Ekvatoriaal-Guineas sündinud ja Madridis üles kasvanud Nõmme Kalju ründaja Enrique Esono tagus lapsena palli tänavatel, pidi pere rahaliste raskuste tõttu jalgpalli pooleteiseks aastaks sootuks kõrvale jätma ning tööle minema. Nüüd püüab 22-aastane kesktormaja Eestis oma karjäärile uut hoogu anda.

Esono jõudis Kaljusse 2025. aasta alguses Ukraina kõrgliigaklubist Polissja. Esindusmeeskonna eest ta registreerimisprobleemide tõttu mängida ei saanud ning piirdus peamiselt treenimise ja hiljem duubelmeeskonna esindamisega. Ka esimene hooaeg Eestis ei läinud päris soovitult, sest mänguaega nappis.

Tänavu on Esono roll Kaljus kasvanud ning eriti eredalt sähvatas ta eurosarjas, kus lõi kolm väravat. Soccernet.ee vestles mängumehega Kalju riietusuumis, kus juttu tuli muu hulgas tema keerulisest lapsepõlvest Madridis, pooleli jäänud jalgpalliteest, Eestisse sattumisest ja unistustest jalgpallimaailmas.

Enrique, millal su jalgpallitee alguse sai?
Sündisin Ekvatoriaal-Guineas, Malabos. Olin umbes nelja- või viieaastane, kui perega Hispaaniasse kolisime. Jalgpalliga alustasin võrdlemisi hilja, umbes üheksa- või kümneaastaselt. Esialgu mängisin ühes Madridi meeskonnas, kus lapsed said jalgpalliga tegeleda. Mu ema pidi kogu aeg palju tööd rügama ega saanud lapsi üksi koju jätta, mistõttu sattusingi trenni. See oli kusjuures esimene kord, kui mängisin päriselt meeskonnas.

Tõsisemalt hakkasin jalgpallile keskenduma umbes 18-19-aastaselt. Muidugi suhtusin jalgpalli tõsisemalt ka varem, aga siis hakkasin ise veidi enam aru saama, et võin jõuda kõrgemale tasemele. Ka inimesed minu ümber hakkasid ütlema, et mul on talenti ja võin kaugemale jõuda ning seeläbi kasvas eneseusk.

Milline su lapsepõlv Madridis välja nägi?
Inimesed näevad Madridi suure ja uhke linnana ning loomulikult see seda ka on. Aga kui tuled sinna Aafrikast, võib elu olla väga keeruline. Kasvasin üles väga vaeses piirkonnas. Mu perekonnal polnud korralikke dokumente, mistõttu oli ametlikult töötamine väga-väga keeruline.

Mängisin palju üksinda tänaval ja parkides. Käisin küll koolis, aga ma pole kunagi olnud inimene, kes sõbruneb kohe kõigiga. Olen pigem omaette ja mulle meeldib selline chill elu. Seega mängisin tihti üksi tänavatel ja parkides ning panin väravapostideks taarapudelid.

Kuidas sa Tallinnat ja Madridi võrdleksid, kas seda saab üldse teha?
Need on mõlemad vinged linnad, kuigi Madrid on muidugi palju suurem. Raske öelda, kumb rohkem meeldib, aga Tallinn meeldib mulle väga, sest siin on rahulik. Pole nii palju müra, autosid ja muud sellist. Selline rahulik elu mulle meeldib!

Oli sul mõni pereliige, kes sind jalgpalli poole suunas või kellest õppust võtsid?
Ei, seda ei olnud. Kasvasin ausalt öeldes üles ainult emaga. Kui sündisin, olid meie peres erinevad probleemid ja minu bioloogiline isa pole minu elus kunagi olnud. Mu ema abiellus 2013. aastal ja tema abikaasa on minu jaoks justkui isa. Ema pidi iga päev tööd tegema, et meie peret ülal pidada, seega ei olnud tal liialt palju aega üle, et seda meiega veeta.

Praegu oled 22-aastane, aga mõtlesid sa nooremana, et sinust võib ühel päeval profijalgpallur saada?
Ei, tegelikult mitte. Alguses mängisin lihtsalt lõbu pärast, sest mulle lihtsalt meeldib jalgpall väga. Mida vanemaks sain, seda rohkem hakkasid inimesed mulle ütlema, et peaksin jätkama, sest mul on omajagu talenti. Aga tõepoolest, noorena ei mõelnud ma kunagi, et minust võiks profisportlane saada. Umbes 15-16-aastaselt hakkasin sellele võimalusele juba natuke rohkem mõtlema.

