lisaks suurele kolmikule on Istanbuli klubiks ka Kasimpasa) klubi tõus on seda märkimisväärsem, et kui ülejäänud esinelik meelitab kodumängudele keskeltläbi vähemalt 23 000 inimest, siis Basaksehiri mänge käib 18 000 hinge mahutaval legendaarse Fatih Terimi nimelisel staadionil vaatamas vaid 3000 pealtvaatajat. Suur osa neist pole tegelikult isegi "fännid" selle sõna tavapärases mõistes. Enamik "hallide öökullide" nime all tuntud Basaksehiri poolehoidjatest on üliõpilased, kes hakkasid klubi mängudel käima protesti märgiks Türgi jalgpallis valitsenud vägivallakultuuri vastu. Basaksehiril on raske tulihingelisi toetajaid leida, sest klubi peab oma identiteeti looma käigu pealt.
Mitmete probleemide käes vaevlev Türgi
Ajalooliselt üheks maailma suurimaks linnaks olev Istanbul on koduks 14 miljonile inimesele ning sillana Euroopa ja Aasia vahel võimsaks kultuuride, isiksuste ja tõekspidamiste sulatusahjuks. Istanbul koosneb 39 linnaosast, mis kõik üksteisest erinevad ning võiks olla ka omaette linnad. Rikkast Sisli ärirajoonist pärit Galatasaray, Bosporuse väina kaldal asuva kuulsa Dolmabahce palee lähedalt pärit Besiktas ning kuulsa ööelu poolest tuntud Kadiköys asuv Fenerbahce on harjunud linnale omase ööpäevaringse sagimise ja vilka elutegevusega, kuid Basaksehiri, mille tuntuim vaatamisväärsus on üks unine park, jaoks on tegu täiesti tundmatu maailmaga.
Istanbuli loodetipus asuv Basaksehir on praeguse presidendi Recep Tayyip Erdogani rajatud Õigluse ja Arengu nime kandva islamimeelse partei üheks võimukantsiks. Ajaloolisest linnakeskusest pea tunnipikkuse sõidu kaugusel asuvat linnaosa hakati ehitama 1985. aastal, kuid õige hoo said ehitustööd sisse alles 2001. aastal. Noortel inimestel pole seal suurt midagi teha – rajoonis, mille märksõnadeks on puhtus, turvalisus ja austus traditsiooniliste moslemiväärtuste vastu, on alkoholi müümine üksikute eranditega täielikult keelatud, ööklubisid ei eksisteeri ning tavapärasteks kogunemiskohtadeks selles müüridega eristatud rajoonis on mõned kiirtoidukohad. Kohalik jalgpalliklubi loodi nime all ISKI aastal 1990 ning seda haldas linnaosa veefirma, ümbernimetatuna Istanbuli BB-ks jõuti peatselt Türgi esiliigasse.
Kui Basaksehiri praegune 3000-pealine vaatajaskond 18 000 inimest mahutaval staadionil tundub kolme suurklubi kõrval imeväiksena, kahvatub see mõne aasta eest valitsenud olukorra ees. Enne seda, kui klubi Türgi liigas esmakordselt neljanda koha saavutas, mängis toona veel Istanbuli BB nime kandnud meeskond Atatürki olümpiastaadionil, kus muu hulgas peeti legendaarne 2005. aasta Meistrite liiga finaal Liverpooli ja Milani vahel. Jättes kõrvale mängud Besiktase, Galatasaray ja Fenerbahce vastu, oli 80 000 ja hiljem 76 000 istekohaga staadionil Istanbuli BB mängudel keskmine pealtvaatajate arv umbes kolmesaja ringis ning seda veel aastani 2013. Kohalike jalgpalliinimeste sõnul käisid klubi mänge vaatamas ainult mängijate perekonnad ning mõned klubi hallanud linnavalitsuse liikmed. Ühele võõrsilmängule Besiktasi vastu ilmus kohale seitse Istanbuli BB toetajat.
Tühjas katedraalis mängiv meeskond kindlustas 2014. aasta kevadel endale järgmiseks hooajaks pääsu kõrgliigasse ning likvideeriti seejärel päevapealt. Türgi jalgpalliliit jõudis selle peale vaevalt kulmu kergitama hakata, kui ametlikes dokumentides hakkas figureerima Istanbuli Basaksehir – seda ilma ühegi pressikonverentsi ning teadaandeta. Peatselt kolis meeskond ka vastvalminud Fatih Terimi staadionile ning otse loomulikult oli avamistseremoonia keskmes toonaste presidendivalimiste lõpusirgel olnud Erdogan.
Staadioni avamatšiks osutus mäng, kus tegid lisaks Erdoganile kaasa nii Istanbuli linnapea Kadir Topbas kui korvpallistaar Hidayet Türkoglu ning mitmed saatejuhid ja Basaksehiri mängijad. Mitte just eriti üllatuslikult lõi toona 60-aastane Erdogan avapoolajal kübaratriki, tema aeglast sörki saatsid pealtvaatajate plakatid stiilis "nii kaua kuni sa elad, on Türgi alati meister".
