Mis paelub Eesti liiga juures? Kes tuleb meistriks? (2)
Soccernet.ee korraldas Meistriliiga hooaja alguse puhul küsitluse, uurides jalgpalliga rohkem või vähem seotud avaliku elu tegelastelt arvamust koduliiga kohta.
Piirderõngasse jäi nii spordiajakirjanikke, telenägusid ja raadiohääli kui ka endiseid Meistriliiga jalgpallureid ning teistelt elualadelt tuntud inimesi.
Palusime neil rääkida enda seotusest koduliigaga, pakkuda mõtteid publikuhuvi elavdamiseks ning ennustada Eesti meistrit.
Nagu eeldada võiski, läks ennustamisel tuliseks rebimiseks valitseva meistri Tallinna Flora ja kullanõudleja Nõmme Kalju vahel. Ülinapi vahega kuulus küsitletute eelistus Kaljule.
Küsisime: 1) Mina ja Eesti liiga. Kui tihti käid ise koduliigat vaatamas? Mis selle juures paelub? Mida soovitad teha Meistriliiga publikuhuvi arendamiseks? 2) Ennustus. Mida ootad algavalt Meistriliiga hooajalt? Kellele pöialt hoiad? Kes tuleb meistriks?
AIVAR ANNISTE (endine Eesti koondislane)
Mina ja Eesti liiga. Kuna olen ise palju aastaid Eesti Meistriliigas mänginud, jälgin ikka regulaarselt, mis toimub. Ise küll enam vigastuse tõttu mängida ei saa, aga palju sõpru ja tuttavaid on ikka veel lahingus, kellele saan kaasa elada. Ise käin mänge vaatamas võimalikult tihti, kuigi eelmisel hooajal ei saanud eriti palju käia, sest töö võttis enamuse ajast ja energiast. Sel aastal plaanin kindlasti sagedamini staadionitel olla.
Paelub see, et jalgpall on ikka jalgpall. Kuigi taset ei saa võrrelda Euroopa tippliigadega, on mängus siiski samad elemendid ja silmailu leiab igast mängust. Samuti on väljakul rohkelt huvitavaid mängumehi (nii noori tegijaid kui ka vanu kalasid). Publikuhuvi kasvatamiseks tuleb pakkuda kvaliteeti nii platsil kui selle kõrval. Rohkem reklaami, vastasseise ja intriige.
Ennustus. Tulevalt hooajalt ootan põnevat ja pingelist heitlust medalite eest. Arvan, et meistriks tuleb endiselt Flora, kuigi eeldan Nõmme Kaljult väga tugevat vastupanu. Neid pean peamisteks kullakandidaatideks. Mõlemas meeskonnas mängib rohkelt sõpru, nii et pöialt hoian neile mõlemale. Samuti hoian pöialt Paide meeskonnale, sest seal mängib Teet Allas! Huviga jälgin ka seda, mis hakkab toimuma noorenduse läbinud Levadia meeskonnas, kelle loots Marko Kristal on samuti mul vana hea sõber! Kindlasti näitavad hambaid ka Narva ja Sillamäe meeskonnad, aga nende pooldajaks ma ennast just ei pea.
Ühesõnaga: poisid andke tuld, tahaks tormilisi lahinguid näha!
JOEL LINDPERE (Eesti koondise ja New York Red Bullsi poolkaitsja)
Mina ja Eesti liiga. Pole paar aastat kahjuks Eesti liiga mängule jõudnud, aga kui peaks minema, siis läheksin sõpru ja endisi mängukaaslasi vaatama. Olen 100 protsenti kindel, et kui mängisin ise 6 aastat tagasi Eesti Meistriliigas, oli vaatajaid rohkem. Et Eesti meistriliigas oleks rohkem pealtvaatajaid, selleks tuleb vaeva näha ja investeerida, vaja on konkurentsi ja number üks sealt edasi oleks show, reklaam, show ja veelkord show. Näen seda iga päev ja seda on raske korraldada, aga kuskilt peab ju alustama. TV, söök, jook, tantsutüdrukud, tasemel mängijad jne! Loomulikult on neid asju ilma finantside ja tulemusteta raske luua, aga et tulemust saada, selleks tulebki investeerida. Miks vaadatakse rahvuskoondist, aga mitte rahvusliigat, peaks ju olema samad vutisõbrad?