Sinu karjääri kohta pole internetis liialt palju infot. Kus sa enne 2021. aastat mängisid?
Mängisin kogu aeg Hispaanias, Madridis, aga mitte professionaalsetes ega suurtes klubides. Alustasin suure jalgpalliga üsna hilja. Esimest korda hakkasin nii-öelda tavalises klubis mängima umbes 13-14-aastaselt.

Mingil hetkel tekkisid peres probleemid ja pidin jalgpalli umbes pooleteiseks aastaks pooleli jätma. Pidin tööle minema, et perekonda rahaliselt aidata. Hiljem avanes mul Hispaanias uus võimalus ja pere ütles mulle, et peaksin sellest kinni haarama ning oma unistuse poole püüdlemist jätkama. Nii hakkasingi uuesti mängima.

Vahetult enne Kaljuga liitumist mängisid sa Ukraina kõrgliigaklubis Polissja. Kuidas seal läks?
Sellest ajast pole kuskil statistikat olemas. Kui lepingu sõlmisin, olin valmis mängima ja kõik tundus korras olevat. Siis öeldi mulle, et mind ei saa mingil põhjusel liigasse registreerida. Küsisin, miks, aga mulle ei selgitatudki olukorda korralikult ära. Olin seal umbes kuus-seitse kuud ja sisuliselt ainult treenisin. Umbes aprillis hakkasin mängima, aga sain seda teha ainult duubelmeeskonna eest.

Kuidas sa lõpuks Kaljusse jõudsid, räägi natuke sellest?
Olin puhkusel ja ühel päeval rääkis agent mulle Kaljust ja Eestist. Hakkasin siis uurima, et mis klubi on Kalju ja milline riik Eesti on. Järgmisel päeval rääkisin esimest korda Kuno Tehva ja Nikita Andrejeviga. Nad selgitasid mulle Kalju kohta kõike. Mida minult oodatakse, miks nad mind tahavad ja miks võiks Kaljusse tulemine mulle hea olla. Sain aru, et see oleks minu jaoks päris hea võimalus, kus oma karjääri jätkata ja järgmine samm teha.

Kui lepingut nägin, mõtlesin, et kolm ja pool aastat on minu jaoks väga hea. Mulle öeldi põhimõtteliselt: tule siia, naudi jalgpalli, mängi, kogu statistikat ja vaatame tuleviku osas kunagi edasi. Ma ei tulnud tohutute ootustega. Tahtsin lihtsalt jalgpalli mängida ja võita.

Oli sul enne Kaljuga liitumist muid pakkumisi?
Jah, oli küll, aga mitte midagi väga tõsist. Need olid samuti sellistest riikidest, mis pole jalgpalli mõistes Euroopa tippriigid. Oli üks pakkumine, mis mulle alguses isegi rohkem meeldis, aga kui rääkisin Nikita ja Kunoga ning nad Kaljust mulle rääkisid, tundus see variant lõpuks parim.

Kui palju sa enne siia tulekut Eestist teadsid?
Ainult Tallinnat teadsin! (Naerab.) Koolis pidime Euroopa riike ja pealinnu õppima. Teadsin Tallinnat ning Eestit, Lätit ja Leedut, aga ma polnud Eestist isegi ühtegi pilti näinud. Teadsin ka seda, et Tallinnas käib palju turiste ja siin on väga ilus vanalinn.

Milline oli esimene mulje Kaljust ja Eestist?
Kalju tundus väga professionaalne klubi. Kui esimest korda siia jõudsin ja nägin mängijaid, riietusruumi, staadionit ja personali, mõtlesin kohe, et tegemist on professionaalse klubiga ja õnnestumiseks pean kõvasti pingutama. Tallinna kohta olin enne tulekut inimestega rääkinud. Mulle öeldi, et siin on väga külm, aga see on väga hea ja ilus koht elamiseks.

Ilm on muidugi Hispaaniaga võrreldes hoopis teistsugune. Kas sa lund nägid Eestis esimest korda?
Ei, olin Madridis varem paar korda lund näinud, aga mitte midagi sellist nagu Eestis. Kui jaanuaris siia jõudsin, oli see uskumatu. Ma ei tahtnud üldse õue minna, tahtsin iga päev kodus olla! (Naerab.) Nii külm oli. Aga samas on lumi väga ilus. Madridis võid kahe aasta jooksul võib-olla kaks korda lund näha. Teise riiki kolimise juures ongi tore näha teistsugust ilma.

Oli sul keeruline külma ilmaga harjuda?
Tegelikult meeldib mulle külm rohkem kui väga kuum ilm. Imelik, aga nii on. Alguses oli muidugi keeruline, sest ma polnud kunagi sellist külma tundnud, aga mulle meeldib see, ausalt!