Türgi jalgpall on pikki aastaid olnud pöörase vägivallakriisi küünistes. 2009. aastal visati Fenerbahce ja Galatasaray derbile eelnenud soojenduse ajal publiku hulgast väljakule metallist tulemasin, mis tabas joonekohtunikku Tarik Onguni. Mehele tehti sealsamas viis õmblust ja mäng algas vaid viis minutit ettenähtud ajast hiljem, Ongun kohusetundlikult töötamas sama tribüüni ees, kust ese tema poole visati.
2010. aastal pussitati esiliigaklubi Idmanyurdu peatreenerit Yuksel Yesilovat mängu ajal kuus korda, 2011. aastal sai Galatasaray ründaja Burak Yilmaz tõsiseid näovigastusi, kui teda tabas pealtvaatajate hulgast visatud taskunuga. Aasta varem lõi väljakule jooksnud pealtvaataja Besiktasi mängija Manuel Fernandesi murule pikali ning sai hiljem võimudelt vaid ühe aasta kestnud staadionikeelu. Näiteid mängudelt on veelgi, rääkimata kümnetest staadionivälistest surmajuhtumitest.
2015. aasta aprillis tulistas seni tuvastamata isik Fenerbahce meeskonda vedanud bussi. Esiklaasi tabanud viiest kuulist kaks riivasid ka bussijuhti Ufuk Kirani, kuid mees suutis vigastustele vaatamata kaljuserval sõitnud bussi kontrolli all hoida ning veidi hiljem kinni pidada. Kiran viidi haiglasse, keegi 42 bussis olnud Fenerbahce mängijast ning abipersonalist vigastada ei saanud. Viimne piisk niigi üle ajavasse karikasse? Türgi jalgpalliliit otsustas koos spordiminister Cagatay Kiliciga liigamängudesse nädala aja pikkuse pausi teha. Seda küll mitte enne, kui pärast Fenerbahce juhtumit toimuma pidanud Besiktasi ja Basaksehiri kohtumine ära mängiti. Esiliigas ning madalamates liigades mängupausi sisse ei viidud.
Vägivald pole probleemiks mitte ainult kohalikul jalgpallimaastikul, vaid ka igapäevaelus. 15. juulil kukkus Türgis läbi sõjaväelaste riigipöördekatse, millega üritati kukutada Türgi valitsus eesotsas president Erdoganiga. Õhtu jooksul hukkus ligi 300 inimest, neist pooled tsiviilisikud. 11. detsembril sai kahes Besiktase staadioni lähistel toimunud plahvatuses surma 38 inimest. Enesestmõistetavalt on ebastabiilne olukord jätnud oma jälje ka Türgi jalgpallielule.
Suvise üleminekuakna jooksul siirdus Türki mängima vaid käputäis välismaalasi, paljud on riigist juhtunu tõttu lahkunud. 20. juulil teatas eelmisel hooajal Türgi liiga parima väravaküti tiitli võitnud Besiktasi ründaja Mario Gomez, et lahkub suviste sündmuste tõttu klubist. "See oli raske otsus, mille üle pidin pikalt järele mõtlema," kirjutas Gomez oma Facebooki kontol. "Minu lahkumise põhjuseks on poliitiline olukord. Pole ühtegi sportlikku ega muud põhjust, miks ma siit lahkuda otsustasin, selles on süüdi viimaste päevade jooksul juhtunud kohutavad sündmused. Ma loodan, et need poliitilised probleemid leiavad õige pea rahuliku lahenduse."
Saksa ajalehe Deutsche Welle sõnul lendas 2015. aasta detsembris Türki hooaja teiseks pooleks ettevalmistusi tegema 16 Saksamaa kahe kõrgeima divisjoni 36 klubist, eelmisel kuul ei lennanud sinna enam ükski meeskond. Kui mõned võistkonnad jäid põhjuste välja toomisel kidakeelseteks, ütles esiliigameeskonna Bochumi peatreener Gerjtjan Verbeek uudisteagentuurile SID otse, et nad ei soovi Erdoganiga mingit tegemist teha. "Sellel aastal otsustasime mittestabiilse poliitilise olukorra tõttu Beleki mitte sõita," sõnas ka Hamburg. Saksa klubide otsustest võitis enim Hispaania, sest Türgi asemel lendas sinna koguni kümme klubi, neist viis Marbellasse.
