Kuno Tehva lubab Eesti jalgpalli raputada (22)
"Mida me oleme viimasel aastal jalgpallis turunduslikult teinud, on tegelikult piinlikult vähe. Kui selle vähese pealt on nii suur tulemus, siis mis veel saab, kui teha seda tõsiselt ja süstemaatiliselt ning kulutada natuke raha?"
Nõmme Kalju juhatuse esimees Kuno Tehva lubab uuel hooajal Meistriliigas klubiga seninägematuid pingutusi teha ja publiku tribüünidele tuua. Eduka ärimehena ei mõtle ta liigasse püsimajäämisest, vaid seab hoopis kõrgemaid sihte.
Tehvale kuuluvas Stereo Lounge'is aset leidnud intervjuus rääkis ta pikalt ja laialt nii klubi käekäigust ning plaanidest kui ka Eesti jalgpalli üldisematest probleemidest, eelkõige turunduse osas.
Ta illustreeris põhjalikke arutlusi rohkete värvikate näidetega ja nii venis usutlus lõpuks ligi pooleteise tunni pikkuseks. Sestap toome intervjuu lugejateni kahes osas - tänases osas on peamiselt arutluse all üldisemad küsimused ja teises osas saab lugeda konkreetsemalt Kaljuga seotud teemadest.
Rääkige kõigepealt iseendast. Mis mees olete ja kuidas jalgpalli juurde sattusite?
Ütleme niimoodi, et minu jalgpalli juurde tulek oli suhteliselt juhuslik. Kui ma väike olin, siis ma olen mõned aastad oma noorusest koos Lõvidega trennis käinud Ubakivi (Roman Ubakivi - toimetus) juures. Olen Intsu (Indro Olumets - toim.) ja kõigi nende poistega mõned aastad koos trenni teinud ja tunnen neid kõiki väga hästi.
Jalgpalli mängisin pärast Lõvisid veel sellises meeskonnas nagu Seveni, millest hiljem sai MC Tallinn. Kui mina läksin ära, siis nad tõusid korra vist isegi Esi- või Meistriliigasse. Mängisin seal huvi ja lõbu pärast, aga see oli veel tõsine vene aeg. Elu viis mind 90ndate alguses Ameerikasse, olin seitse aastat USA-s. Kui ma tagasi tulin Eestisse, siis sai oma lõbuks hästi hõredalt mängitud sellises neljanda või viienda liiga võistkonnas nagu Rõõba.
Mingi hetk oli selline olukord, et ma isegi ei tea kuidas, aga me jõudsime ühise laua taha Uno Piiriga, kes ajas seda Nõmme Kalju asja. Mingitel segastel põhjustel olin mina ka seal ja kuidagi läks üks asi edasi teiseni ja siis sai kuidagi need kaks klubi ühendatud. Nõmme Kalju hakkas lagunema, seal ei olnud enam eriti poisse - mingi viis-kuus poissi olid jäänud veel ja sellega ei saanud edasi mängida. Rõõba oli neljandas liigas ja me saime kolmanda liiga koha Kaljuga. Siis hakkas see asi vaikselt pihta, ma olin abiks seal ja mängisin.
Nii ta läks ja kasvas ning kuidagi tekkis mul rohkem huvi, sest olen ise ka sealt pärit, Nõmme kandis üles kasvanud. Minu vanavanaisa oli Nõmme esimene linnapea, nii et perekonna ajalugu on ka Nõmmega seotud.
Millal see oli, kui te Kaljuga liitusite?
Ma arvan, et sellest on nüüd möödas viis või kuus aastat.
Ja olite seal kohe juht?
Ei olnud üldsegi juht, pigem selline meeskonna kapten. Juhatuses olid tollal Uno Piir, Anton Siht, kes on ka siiani. Uno on meil praegu pigem auliige, aktiivselt ta enam ei tegele igapäevaasjadega. Mulle sümpatiseeris kogu see asi, ma nägin, et Nõmmel oli selline oma aura.