Mina ei ole muudatuste tegija, aga kui isegi meie staadionid ei vasta kliimaoludele, kes siis tahaks jääkülmal puupingil miinus 10 ilmakraadiga lumesajus ilma katusealusteta 2 tundi külmetada, kui veel võitja on enne mängu teada?
Kindlasti soovitaksin Eesti Meistriliigale seda, et arvestades viimaste aastate kehvasid tulemusi Euroopa liigades, tuleks minu arvates enne selliseid mänge viia omavehal liigas kokku just liigas medalile konkureerivad meeskonnad, et meeskonnad saaksid tugevaid ja konkureerivaid mänge enne aasta tähtsamiaid mänge Eesti klubidele (näiteks praegu võivad mängida profid amatööridega, seis 5:0 ja siis järgmine mäng paari päeva pärast juba rahvusvaheline).
Ennustus. Loomulikult hoian pöialt endistele klubidele, kus mänginud olen! Ja arvan, et duell meistritiitlile on sama, mis eelmine hooaeg! Võidab Kalju või Flora!
EIKI NESTOR (Riigikogu Eesti jalgpalli toetusrühma liige)
Mina ja Eesti liiga. Koduliigadest vaatan päris mitmel põhjusel kõige sagedamini neljandas liigas FC Toompea mänge. Omad ju mängivad! Seda sama tuleks teha kõigil klubidel. Kui tekib klubi tunne, siis on ka vaatajad kohal.
Ennustus. Võidab Flora või Kalju. Pöialt hoian Tallinna Kalevile, edu soovin kõigile. Ootan eelkõige noori ja andekaid uusi mängijaid, sest rahvuskoondises võiks olla konkurents suurem.
KALLE PAAS (Raadio Ring FM saatejuht/toimetaja)
Mina ja Eesti liiga. Staadionile toovad mind muidugi kodulinna Tartu Tammeka kodumängud. Eesti Meistriliiga juures paelub mind eeskätt see, et see on maailma ainus Eesti Meistriliiga! See on meie oma jalgpalli kõrgeim tipp. Mitte kusagil mujal maailmas ei võta teineteiselt mõõtu Tallinn, Tartu, Paide, Ida-Virumaa klubid jne. Samamoodi nagu ei pea keegi teine meie eest meie laulupidusid ja suviseid jaanilõkkeid, ei saa ka keegi teine mängida meie eest meie tippjalgpalli. Meistriliigat jälgiv publik kasvab ajapikku nii ehk naa, aga kiiremat huvi kasvu soodustab loomulikult jalgpalliliidu, klubide, jalgpallurite ja fännide mõtestatud turundustöö.
Ennustus. Pöialt hoian ma loomulikult Tartule, ehkki medaleid see poistele veel kaela ei too. Meistritiitli võidab, ma loodan, Nõmme Kalju. Pohlaku pojad saavad hõbeda ning Trans pronksi. Marko Kristal jääb medalita, ent säilitab ametikoha ja on sama mõnusa jutuga kui varem! Tammeka osas loodan ma eeskätt, et mehed oleksid võitluslikud ja uhked selle üle, et esindavad Tartut. Laiemalt toob hooaeg pingelisi heitlusi, iluväravaid, mõnedele pettumusi ja teistele rõõmu.
MONICA RAND (Tallinna Munitsipaalpolitsei Ameti juhataja)
Mina ja Eesti liiga. Koduliigat käin vaatamas üsna tihti. Kui algusaastatel alates 1990 kuni 2009 käisin igal nädalavahetusel vaatamas nii Meistriliiga, Esiliiga kui ka madalamate liigade mänge ning lisaks ka naisteliigat, siis tänaseks on olukord kujunenud selliseks, et nädalavahetusel kolm-neli mängu jälgida ei ole probleem - tavaliselt kuulub siia Meistriliiga mäng, Esiliiga mäng, naiste mäng ja kui on aega, siis ka mõni madalama liiga mäng.
