Käesolev sõnaline katsetus (essee) on filosoofiline tähenduses, mis võtab filosoofia etümoloogiat tõsiselt. Või siis mänguliselt. Või täpsemini mõlemat korraga: mänguliselt ja tõsiselt. Filosoofia – see on ju tarkusearmastus. Armastus on aga irratsionaalne lembimine. Filosoofia – see on sõge ja irratsionaalne kirg mõistuse vastu. Kummati on see tabav, miska käesoleva ettekande avatees tundub vähemasti (esmapilgul) provokatiivne.

• Ettekanne on pärit Jalka konverentsilt ning ilmus kirjalikult jaanuarikuu Jalkas.

"Vaieldamatult on mäng inimpsüühika üks tõsisemaid ja orgaanilisemaid vajadusi. Mängu eri vormid saadavad inimest ja inimkonda kõigil ta arengustaadiumidel. Hooletu käegalöömine sellele faktile tooks vaevalt kasu teadusele."
Juri Lotman
("Kunst modelleerivate süsteemide seas. Teesid", tees 1.2.1)

1. Jalgpall on täiesti mõttetu tegevus.

Miks tundub see väide provokatiivne (et mitte öelda lausa solvav)? Küllap ikka sellest, et mõtlemisel (mõtlemisvõimel) on inimese identiteedis eriline koht. See kajastub rõhutatult liiginimeski – homo sapiens sapiens – mõtlev mõtlev inimene (milline groteskne liialdus ja nartsissism!).

Öötaeva mõõtmatu ulatuse ees end kaduvväikese ja tühisena tundnud suurmõtleja Blaise Pascal kirjeldas inimest hapra ja kaduva pilliroona, aga mõtleva pilliroona. Ning oli selge, et mõtlemise suurus ületas igati ainelise tühisuse.

Inimese üleolekuveendumust ei kõiguta kuidagi see, et gepard jookseb tast võrratult kiiremini, elevant on võrratult tugevam, ämblik suudab eritada terasest tugevamat niiti, kass näha pimedamas jne. Veelgi vähem häirivad inimest masinate paremad saavutused (masin, mis koob kiiremini kui tuhat vanaema, kraana, mis tõstab kui sada Lurichit jne). Kui aga inimesele püütakse väita, et šimpans lahendab temast mõnda vaimset ülesannet paremini või et kohe võtavad arvutid mõtlemise üle, siis muutub inimene ärevaks. Kui inimene lõi masina, mis matkib väga veenvalt mõtlemisvõime üht olulisimat tunnust – sõnalist osavust –, siis reanimeerusid massiliselt väga arhailised müüdid, olgu need siis peatset taevariiki või apokalüpsist kuulutavad.

Sedalaadi vaimuinimesed, keda iseloomustab põlgus spordi kui sellise vastu, on väljasurematu tõug.

Filosoofilise ehk mõttetarkuse ülistamise kõrval on alati käinud ka traditsioon, mis suhtub mõistusesse ääretu umbusuga (selle saatanlikuks kuulutamiseni välja). See traditsioon pole teps mitte rumal, pole teps mitte harimatu.

Johan Huizinga, üks 20. sajandi kuulsamaid kultuuriloolasi, kirjutab oma raamatu "Mängiv inimene" (1938) eessõnas: "Kui meie tegevuse sisu üle lõpuni järele mõelda, võib kogu inimtegevus paista pelga mänguna. Kellele piisab sellest metafüüsilisest järeldusest, see ei pea seda raamatut lugema."  Erasmuse "Narruse kiitust" pidas ta kohutavalt läbinägelikuks. Ta ei ole selles äratundmises sugugi üksi.

Dostojevski üli- ja ülearenenud põrandaalune võtab kenasti kokku: "Vaadake, härrased, mõistus on hea asi, selle vastu ei saa vaielda, ent mõistus on ainult mõistus ja rahuldab ainult inimese mõistuslikke potentse, tahtmises aga avaldub elu tervenisti, see on kogu inimelu, kaasa arvatud mõistus ja kõik muu enesesügamine. Ja kui ka meie elu selles oma avalduses osutub tihtipeale näruseks, siis on see ikkagi elu, mitte ruutjuure leidmine! On ju näiteks täiesti loomulik, et tahan elada just selleks, et rahuldada kõiki oma elupotentse, aga mitte selleks, et rahuldada ainuüksi oma mõistuslikke potentse, mis on kõigest kahekümnendik mu elupotentsidest."

"Jalgpall on täiesti mõttetu tegevus."
"Jah, just! Loomulikult! Kuidas muidu saaks ta olla suur ja oluline!"

Seega.

2. [Jalgpall on] ometi väga tähtis tegevus – see on empiiriline üldistus, mida kinnitab seal liikuva rahavoo maht.

Halastusest mõttetarkade ja kutsumuslike vaimuinimeste vastu ei hakka ma siin kõrvutama esseistide honorare või filosoofiaõpetajate aastapalka maailma tippjalgpallurite aritmeetilise sekunditeenistusega.

Jalgpalli austajate koguhulk on samas suurusjärgus inimliigi populatsiooni enesega. Väidetavasti on see maailma kõige populaarsem spordiala. Nii võib julgelt öelda, et jalgpalli fenomenaalne (filosoofi alandav) populaarsus kõneleb midagi inimliigi enese kohta. Ja see on empiiriline üldistus (mitte deskriptiivne üleskutse à la Pascal).