Hiiu staadionit siis veel ei olnud ja käis kibe töö, et see sinna tekiks ja linnaga oli juba aastaid läbi räägitud. Kui see lõpuks tekkis reaalselt, siis tekkis lootus, et tuleb ka staadionimaja ning oli näha, et on mingisugune progress ja perspektiiv.
Ma ise ka ei tea täpselt, mismoodi, aga aja jooksul aidates seda klubi oma vabast ajast tekkis aastatega selline liidriroll. Mingi hetk tehti mulle ettepanek juhatusse tulla ja siis juba juhatuse esimeheks. Eks nii need asjad lähevad, et lumepall hakkab veerema ja siis ta veerebki.
Kas staadion ja staadionimaja kuuluvad Kaljule?
Ei, see on linna oma, aga Kalju on selle sünnile hästi palju kaasa andnud, et leida sinna raha. See lobitöö on tehtud meie poolt hästi suurelt ja see on kandnud vilja. Kuna me oleme ise linnaosa esindusmeeskond, siis me saame seal teatud hüvesid. Oleme ise selle staadioni ja staadionihoone tekke juures niipalju kaasa löönud, et meile antakse seal teatud eelistusi ja hinnasoodustusi.
Põhimõtteliselt võite seda oma koduks pidada?
Igal juhul. Meisse suhtutakse ikka niimoodi, et see on meie, et me saame seal eelised. Ajalised eelised on meie käes ja me oleme seal prioriteetsemas seisus kui teised.
Muidugi, meil on täna ka juba probleemid, kuna me ei suuda oma kasvu ja arengut nii hästi prognoosida, kuna see kasv on olnud suurem kui loogiline mõtlemine on lubanud mõelda. Meil on staadioniaegadega juba probleeme ja me kasvame sellest vaikselt nagu välja. Praegu on väga palju erinevaid mõtteid, ei ole välistatud, et me lähiaastatel jõuame sinnamaale, et hakkame ehitama oma staadionit ja sisehalli.
Lubatakse teil Meistriliigas Hiiu kunstmurul mängida?
Aasta eest sai seal kate ära vahetatud ja sinna pandi hetke tipptehnoloogia kunstmurukate, mis on tõeliselt pehme. Kaljule on tekkinud väga tõsine identiteet ja ta on selline kohajärgne klubi, et ma arvan, et jalgpallile ei ole mitte mingil juhul kasulik lõhkuda seda, mis seal on tekkinud. Jalgpalliliidu suuremad juhid ja spetsialistid eesotsas Aivar Pohlakuga on käinud seda vaatamas ja nad on andnud lootusi, et meile tullakse selle kohapealt kindlasti vastu.
Kunstmurukate on selline asi, et, kuidas nüüd öelda ... nagu suusad! On erinevaid suuski, on tünnilauad ja on mingisugused supersuusad. Ja eks kunstmuruga on samamoodi. Ma olen ka murdnud oma jalaluid ja mänginud väga halbadel kunstmurukatetel ja reaktsioon on ikka "fakk noh, kunstmuru", aga ma olen väga kaua Hiiul olnud ja ütlen, et see pole mingi probleem. Ma arvan, et selle katte peal on praegu parem mängida, kui mõne keskpärase murustaadioni peal. Ta on hea ja ma arvan, et ta kannatab selle ilusasti välja.
Kas te investeerite oma raha ka Kaljusse?
Jah, väga palju.
Kui suure osa see eelarvest moodustab?
Ma arvan, et sellel aastal võib ta moodustada mingisuguse neljandiku.
Rahast kahju ei ole?