Võitjaid sünnitav atmosfäär
Sellises õhkkonnas on arusaadav, miks paljud Türgi jalgpallisõbrad keelduvad staadionitele minemast või otsustavad riigis toimuva vastu protesteerima hakata. Nõnda ka viimase paari aasta jooksul esile kerkima hakanud Basaksehiri poolehoidjad, keda tuntakse nime all Boz Baykuslar ehk "hallid öökullid" ning kellest suure osa moodustavad üliõpilased. "Nad tahtsid Türgi jalgpallis toimuvat mõnitada, hakates elama kaasa meeskonnale, millel pole fänne ega ajalugu," sõnas Türgi ajakirjanik Arda Isik intervjuus ESPN-ile.
Vägivallast ning jalgpallimaailma sekkuvatest poliitilistest kriisidest väsinud noored soovisid staadionil luua mõnusat õhkkonda, mis oleks vastulöök sealt väljaspool toimuvale ning nii võib vastaseid halvustavate sloganite asemel Fatih Terimi staadionil tihti näha plakateid kirjadega "meie jaoks on iga mäng võõrsilmäng" ning "kohtunikul oli õigus". Kui Basaksehir läheb matši juhtima, võib sageli kuulda iroonilist laulu: "Me ei tulnud siia võitu vaatama!"
Suurele kolmikule soovitakse euromängude eel edu ja külalisfänne tervitatakse kui oma koju (mis on ka mõistetav, arvestades seda, et suure kolmiku külla sõites moodustavad vastasfännid Fatih Terimil üle 95 protsendi pealtvaatajatest). See on omapärane vastukultuur, erinedes täielikult traditsioonidest ning emotsioonidest pulbitsevale atmosfäärile, mida võib näha suure kolmiku kodumänge vaadates.
Kahtlemata on vähene surve meeskonnale kasuks tulnud. Keegi ei soovi mängida mõnekümnepealise publiku ees, kuid verejanulised rahvamassid võivad paljude mängijate jaoks osutuda rõhuvaks ning sooritust pärssivaks. Basaksehiris liigub aeg omasoodu. Kaotuste peale ei vihastata, võidud pakuvad rõõmu ning meeskonna peatreener Abdullah Avci on omanäolise õhkkonna suurepäraselt ära kasutanud. "Kaks aastat tagasi keskendusime sellele, kuidas ühtse meeskonnana kaitsta," meenutas Avci Türgi FourFourTwo-le. "Eelmisel hooajal hakkasime vaikselt töötama ka oma ründetegevuse kallal, eriti vasturünnakute teravamaks muutmise näol. Sellel hooajal oleme taktikaliselt teinud mitu olulist sammu edasi."
Suvel kulutas noormängijatele suurt rõhku panev Basaksehir üleminekutele vaid miljoni euro ringis, kuid suutis sellegipoolest tiimi meelitada nii Türgi jalgpalli suurkuju Emre Belozoglü kui talendika 19-aastase ääremängija Cengiz Ünderi. Taktikaliselt on klubi vastastele jätkuvalt mõistatuseks – vahel mängitakse kaitsest lähtuva ning vasturünnakutele ehitatud 4-5-1 formatsiooniga, mõnes mängus on keskväljale jäetud vaid kaks meest ning vastaseid üritatakse lämmatada 4-2-4 asetusega. Tulemuseks on liiga parim kaitse (18 mänguga on endale lubatud lüüa 12 väravat) ning paremuselt teine rünnak (Basaksehiri 36 väravast on ühe võrra rohkem suutnud vaid Fenerbahce). Viimases viies mängus on klubi hoog veidi raugenud – saadud on vaid kaks võitu – kuid sellegipoolest on Basaksehir kindlal Euroopasse viival kohal. Sellega meeskonna ambitsioonid aga ei piirdu.
"Me loome Basaksehiri süsteemi ning identiteeti," sõnas klubi direktor Mustafa Erogüt ESPN-ile kahe nädala eest. "Keegi ei saa öelda, et nad on Basaksehiri linnaosast pärit, sest see on vaid kümme aastat vana. Siin on keeruline barjääre murda. Me oleme kogukonnaga väga lähedalt seotud ja külastame tihti põhi- ja keskkoole, ülikoole ning noortekeskuseid. Meie eesmärgiks on, et tulevased põlvkonnad tunneksid oma kohaliku klubiga sidet," lisas ta. Ambitsioonikast tulevikust annab aimu ka Madridi Atleticoga sõlmitud partnerlusleping.
Türgi jalgpall on riigi poliitikast mõjutatud, alaliidu juhtide otsused on tihti kaheldava väärtusega ning paljud klubid on instrumentideks nii sportliku kui poliitilise võimu demonstreerimiseks. Ka Basaksehiri saamislugu pole muinasjutuline, vaid kohaliku valitsuse toetuse läbi selgitatav, kuid väljakul on siiski mängijad, mitte poliitikud. Oma irooniliste fännide ning jooksu pealt loodavate traditsioonidega on klubi ninanipsuks jalgpallikultuurile, mis on üheaegselt nii võimas kui abitu.