3. Jalgpall on ürgse, hord hordi vastu võitlusvajaduse integreerimine tsiviliseeritusse.

Määratlen siin tsiviliseeritust kõnekeelsena, st umbes sama tähendusväljaga nagu kujundites "tsiviliseeritud inimene", "tsiviliseeritud käitumine“" Või sel sildil Soome idapiiril, kus kirjas "tsivilisatsiooni lõpp".

Rääkida liigist tähendab vältimatult rääkida tema kujunemisloost, sest elu on mäluline aine.

Vägivaldsuse puhul eristatakse vähemalt kahte funktsionaalset tüüpi: reaktsiooniline ja strateegiline (kavandatud). Inimene on kodustatud liik, ta on ennast ise kodustanud. Kodustatuse tunnused ulatuvad fenotüüpilistest käitumuslikeni (üheks, muuseas, on aju kahanemine). Võrreldes lähisugulastega on inimene väga vähe reaktsiooniliselt vägivaldne, ta on oma reaktsioonilise vägivaldsuse väga edukalt maha keeranud (kõige rohkem reaktsioonilist vägivalda kasutab kahe-kolmeaastane inimene, sest siis on juba piisavalt kehalist võimekust löömiseks, hammustamiseks, tõukamiseks, aga inhibeeriv sotsialiseerumine alles algab).

Strateegilist vägivaldsust pole inimesel veel eriti õnnestunud alla reguleerida (selle väite valus tõendus oli siin maailmajaos Venemaa rünnak Ukraina vastu, eks).

Arusaadavalt ei saa liigisisene agressiivsus evolutsioonilistel põhjustel olla kunagi liiga edukas. Liikidevahelises konkurentsis soosib evolutsioon neid liike, kes ennast ise liiga palju ei nõrgesta. Võideldakse ressursside pärast (toit ja territoorium) ja võideldakse ka sigimispartneri pärast.

Seksuaalne dimorfism indikeerib intraseksuaalse konkurentsi laadi.

Vaatame näiteks gorillasid. Gorilladel on väga suur seksuaalne dimorfism – isased on emastest nii palju suuremad ja tugevamad, et võivad mitteteadjale tunduda lausa teisest ahviliigist. Isaste omavaheline mõõduvõtt paneb paika selle, kes saab pruutide juurde ja kes mitte.

Evolutsioon soosib koostööd emaste ja isaste vahel (emasel, kes läheb ise isase juurde, on ju palju paremad evolutsioonilised võimalused kui sellel, kes isase eest põgeneb). Samuti pole liigi huvides see, et isased üksteist liiga edukalt maha notivad või sandistavad. Nõnda areneb välja turniirlemine, olgu tedrekuked või põdrapullid, sportlased või sportautolased – isased turniirlevad ja emastele tunduvad isased seda atraktiivsemad, mida kõrgemal on nad isaste omavahelises hierarhias.

Seevastu kõige hipilikumatel primaatidel – bonobotel – on emased ja isased enam-vähem sama suured. Liikide puhul, kus isased võitlevad emaste pärast, on isased emastest suuremad ja tugevamad (ja relvastatumad jne).

Kuidas inimesega on? Mehed on keskeltläbi pikemad ja raskemad, aga erinevus pole kaugeltki nii suur kui gorillade puhul. Samas (eriti) ülakeha jõus ja kaklemisvõimes on erinevus väga selge ja ühene.

Kui jalgpall on mõttetu (evolutsiooniliste instinktide puntratants), siis naistejalgpall on täiskultuuriline perverssus, karneval. Hügieenilisemal juhul filosoofi idee. Miski, mis on õigustatav ainult filosoofiliselt, sest võrdusmärgi suudab siia fantaseerida ainult bioloogilistest realiteetidest ehk elust sõltumatust taotlev abstraktne mõistus, see, mida armastavad mõistusearmastajad. 

Evolutsiooni evangeelium on see, et pikas perspektiivis soosib evolutsioon vastastikku meeldivaid suhteid, sest suhted, mis ühele osapoolele on ebameeldivad, sisaldavad suhet ennast destabiliseerivat tendentsi. Evolutsioon triivib parasitismilt mutualismile, vägistamiselt armatsemisele, sõjalt jalgpallile.

Aga oleme alles üsna alguses. Pealegi soosib evolutsioon neid isendeid ja kooslusi, kellele evolutsiooniliselt kasulik on ühtlasi meeldiv. Nõnda on sellise tunde- ja motivatsioonikompleksiga varustatud seks ja laste eest hoolitsemine, aga paraku ka territooriumi- ja toidukonkurentide liigisisene tõurastamine.

Etoloogianobelist Konrad Lorenz pani tähele, et liikidel, kellel on välja arenenud tapvad relvad (kihvad, teravad sarved, küünised vms), on tugevalt välja arenenud liigisisese agressiivsuse pärssimise mehhanismid. Nende isased turniirlevad ehk nende pulmakaklused on ritualiseeritud ja seepärast väga harva letaalsed.

Võib öelda, et jalgpall on ritualiseeritud sõda, kollektiivne kavandatud agressiivsus arendatud kõrgemale evolutsioonilisele astmele.

4. Jalgpalli läbikukkumine on seega (evolutsiooni evangeeliumiga pärituulse) tsiviliseerumisprotsessi läbikukkumine ehk miski, mida kinnitab üha rohkem poliitiline polariseerumine polariseerumise pärast ja afektiivsusse vajuv sotsiaalmeediavoog.

Kui inimene ei suuda enam kollektiivset kavandatud agressiivsust ritualiseerida, siis võib öelda, et jalgpall on läbi kukkunud. Ja tundub, et üha enam ongi.