Mul on väga palju ärisid, mis on välja kasvanud hobidest. Stereo on ka hobist kasvanud äri, samamoodi Prive, festivalid, muusikaüritused - need ärid on kõik kasvanud hobist. Minu arvates see on kõige parem, kui inimene tegeleb asjaga, mis talle meeldib. Kui sul on hobi, mis muutub äriks, siis need inimesed on kõige õnnelikumad. Ei pea vaatama kella iga päev, et kell saab kuus ja ma lähen koju. Mul vahet ei ole, ma saadan e-maile ka kell 2 öösel inimestele, ma naudin seda. Kaljuga on sama asi, ma ei loe raha selle asja juures.
Aastaid me tegime puhtalt oma jõududega seda asja ja meil on lihtsalt vedanud, et kokku on saanud sellised väga asjalikud, progressiivsed inimesed, kes on praegu Nõmme Kalju juhatuses. Nad esindavad erinevaid eluvaldkondi ja kõik mõtlevad justkui samamoodi, et nad ei taha sealt midagi saada peale positiivse emotsiooni, mis viib meid edasi. Sellest tulenevalt me ei saa sitasti teha, sest kui me teeme halvasti, kui meil kaob see positiivne emotsioon ära, siis kaob ka kogu mõte seda teha ära. See ongi see üks ja väga lihtne põhjus, miks me peame tegema iga aasta väga suure sammu edasi, miks me toome välismaalasi, miks me promome - et saada seda emotsiooni ja see on minu arvates jalgpallis väga tähtis.
Kas Kalju on praegu klubina piisavalt suur, et kui näiteks teie peaksite mingil põhjusel lahkuma, siis klubi suudaks samal tasemel jätkata?
Ma arvan, et asendamatuid inimesi kindlasti ei ole. Meil on praegu selline tuumik koos, kes teevad seda asja hingest. Küll aga on teatud minu võimalused, mis on mul isiklikult tänu sellele, et ma olen olnud kümme aastat meelelahutusäris. Kui inimestele, kes ei ole selles valdkonnas pädevad ja tegevad, tähendaks teatud turunduslike plaanide elluviimine väga palju ebamääraseid ja kulukaid tegevusi, siis minule on see suhteliselt lihtne.
Ma teen seda hästi kergesti oma põhiaja kõrvalt. Seda, mida me oleme viimasel aastal jalgpallis turunduslikult teinud, on tegelikult hästi vähe, seda pole üldse palju. Võib tunduda, et on tehtub jube palju, et Kalju õudselt teeb, aga seda on õudselt vähe, tegelikult seda on piinlikult vähe. Kui selle vähese pealt on nii suur tulemus, siis mis veel saab, kui teha seda tõsiselt ja süstemaatiliselt ja kulutada natuke raha? Siis ei ole võimalik sellist olukorda üldse tekkidagi, et jalgpalli vastu on leige huvi ja rahvast ei ole tribüünidel. Ma olen kindel, et see on ainult tegemata töö, täiesti kindel.
Järgmisel aastal plaanite siis täiega teha?
Kindlasti täiega ja minu plaan on innustada ka teisi klubisid, sest ma ei tee seda ainult Kalju pärast. Ma tahan, et Kalju tegemised annaks eeskuju ja viiks kaasa ka need teised klubid, kes siiamaani ei tee. Sest Kaljul saab minna paremini ainult siis, kui teised teevad ka. Ma tahan tõmmata teisi ka sellesse niiöelda paati, et tekitada vastasseisu.
Kalju-Kuressaare näide on minu arvates ideaalne. See on positiivne, olgugi et fännid omavahel lõõbivad, aga tegelikult minu poolt müts maha Kuressaare poiste ees. Nende väheste võimaluste juures on neil head fännid, kes on hingest nende eest väljas. Ütlen ausalt, et mul oli natuke isegi kahju poistest, sest klubi oleks võinud ise rohkem panustada. Nii palju on inimesi, kes hoolivad nendest, aga neil puudub toetus.