Kuidas sulle Eesti inimesed tunduvad, toredad?
Väga toredad inimesed. Loomulikult leidub igal pool igasuguseid inimesi, nii Madridis kui Eestis, aga üldiselt on eestlased väga sõbralikud. Kui tänaval ringi käin, tulevad inimesed tihti minuga rääkima. Küsivad, kust ma pärit olen, kuidas mul läheb või ütlevad näiteks, et neile meeldib mu stiil. Seda juhtub minuga üsna tihti.

Üsna kummaline, sest eestlasi peetakse üldiselt pigem kinnisteks inimesteks.
Päriselt ka, kui väljas käin, tuleb peaaegu alati keegi minuga rääkima! Võib-olla sellepärast, et olen välismaalane. Aga minuga on inimesed küll väga sõbralikud. Madridis seda ei juhtu. Seal ei tule võõras inimene niisama tänaval küsima, kuidas sul läheb või kust sa pärit oled.

Kas Kalju eestlastest meeskonnakaaslased on sama sõbralikud?
Jah, kõik meeskonnakaaslased on minuga väga sõbralikud olnud. Mäletan oma esimest päeva, kui siia tulin. Üks esimesi inimesi, kellega rääkisin, oli Männi (Kalju ründaja Mattias Männilaan - G. S.). Ta hakkas kohe minuga suhtlema. Aga ta polegi vist päris tavaline eestlane! (Naerab.)

Kas mäletad oma esimest mängu Kalju eest? Mina igatahes mäletan, see oli duubelmeeskonna eest Nõmme Unitedi vastu.
Ka mina mäletan seda hästi. Olin vist kolmapäeval Eestisse jõudnud, läbisin meditsiinilised testid ja üsna kohe tuli mäng. Tahtsin lihtsalt väga mängida. Mäletan, et nautisin seda kohtumist ja atmosfääri. Mind üllatas ka Esiliiga tase. Ma ei teadnud, et isegi Eesti madalamal tasemel võib mängutase nii hea olla.

Kas Eesti kõrgliiga tase üllatas sind samuti?
Jah, Premium liigas on väga palju kvaliteetseid mängijaid ja häid meeskondi. Levadia, Paide ja teised. Enne siia tulekut võivad inimesed mõelda: "Ah, Eesti, see on jama!" Aga kui tuled siia, näed mängijaid ja kohtumisi, siis saad aru, et siin on väga kvaliteetsed mängijad.

Kaljust on mõistagi mitu mängijat suurtesse klubidesse edasi liikunud. Pean silmas Promise Davidit ja Guilhermet. Kas see annab sulle lisamotivatsiooni?
Muidugi. Kui Kaljusse tulin, toodi mulle kohe Promise näiteks. Öeldi, et tema mängis enne siin ja jõudis siit edasi. See annab mulle lisamotivatsiooni. Tunnen ennast siin hästi ja olen siin rahul, aga iga mängija tahab kõrgemale jõuda. Kui sul on võimalik edasi liikuda, siis loomulikult tahad seda teha. Kalju on minu jaoks väga hea võimalus.

Mullu sa liialt palju mängida ei saanud. Oli sul selle olukorraga keeruline toime tulla?
Natuke raske oli ikka. Kui siia tulin, pidin kõigepealt meeskonnaga kohanema. Mingil hetkel mängisin ka äärel, mis pole minu loomulik positsioon. Vaimselt polnud mul sel ajal kõige parem periood. Olin enda peale väga vihane, sest teadsin, et olen võimeline rohkemaks. Samas püsisin keskendununa ja töötasin kõvasti. Kui hooaeg lõppes ja puhkusele läksin, jätkasin tööd, et järgmisel hooajal olukorda muuta. Seega oli see keeruline, aga pigem olin pahane iseenda peale, sest teadsin, et suudan rohkem anda.

Tänavu oled rohkem mänguminuteid teeninud. Sellega saab ju ometi rahule jääda?
See on eelkõige kõva töö tulemus. Olen kogu aeg kõvasti trenni vihunud, isegi vabadel päevadel teen jõusaalis palju tööd. Muidugi on Männilaane vigastus mulle võimaluse andnud, aga ma ei arva, et see on peamine põhjus. Kui hakkasin oma õigel positsioonil ründajana mängima, tegin ka häid mänge.

Räägime Konverentsiliigast. Millised on sinu esimesed mälestused euromängudest?
Mäletan, et mängisin ka eelmisel hooajal ühe mängu. Atmosfäär oli suurepärane, aga toona oli samuti meeskonnas palju häid mängijaid ja mul polnud palju võimalusi. Tänavu sain suurepärase võimaluse ennast näidata ja oma kvaliteeti tõestada. Olen ka natuke kurb, sest arvan, et meeskonnana oleksime võinud kaugemale jõuda.