Eesti liigat käin vaatamas esiteks sellepärast, et toetada jalgpallifänluse arengut ja kellel ikka meeldiks tühjade tribüünide ees mängida, teiseks mängib palju tuttavaid erinevates liigades ja kolmandaks on jalgpallimängudel käimine ka omajagu puhkus. Eriti kui on võõrsilmängud, siis iga kord avastad midagi uut ja põnevat ka kultuurilises plaanis või on vanad tuttavad paigad vaja üle vaadata.
Publikuhuvi arendamiseks olen käinud välja mõtte, et võiks korraldada nn FIRST MATCH DAY päevi (Minu esimene mäng). Sellist ideed kasutavad paljud erinevad Inglise ja Saksa klubid. See tooks ka lapsi mängule ja tekitaks neis huvi jalgpalli vastu ja fänluse vastu. Loomulikult peavad need olema läbimõeldud ja huvitavad. Idee olemus seisnes selles, et esimest korda mängule tulija saaks diplomi kirjaga Minu esimene mäng, millel oleksid meeskondade nimed, klubipresidentide allkirjad, selle sündmusega kaasneks kohtumine meeskondadega, staadioni ekskursioon.
Kindlasti aitaks mängudele tuua ka see, kui lõppeks ropendamine. Mina läksin esimest korda lapsega mängule, kui ta oli kahenädalane. Tänaseks on ta ära näinud kõik koondise kodumängud ja pooled välismängudest, samuti käinud vaatamas Soome ja Poola liigat. Märtsis saab ta alles 3-aastaseks ning kui ma kõiki neid välissõite võrdlen meie liigaga, siis kahjuks pean tõdema, et kui ma ei taha, et minu lapse iga teine sõna oleks roppus, siis pean edaspidi vaatama mänge fännidest kaugel eemal või suisa aia taga, et see minu kasvavat ja arenevat last ei mõjutaks. See on aga kurb, sest tahaks ikkagi staadionipisikut sisse süstida.
Ennustus. Minu lemmik on olnud läbi aegade FC FLORA. 1998 ilmus ajakirjas Sporditäht lugu Abielus FC Floraga, tegelikult olen seda klubi fännanud alates 1990. aastast ja leian tänagi, et meeldida võivad paljud, aga parim ja lemmikum on üks ja seda on Flora. Kindlasti loodan edu ka algavalt hooajalt ja karikad peavad jõudma koju, see tähendab A le Coq arenale.
ARTO SAAR (Järva-Jaani vallavanem)
Mina ja Eesti liiga. Eesti liigat käin vaatamas üldjuhul Paides ning paelub see, et Paide meeskonnas mängivad Järvamaa omad mehed ja seal on ka omad, Järva-Jaani meeskonnast sirgunud mängijaid. Omadele peab ikka kaasa elama ja siis vaatad ikka mängu teise pilguga, sest kui oled nende mängijatega koos trenni teinud ja mänginud, siis side on tihedam. Kahjuks seoses enda aktiivse eluga ma paljudele mängudele ei jõua, kuid kui jõuan, siis elan ka ise aktiivselt kaasa. Kahjuks publik on tagasihoidlik ning fänluse traditsioonid on rasked tekkima. Üks osa publikuhuvist ongi kindlasti melu, mis mänguga kaasas käib. Kui on vaikne mängu vaatamine, siis see pole ikka see, kui saab koos rahvaga hüüdlauseid laulda ning ergutada.
Publikuhuvi hakkab peale minu meelest noortest. Järelkasv tuleb platsi äärde tuua ja näidata eeskujusid. Siin on ka treeneritel oma roll täita. Lastele ja ka tegelikult vanematele võivad väga lihtsalt mõjuda mingid lihtsad motivaatorid, kuid siinkohal tuleb muidugi olla leidlik ja teha koostööd erinevate organisatsioonide vahel. Paide puhul võiks tulla kõne alla näiteks see, et kui käid vähemalt pooltel kodumängudel, saad sügisest ujula hooajakaardi poole odavamalt jne. Variante on palju, kuid tahtmises on küsimus.