Samas on alge olemas ja ma arvan, et Kuressaare on selline koht, et kui klubi natuke teeks, siis Kuressaarest võib saada tõeline jalgpallilinn kõige otsesemas mõttes - staadion on superkoha peal, linnas on rahvast, suveperioodidel turistid, on fännid, kohalik publik ja identiteet, mida väga paljudel jalgpalliklubidel pole. See on positiivne ja mina pigem näeks, et Flora-süsteemis tasuks pushida just selliseid klubisid.
Te olete EJL-i tippjalgpalli komisjoniga ka seotud? Kuidas teile tundub, on arengut näha?
Areng on kindlasti täitsa olemas, aga ma arvan, et seda ümarlauda peaks viima uuele tasemele. Väga paljud, kes on sinna kaasatud, teevad seda ka oma põhitöö kõrvalt ja võib-olla see kohtumiste intervall ei ole piisavalt tihe, see peaks olema palju intensiivsem.
Ma olen nüüd paar aastat selle asja juures olnud ja ma mäletan, et kui ma sinna esimest korda läksin, siis jäi mulle väga naljakas tunne, sest väga paljud klubide esindajad olid üksteisega täiesti opositsioonis ja ei tekkinudki mingit vestlust. Tol hetkel mulle tundus, et see on ajaraiskamine. Siin peab tänama Are Altrajat, tema on suutnud komisjoni eestvedajana inimesed ühe laua taha kokku tuua ja teha neile selgeks, et kõik tahavad ju tegelikult ühte ja sama asja. Omavahelised hõõrumised ja kaklemised ei vii kindlasti Eesti jalgpalli edasi. Ma arvan, et see on tal õnnestunud ning praegu on kõik inimesed, kes seal on, sellest huvitatud ja on näha arengut.
Küll aga, mis on Eesti jalgpallist puudu, on see, et Eesti jalgpallis on väga palju jalgpallispetsialiste, hästi palju - kõik teavad, kuidas mängida jalgpalli, kuidas korraldada jalgpalli, kuidas korraldada kohtuniketööd, milline peab olema staadion -, aga ei ole suudetud teha jalgpallist ja meie liigadest õiget toodet. Turunduslik pool on olnud olematu ja see on minu arvates jalgpallis väga oluline. Meile pandi küll igasuguseid silte külge nagu FC Hollywood, aga vaadates maailmajalgpalli, siis see on kõik meelelahutus. Kui sul on staadionil sajad tuhanded inimesed, siis see on šõu ja meelelahutus. Jalgpall ongi meelelahutus. Ta on küll tõsine töö, aga 50% meelelahutus sinna otsa. Sest kui pole rahvast staadionitel, pole raha, pole sponsoreid ega avalikku huvi.
Milles probleem on siis? Tippjalgpalli komisjon töötab, areng toimub, aga...
Üks asi on selge, et meil puuduvad traditsioonid. Kõigile meeldib seda öelda ja et need ei sünni üleöö. Teine asi on aga see, et turunduslikult kompetentseid inimesi pole jalgpalli juures olnud.
Paljud arvavad, et Meistriliiga tase on vastavuses publikuhuviga. Et tase on niivõrd nõrk...
Minu arvates see on loll jutt! Sõna otseses mõttes on see loll jutt. See on Eesti tase, see ongi Eesti tipptase, aga see ei tähenda, et jalgpall kui mäng ei oleks huvitav. Kolmandas liigas võib ka leida huvitava mängu ja vastasseisu. Ma olen selle raja läbi käinud neljandast liigast kuni Meistriliigani ning näinud neid probleeme ja ütlen, et tasemes ei ole kindlasti küsimus. Küsimus on turunduses ja selles, kuidas müüa.
