Küprose kõrgliigaklubi Nikosia Olympiakosiga käed löönud ründaja Rauno Sappinen on üleminekuga rahul, tööks valmis ja teab hästi, et ründajal on välisklubis õigupoolest vaid üks ülesanne.

Mõni tund pärast lepingu avalikustamist Soccernet.ee-ga vestelnud Sappinenile pole uues klubis ja riigis sisseelamiseks jäetud ülemäära palju aega. Esmalt tuleb tal hotellitoa asemel endale Nikosias püsivam elupaik leida, nädalavahetusel ootab ees viimane kontrollkohtumine ning järgmisel pühapäeval ehk 28. augustil antaksegi kõrgliiga uuele hooajale juba avalöök. Olympiakos võõrustab avavoorus esiliigast tänavuseks kõrgtasandile kerkinud Nea Salamist.

Jutu alustuseks ei saa teisiti, kui tuleb esitada kohustuslik küsimus - kui mitu inimest on talle juba ülemineku puhul meelde tuletanud, et Küprosel on kliima hea, vigastusoht väike ja võimalus ehk isegi APOEL-ile silma jääda? "Neid ikka on olnud, hea Eesti klassika!" naerab Sappinen vastuseks ning ilmutab seejärel hästi arenenud huumorisoont. "Kuigi praegu on kõik piirdunud kliimajutuga. Ma ei teagi, kas see hobustega tegelemise asi käib nüüd sellega koos või tuleb hiljem või ...?"

Kui Sappinen läbib eksami Eesti jalgpallifolkloori tundmises hindele viis, siis vähemasjatundlikele tuleb siinkohal appi mõne aasta tagune artikkel, mis meemi "kliima hea ja vigastusoht väike" tekkeloo tausta veidi avab. Teine mainitud mõttetera ehk "olen hobustega tegelenud ja nendega midagi ka saavutanud"  sündis sellest siiski eraldi ning kuulub mehele, kelle panus Eesti jalgpalliajalukku samuti omal moel mõõtmatu. Kuid aastatega on kaks kildu lihtsalt üheks sulandunud.

• Miks kliima on hea ja vigastusoht väike? Killu teke, areng ja levik

Nali naljaks, tõsinedes tunnistab Sappinen, et tundmatus kohas ta vette ei hüppa. "Floraga oleme ju mänginud viimastel aastatel nii APOEL-i, Omonia kui ka Anorthosise vastu. Ikka uurid enne mängijaid ja vaatad, mis liigas toimub. Selles mõttes Küprose kõrgliiga mulle võõras pole. Treener tegi mulle põhjaliku ülevaate, kuidas ta tahab mängida. Minu ülesanne on ... no tegelikult lihtne. Väravaid tuleb lüüa!" nendib ta.

Ning lõpuks ei maksa unustada sedagi, et kui Eesti koondis mullu novembris peetud maavõistluses Küprosest 4:2 jagu sai, pööras mängu Limassolis lõpuminutitega Eesti kasuks ei keegi muu kui Sappinen. Rekordkiiresti ehk vähem kui kümne minutiga sündinud kübaratrikk pani koondiseaastale toona ilusa punkti.

Uus-vana peatreener

Olympiakosi (rõhk käib meeskonna nimes kreekapäraselt viimasel o-tähel) eesmärk on ühtpidi lihtne ja teisalt keeruline - hooaja poolitamise hetkeks on vaja mahtuda ülemise kuuiku sekka. Need meeskonnad saavad 26 vooru järel jätkata mänge medalitele ja eurokohtadele, ülejäänud kaheksa mängivad veel ühe ringi ja selgitavad kolm esiliigasse langejat. Eelmisel hooajal oli Nikosia klubi viimane püsimajääja, kukkumise piirist lahutas neid lõpuks viis punkti.

53-aastane peatreener Georgios Kostis on Olympiakosi tüüri juures ametlikult alates 1. juulist, aga tegelikult klubiga juba märksa kauem tuttav. Nimelt pidas ta peatreeneri ametit seal ka alates 2024. aasta sügisest kuni tänavu märtsini. Varem aastaid nimeka APOEL-i abitreenerina töötanud ning ka Hiinas, Armeenias ja Gruusias ametis olnud Kostis on väikese pausi järel aga tagasi klubis, mille ta üle-eelmisel hooajal esiliigast tippseltskonda tõstis.

Koosseisus on värskeid nägusid ühes Sappineniga märksa rohkem - kui võrrelda näiteks eelmise hooaja viimase liigamänguga, on platsil käinud 15 mehest klubis alles vaid kolm! Üheks lahkujaks oli muuhulgas poolkaitsja Vieirinha, kelle kaudset sidet Eesti jalgpalliga pikendasid äsjased euromängud. Portugallane kolis nimelt Küproselt Aserbaidžaani klubi Žira ridadesse, kus tuli aga tunnistada Paide Linnameeskonna üleolekut. Kokkuvõttes aga: täielik suurpuhastus, nagu Küprosel tihtipeale kombeks.

View this post on Instagram

A post shared by Olympiakos Nicosia FC (@olympiakosnicosiafc)

Sappinen ei hakka salgama, et pärast ränga traumaga lõppenud kolme aasta tagust Iisraeli-otsa kibeles ta end jätkuvalt mõnes välisklubis proovile panema. "See plaan oli kogu aeg olemas. Fakt oli siiski see, et võitsime mullu tiitli ja eesmärk oli jõuda Floraga alagruppi, aga kahjuks ei õnnestunud. Siis läksid asjad omasoodu," ütleb ta ausalt.

Floraga euromänge mängides ei hakanud ta pakkumisi kokku kuhjama ega valima, vaid  pani Küproselt tulnud soovi ootele. "Ma ei mõelnud sel ajal muudele asjadele, tahtsin Euroopale keskenduda. Ütlesin kohe, et kui see läbi saab, räägime edasi. Kui aga välja langesime, siis pikalt ei läinud - paar kõnet, kus tutvustati plaane, ja nüüd olengi juba siin."

 Üle ega ümber ei saa tõdemusest, et Sappineni viimased kuud on tema tavapärast latti arvestades olnud erakordselt väravatevaesed. Kuni maikuuni oli kõik hästi, ent Premium liigas sai ta viimati jala valgeks juunis ning on viimased kaks kuud kuival olnud. Ka eurosarjades lisandus vaid üks tabamus, seegi penaltist. Kogenud ründajana võtab Sappinen asja siiski rahulikult.

"Ega ei olegi midagi teha, vahel lihtsalt nii on. Ilmselgelt tahad paremini ja rohkem, aga ei õnnestu. Lihtsalt ei õnnestu! Tuleb lihtsalt minna edasi. Asjad käivad vahel üles-alla, tähtsam on teha stabiilselt tööd. Ja küll väravad siis jälle tulema hakkavad," sõnastab ta sihi.