Olles ise FCF Järva-Jaani SK mängija-treener-manager, siis oleme jalgpalliliidu ja kohalike ettevõtjatega koostööd teinud ning mängudel loosinud Eesti koondise pileteid ja erinevaid auhindu. Poolaegadel oleme pakkunud ka kultuuri ning võistlusi, ka tasuta suupisteid. Kõik on tahtmise taga kinni tegelikult. III liiga meeskonna jaoks hooaja keskmine publik 50 pole sugugi väike number, kuid teeme tööd, et see sel aastal veelgi suureneks.
Kindlasti peab olema meeskond ise ka eeskujuks, et kohalik rahvas neid näha tahaks. Ropendav, agressiivne ning ebameeldiv sats ei ole kindlasti see, mida rahvale eksponeerida soovime.
Ennustus. Meistriliiga hooaeg saab olema ilmselt väga põnev. Nõmme Kalju tahab kindlasti esimese tiitli napsata, kuid Flora on stabiilselt tugev. Oma rolli mängivad medalikonkurentsis ka Sillamäe ja Trans, kes oma täiendustega võivad samuti kaarte segada. Levadia osas ei oska ennustada, sest nendest väga palju räägitud pole ning hetkevormist ülevaade puudub. Kindlasti loodan, et Paide suudab oma 6ndat kohta hoida ja sel aastal teha ka järgmise sammu ehk võiks esimesse poolde jõuda. Nendele hoian tugevalt pöialt ja katsun ka oma meeskonnaga toeks olla, tribüünilt.
Kuna hooaeg on kohe algamas ja hooaeg on pikk, siis esimeste mängude põhjal ei saa järeldusi teha, kuid mingi pildi kindlasti saame. Tallinna Kalevi kohta ei tea kahjuks midagi ning nemad võivad üllatajad olla. Ise pakuksin lõppjärestuse sellise: Nõmme Kalju, FC Flora, Sillamäe Kalev, Narva Trans, Paide Linnameeskond, FC Levadia, Viljandi, Tammeka, Tallinna Kalev, Kuressaare.
AET SÜVARI (Eesti Päevalehe spordiajakirjanik)
Mina ja Eesti liiga. Sõltub aastast ja hooajast. Ma ei külasta päris iga vooru, kuid üle poole kindlasti, peamiselt Tallinna mängud. Kuid tänavu jääb külastus ilmselt hõredamaks, kuna töö tõttu tuleb suvel pikka aega välismaal viibida. Eesti liiga juures paelub eelkõige meeskondade ja mängijate areng - huvitav on jälgida aasta-aastalt noorte pallurite kasvamist ja küpsemist tugevamataks mängijateks. Kodused "derbid" on ka tavaliselt huvitavad, sest nad on pingelised.
Mida soovitan teha Meistriliiga publikuhuvi arendamiseks? Ega siin suurt jalgratast ennustada ei saa - töö selle kallal on ju juba mitu aastat käinud ja publikuhuvi ka vaikselt ja visalt kasvanud. Eks pealtvaatajad ootavad, et neile oleks mängule tulemine ja mängude vaatamine võimalikult mugav. Et oleks koht, kuhu auto parkida, et saaks süüa-juua, võib-olla pisut meelelahutust. Kõike seda on meil jõudumööda tehtud.
Ennustus. Ootan põnevat kullaheitlust ja tõsist andmist ka kolmanda koha peale. Ammustel aegadel olin eelkõige Flora fänn, spordiajakirjanikuna olen poolehoidu endas maha surunud ja nüüd elan ühtviisi kaasa kolmele-neljale paremale meeskonnale. Meistriks tuleb Flora.
ALVAR TIISLER (ERR-i sporditoimetaja)
Mina ja Eesti liiga. Usun, et hooaja peale kokku vaatan umbes 30 Meistriliiga mängu. Kindlasti paelub mind Eesti liiga juures iga hooajaga järjest tugevnev konkurents, mis teeb parimate võistkondade omavahelised mängud meeldivalt pingeliseks. Loodetavasti kajastub tugevnev konkurents eeloleval hooajal ka publikunumbrites. Meistriliiga publikuhuvi arendamiseks oleks minu arust vaja ikkagi jätkata teavitustöö tegemist näiteks koolides, kaubanduskeskustes ja erinevates rahvarohketes paikades. Samuti tahaks rohkem näha klubide noortegruppe staadionitel.