Eesti on nii väike, et siin midagi müüa on väga lihtne, kui sellega tegeleda ja luua vastasseise. Ma toon ühe näite, võtame näiteks poksi. Tuleb Holyfield, tuleb Tyson, tehakse kaalumine, mõlemal pool on promootorid, mehed nügivad üksteist ja ütlevad üksteisele halvasti. Tekib avalik diskussioon, tekib sõda. Tegelt kardina taga on kutid võib-olla parimad sõbrad, aga tekitati vastasseis - saalid on välja müüdud, teleülekanded välja müüdud, inimesed jooksevad murdu, kõik töötab. Tegelikult see ongi meelelahutus! Seda on vaja müüa ja teha sellest inimestele toode.
Tegelikult on vaja teha igas jalgpalliklubis oma kohalikud staarid. Inimesed ei taha näha, et mingisugune võistkond x ja Petja, Vasja, Vanja, Ants - kedagi ei huvita see. Tegelikult tahetakse näha, nagu meil on - Andrus Mitt, Indro Olumets. Ei pea olema mingi õudne staar, aga võistkonnas on vaja tuua välja need võtmeinimesed, kellele inimesed saavad kaasa elada, kes nende jaoks on A ja O. Võtke kas või NBA mängija Dennis Rodman - keskpärane mängija, aga ta oli nii kreisi - pea oli valgeks värvitud ning keha tätoveeringuid täis ja inimesed tulid teda vaatama.
Võib-olla klubid veidi kardavad, et neil ei ole piisavalt võimalusi, aga paljudel klubidel on need võimalused ka olemas. Tegelikult on see elementaarne matemaatika, et kui sa oled suur klubi, siis palka omale see turundusjuht, no palka noh! Elementaarne matemaatika näitab, et nende inimeste arv, kes tulevad selle tulemusel staadionile, maksab kinni selle inimese töö palga. See on elementaarne ja ma näen seda Nõmme Kaljuga ning ma lihtsalt ei saa aru, miks suured klubid seda ei tee.
On teil infot, kui paljudel klubidel on üldse oma turundusjuhid? Floral on, teil muidugi...
Ma ei tea, meil ei ole turundusinimest, me ise teeme. Me oleme veel väike klubi ja teeme ise ega saa selle eest palka, aga me oskame seda teha. Meil kukub see keskmisest paremini välja, sest mina elan selles äris ja see ongi minu valdkond. Meil on väga palju tutvuseid ja häid sõpru meediavaldkonnas, häid partnereid muudes valdkondades. Ja kõik fännavad, sest tulid mingid tegelased, kes hakkasid jalgpalliga tegelema, kel silm särab ja kes teevad oma asja. Tahetakse aidata, sest me oleme sõltumatud, tuleme valge puhta lehe pealt ja saame kõigiga hästi läbi. See ongi meie edu.
Tooge mõni näide, mida te järgmine aasta pushima hakkate.
Kindlasti väga suurelt hindame oma fänluse arengut. Isegi minule üllatuseks on meil tekkinud selline lojaalne seltskond inimesi, kes ei tule pulli pärast staadionile, vaid kellele läheb see asi korda. Fännitegevuse alge on tekkinud ja sinna me panustame kindlasti kõvasti. Võib-olla meil on väiksed eelised ka, sest mul on endal ööklubi Prive ja läbi selle on tekkinud 30 000-40 000 inimest, kes on registreerinud kasutajad meie kodulehel, kes käivad meil klubis.
Andrus Mitt töötab meil baaris ja on selles mõttes tubli poiss, et jaksab mitmel rindel rabada. Ta on nii vähe trenni teinud, aga sellise vähese treeningu pealt oli ikkagi Esiliiga parim väravakütt. Ja inimestele meeldib see - ta tuleb siia klubisse, ostab mingi mojito baarist, läheb staadionile ja Andrus lööb viis kolli! Sa saad selle emotsiooni sealt kätte ja see ongi see tase, mille pealt on tekkinud need fännid.
Aga mõni konkreetne asi...