Sa lõid eurosarjas kokku kolm väravat. Kas ootasid, et suudad nii resultatiivne olla?
Ootan endalt alati palju, sest tean enda võimeid. Tean, mida suudan oma oskustega meeskonnale pakkuda. Ei saa öelda, et need väravad mulle endale täieliku üllatusena tulid.

Shelbourne’ile kaotasite võõrsil 2:5, aga sina lõid mõlemad väravad. Vaatamata kaotusele ütleksid sa, et see on sinu karjääri üks suurimaid mänge?
Arvan küll. Eriti see mäng Dublinis. Atmosfäär, inimesed, fännid ja staadion – see kõik oli väga äge. Ka enda esituse tõttu olen selle mängu üle väga õnnelik. Senise karjääri vingeim mäng võib see tõesti olla.

Kordusmängu pressikonverentsil kiitis Shelbourne’i treener sind kõvasti. Kui palju sellised kiidusõnad sulle tähendavad?
See annab lisamotivatsiooni. Kui vastasmeeskonna peatreener ütleb sinu kohta midagi sellist, siis seda on ju alati väga hea kuulda. Mäletan, et kui seda kuulsin, tahtsin kohe mängima minna. Tahtsin ennast kohe veel rohkem näidata. Tean, et ma polnud enne Premium liigas väga palju väravaid löönud, aga loodan, et nüüd suudan samamoodi jätkata ka liigamängudes.

Paljud välismängijad näevad eurosarja võimalusena ennast suurematele klubidele näidata. Kas arvad, et sinu esitused võisid mõne klubi tähelepanu äratada?
Ma ei tea. Praegu ei mõtle ma sellele väga palju. Keskendun sellele, et saaksin edasi mängida ja Kaljut aidata. Mul on viimastel nädalatel olnud väikesed probleemid ja ma pole saanud mängida, aga loodan varsti tagasi olla ning meeskonnaga jätkata.

Kuidas sa peatreener Nikita Andrejevit kirjeldaksid?
Nikita on väga professionaalne ja hea treener. Ta on ka väga sõbralik. Võib-olla näevad inimesed mängude ajal tema teistsugust poolt, aga see on normaalne. Treeningutel, omavahel rääkides ja riietusruumis on ta väga hea inimene. Ta tuleb alati mängijatega rääkima ja küsib, kuidas sul läheb, kuidas ennast tunned ning kas isiklikus elus on kõik korras. Mul on temaga väga hea suhe.

Olen kuulnud, et kohati võivad Kalju riietusruumis temperatuurid päris kõrgeks minna. Oled sa seda täheldanud?
See on normaalne. Mängu ajal on emotsioonid laes. Mina olen samasugune – kui jätan värava löömata või teen halva söödu, olen enda peale vihane. Nikital on samuti selline iseloom. Aga arvan, et see annab meeskonnale head energiat. Sa tunned tema energiat ja võtad selle väljakule kaasa. Pärast mängu on kõik jälle korras. Inimesed näevad võib-olla ainult seda poolt, milline ta mängu ajal on, aga ta on väga-väga hea inimene.

Kes on su parimad sõbrad Kalju riietusruumis?
Ütleksin, et Modou Tambedou, Roko Vukušic ja Tiago Baptista. Nemad on minu parimad sõbrad. Aga saan tegelikult kõigi mängijatega väga hästi läbi. Välismaalastega veedan lihtsalt natuke rohkem aega.

Kes neist on kõige naljakam?
Kõik on naljakad, aga ... arvan, et mina! (Naerab.)

Kas sul on mõni iidol või mängija, kelle moodi soovid olla või kelle pealt õppida?
Minu iidol on kogu elu olnud Lionel Messi. Aga kui vaatan mängijaid ja mõtlen enda mängustiilile, siis jälgin näiteks Kylian Mbappet. Mulle meeldib tema mängustiil väga. Ta on ründaja, kes kasutab oma kiirust, võtab palli ja ründab vaba ruumi. Proovin selliseid asju temalt õppida.

Seega võiks öelda, et sarnaned mängustiili poolest temaga?
Ei-ei-ei-ei! (Naerab.) Absoluutselt mitte. Ma lihtsalt vaatan tema mängu ja proovin mõningaid asju tema moodi teha. Temaga ennast võrrelda oleks võimatu.

Millest sa unistad? Kus sa ühel päeval mängida sooviksid?
Kui rääkida unistusest, siis minu jaoks on see Premier League. See on olnud minu suur unistus. Armastan sealset atmosfääri, staadioneid, klubisid – kõike! Tean, et sinna jõudmine on väga keeruline, aga see pole võimatu.

Aga milline klubi?
Manchester United või Chelsea. Nende staadionite atmosfäär näib minu jaoks täiesti uskumatu. Mulle meeldib see, kuidas inimesed on väljakule nii lähedal. See atmosfäär on lihtsalt imeline.