Mida me kindlasti teeme edasi hästi suurelt ja nüüd järjepidevalt, on meie ajaleht. Me katsetasime siin esimest korda paar kuud tagasi, kui meil oli vaja sponsoreid tänada. Jalgpalli panustatakse siiamaani kas ise või heade sõprade poolt, aga et tekitada sellest toode ja pakkuda sponsorile vastu väljundeid, siis on selle nimel vaja tööd teha. Sest neid väljundeid on praegu suhteliselt vähe, vaadates palju rahvast käib staadionitel või kui palju meedia kajastab.
Seepärast olemegi mõelnud, kuidas tuua lisaväljundeid sponsoritele. Ja kuna meil on kogemus olemas - üks meie juhatuse liige on endine Õhtulehe tegevdirektor Anton Siht, kes on väga kompetentne inimene selles vallas, ning mina olen seoses Sundance'iga andnud Postimehe vahel Sundance'i ajalehte välja -, siis sai tehtud Nõmme Sõnumite vahele Nõmme Kalju Jalgpallisõnumid, selline väike insertajaleht. Seal saime ka toetajaid ja sponsoreid tänada ning see võeti vastu hästi positiivselt.
Meil on kindel plaan teha sama ajalehte vähemalt kvartaalselt, aga siis juba poole suuremalt - 8 lehekülge. See ilmub vähemalt neli korda aastas Nõmme Sõnumite vahel tiraažiga 17 000 ja lisaks teeme ka 3000-4000 ise juurde, kuna meil on ööklubiga siin oma infolevi ka olemas. Nii et 20 000 tiraaž ja kui me saame seda regulaarselt välja anda, siis see on väga kõva argument, sest me saame oma sõnumeid edasi anda.
Me tahame jõuda sinnamaani, et kui on mängupäev, siis see ei ole nõmmeka jaoks laupäev või pühapäev, vaid see ongi mängupäev. Peaks olema nii, et see on iga nõmmeka püha kohustus tulla staadionile ja toetada.
Rääkides veel turundusest, siis kuidas te jalgpalliliidu tegevusega rahule jääte? Kas see peaks üldse nende ülesanne olema?
Ma ei saa öelda, et ma pole rahul, sest see on nende jaoks ka uus valdkond, aga minu ettepanek on kindlasti, et kuna see on nende toode, see on nende liiga, siis jalgpalliliit peaks kindlasti võtma endale suurema rolli turunduse poole pealt.
Võib-olla seda teemat on veel natuke vara kommenteerida, sest mul on hästi palju ettepanekuid ja mõtteid, millest me hakkame suuremate jalgpallijuhtidega rääkima järgmisel nädalal. Aga ma arvan, et jalgpalliliit võiks võtta küll enda kanda teatud rolli, peaks looma elementaarse baasi. Et asi areneks, oleks vaja kõigile mingi võrdne alus ära teha ja sinna juurde peaks iga klubi ise pingutama.
Ma arvan, et korda tuleks teha rangemaks - kui sa tahad mängida meistriliigas, siis sa pead pingutama. Mul ei ole raske ise tulla staadionile ja ühendada kõlareid, kui vaja on. Ma ei peaks seda tegema, ma tõesti olen jõudnud elus nii kaugele, et ma ei pea seda tegema. Aga ma lähen ja teen ja saan sellest rahulolu ning keegi ei pea seda minu eest tegema. Siin ongi see vahe.
Ja ma arvan, et Nõmme Kalju puhul on ka see vahe, et klubi juhtatus ja mängijad ja fännid on tervikuna üks meeskond, meil ei ole seda lõhet vahel. Me oleme aastate jooksul koos vaikselt edasi liikunud. Eks see mängijaturg on ka nagu ta on. Toon sellise näite, et kui ma panen siia laua peale korvitäie õunu ja üks õun on mäda, siis kolme päeva pärast on kaks õuna mäda, viie päeva pärast viis õuna mädad ja siis terve korv mäda. Tegelikult me tahame need mädaõunad kiiresti välja loopida, et iga aasta loobime need mädaõunad välja ja siis jäävad need terved õunad sinna korvi alles.
See ongi see loogika, millega me edasi liigume - iga aasta värskendame, vahetame, lähme tugevamaks, saame tõsisemaid inimesi enda juurde ja nii see asi areneb. Nõmme Kaljuga kindlasti ei ole nii, et teeme mingi pulli klubi ja siis vaatame, kuidas läheb. Me tahame Eesti meistriks tulla!
Mis aasta te välja olete öelnud, millal meistriks tulete?
Me tahame kiiremini tulla, kui see aasta on! Mina ei ole seda aastat välja öelnud, see on kuskilt fännidelt tulnud. Meil treener läheb igale mängule eesmärgiga võita, keegi ei lähe mängima selle mõttega, et äkki me kaotame või et läheks meistriliigasse selleks, et püsima jääda. Kui ma sellise eesmärgiga läheks Meistriliigasse, siis ma ei lähekski Meistriliigasse.
Millise eesmärgiga te siis lähete Meistriliigasse?
Raske öelda, ma arvan et praegu on jalgpallis selline uus lehekülg tulemas. Mulle tundub, et järgmine aasta segatakse seda kaardipakki ümber. Selge on see, et järgmine aasta on Floral väga tugevad eelised medalile mängida ja ma ei alahinda teisi, aga ma arvan, et praegu on täitsa võimalik üllatusi teha. Igast asju võib juhtuda, oleneb kuidas keegi leiab praegu jaksu jätkata.
Mulle tundub, et väga paljud vanemad tegijad, kes on aastaid pannud väga suuri rahasid jalgpalli, on hakanud natuke väsima sellest. Minu arust on märke, mis näitavad, et inimesed ei jaksa. Ütleme nii, et võib-olla oma äri hiilgeaegadel oli see nende jaoks võimalus, aga täna see muudkui nõuab ja nõuab, lisaks rahale ka aega. Siin hakkab välja lööma see tiimitöö ja ma usun, et tulevikus need identiteediga klubid, kelle ümber on fänlust ja meediat, saavad edu. Ma arvan, et sellistel klubidel võib olla väga palju ees.
Mulle õudselt meeldivad need Meistriliiga tagumise otsa klubid, lahedad ja konkreetsed klubid nagu Vaprus. Ja isegi Viljandi Tulevik, mis võiks olla konkreetne klubi, kui sellest teha konkreetne klubi. Minu meelest tuleks pigem just sinna panustada ning tekiks vastasseisud, mis oleks jalgpallile kasulik.
See eelnev tekst käis FC TVMK kohta?
Ma ei tea, võib-olla käiski jah. Ma olen kuulnud igasuguseid asju ja mitte ainult TVMK kohta, aga pole mõtet kommenteerida asju, mida ma ise täpselt ei tea. Kuulujutud on ju kuulujutud, aga mulle tundub kõrvaltvaatajana, et natuke tuimaks on läinud see asi ja see tuimus kandub üle mängijatele ja publikule.
Minu arvates võiksid kõik klubijuhid mõelda, mida teistmoodi teha. Vaadata välja sellest stampmõtlemisest, et kui ma täna kogu aeg vaatasin otse, siis nüüd keeraks täpselt 180 kraadi ümber ja vaataks teisele poole, mida ma siis näen? Ma arvan, et kindlasti näen palju rohkem asju. Aga kui sa lihtsalt ei viitsi ümber keerata, siis sa ei näegi teisi asju ja lähed rutiinist kaasa nende samade rutiinsete asjadega iga aasta. Ma arvan, et selles ongi häda ja keegi peab raputama Eesti jalgpallirahvast.
Faktid - Kuno Tehva
Sünniaeg: 26.06.1971
Amet: meelelahutusärimees
Klubid mängijana: Lõvid ("millalgi kuue kuni kümne aasta vanusena, olin ikka väike-väike poiss"), JK Seveni, JK Vall, FC Rõõba, Nõmme Kalju
Soccernet.ee tänab küsimuste koostamisel abiks olnud külastajaid:
Mairit Meite, JR, kevin, Mirko, Juve, Karl, alo, GR., thibramar, Tanel, Edgar L., Huviline, Sander, Frank, Edson, Peeter, Priit, Arti M, Norman, Peeter.K, -arsenal-, Brandisco, Madis, Habe, rootsi kunn, viirus, solman, kindral.
neetult keskpärane jah.
Kas ta ütles rodmani kohta midagi valesti? Paljud staarid mängivad üldse koondise eest USAs? Koondises on sellised vennad kes tahavad klubis edu saavutada ning seetõttu on hea võimalus just koonise eest mängides ennast näidata. Seega jah. Rodman on täiesti keskpärane!
peaks rahvas tribüünidel olema :D
Palju räägitakse Kaljust, et kuidas ta ikka hakkama saab jne. Aga olete unustanud, et ML-i tõusis ka teine klubi. Sellest kuidas võiks Sillamäe ML-is hakkama saada, ei räägita just palju.
Kevadel kõik mängudele!!!
Just sellist virisemist oleme aastaid kuulnud TVMK juhtide suust Ja ega EJL paremini pole käitunud. Sellel hooajal võeti ju isegi ML -i tegevjuht tööle aga hooaja jooksul pole selle mehe tegemistest ühtegi rida kusagil kirjutatud. Mis olid siis tema tööülesanded ,mida ta saavutas ,mis olid eesmärgid ,kas täitusid või mitte? Ühesõnaga ei mingit analüüsi. Kuno ütleb jumala õieti ,et tulevik on sellistel klubidel ,kes suudavad ennast müüa ja oskavad leida identiteeti. See on väga raske aga mitte võimatu. Tallinnas on selgelt liiga palju klubisid ,kes ML-is tahavd pildil olla.Keegi ,kes ainult peremehe rahakotil liugu laseb ,sureb välja. Minu arvamust mööda on see klubi TVMK ,kes peatselt lusika nurka viskab. Siin võib juhtuda isegi selline efekt ,et mängijad hakkavad teistesse klubidesse ära kargama ,kuigi palgas ehk kaotavad. Nad lihtsalt näevad perspektiivis palju suuremat arengut ,näit. Kaljus.
Tallinnas piisab kolmest ,äärmisel juhul neljast ML-i klubist ,kes peaksid ennast linnaosade järgi paika panema. nagu seda on Kalju. Lasnamäel on AJax ,,kesklinnas Flora, ,kusagile peaks ennast mahutama ka Levadia. Ülejäänud klubid peaksid olema teistest linnadest . Vaprus ei saa jalgu alla minu meelest just selle tõttu ,et ei suudeta ennast nii müüa nagu näiteks Kalju. Narvas on selgelt sama probleem , surnud ring ja seisev vesi ümber Burdakovi.
Eks neid probleeme ole veelgi aga kõik ikka sõltub klubi juhtide aktiivsusest ja tgemistest ,et kui kauaks seda tahtmist ja püssirohtu jätkub. Raske ,raske on kindlasti aga kunagi hakkab jää sulama.
Igal juhul edu!
Head oodata ei ole, mees jagab, mees ei jaga... Mida meil oodata on? Kalju tegusi on juba mitu aastat kõrvalt vaadatud. Ma ei arva, et mingi labane kriitika oleks siinkohal mõistlik!
Oioioi, eesti jalgpall on mustas augus ja ei pääse sealt välja mitte kunagi! Me oleme nii pisikesed, oi, meil on nii halb ilm! Niuts niuts niuts, ma tahan surra!
Samas seda investeeritud raha ei saa nii pea tagasi.Lõputu AUK.
Tahtmist on - julgeb asju välja öelda! Nii peabki! (Y)
Edu!