Ennustus. Eelkõige ootan algavalt hooajalt põnevaid mänge ning tugevat võistlust meistritiitli eest hooaja viimaste mängudeni. Ise otseselt kellegile pöialt ei hoiagi, kuid loodan, et väiksemad klubid suudavad suurematele tugevat vastasseisu pakkuda ning nii mõnegi üllatuse korda saata. Arvan, et meistritiitli võidab Nõmme Kalju.
TARMO TIISLER (ERR-i spordikommentaator)
Mina ja Eesti liiga. Käin vaatamas nii palju kui võimalik, ise loodan sel hooajal võimalikult palju ka Tallinnast väljaspool toimuvaid mänge vaadata. Tribüünil jalkat vaadata on lihtsalt tore. Ei peaks kogu aeg mõtlema sellele, et tase ja fiiling pole võrreldavad UCL-i või Premieri omaga. Mu jaoks on endiselt arusaamatu, miks on mängudel nii vähe korraldajaklubi noori trennipoisse vaatajate hulgas.
Ennustus. Ootan, et jalka Meistriliiga külastamine muutuks Eesti vutisõbra loomulikuks tegevuseks. Lemmikud puuduvad, aga meeldiks, kui väiksed kubid võimalikult palju suuri hammustaksid. Flora võidab Kalju ees.
ANDRES VAHER (Õhtulehe spordiajakirjanik)
Mina ja Eesti liiga. Elu on kulgenud sedamoodi, et seoses paljude muude töökohustustuste ja Ott Järvela kolleegiks lisandumisega on mu Meistriliiga külastused viimastel aastatel vähenenud. Aga kindlasti pole ma staadionidel võõras nähtus - ca üle ühe-kahe vooru üritan ikka üht mängu vaatama jõuda. Paelub kahtlemata eelkõige sportlik huvi, aga ka vajadus hoida silma peal meie tippjalgpalli homsete suuruste kasvamisel - nende osakaal on ju Meistriliigas üle keskmise.
Olen põhimõtteliselt nõus alaliiduga, et Meistriliigat pole võimalik turundada ja massidesse viia üleöö. Samas ei saa pugeda pelgalt tolle ütluse taha ja jätta tegemata elementaarne - esimeses järjekorras näiteks liiga koduleht, aga taolisi suuremaid ja väiksemaid detaile leidub veel ja veel. Suures pildis algab kõik aga klubidest endist. Kahetsusväärne, et meil on endiselt sage pilt, kus lihtsalt ei suvatseta täita kõige lihtsamaid nõudeid (vaid üks näide: söök-jook publikule). Olen veendumusel, et taolistel juhtudel peaks vutiliit korduvate patustajate suhtes reageerima märksa jõulisemalt.
Arvangi, et Meistriliiga peab jääma noorema põlvkonna ja välismaal ringi ära teinud "noorte vanameistrite" (a la Neemelo, Viikmäe) pärusmaaks. Tuua piiri tagant jõuga siia tänaseid koondislasi on pikas perspektiivis tee kaosesse igas mõttes.
Ennustus. Ootan mõistagi põnevust - et ükski koht ei saaks selgeks liiga varakult. Ootan - aga veel liigselt ei looda -, et võitlus tabeli keskosas kujuneb haaravamaks kui seni. Tõsi, mul on klubid, kes on oma tegevuse tõttu sümpaatsemad kui mõni teine, aga ma tõesti ei hoia pöialt mitte kellelegi. Teen julge ennustuse: Nõmme Kalju saab tahtmise ja värvib seekord hõbeda kullaga üle!
URMAS VAINO (ETV saatejuht)
Mina ja Eesti liiga. Tuleb tunnistada, et huvi koduliiga vastu on olnud üsna kõikuv. Mõned aastad tagasi kogunes vaadatud liigamänge ligi veerandsaja kanti. Pooled neist Flora mängud, näpuga juurde Levadia ja Tarmo Neemelo aegse TVMK mänge. Kunagi ostsin isegi Flora hooaja pileti! Aasta-aastalt on huvi vähenenud, paar viimast aastat olen Nõmme Kalju ja Flora kodumänge vaadanud nii umbes võrdselt. Saarde sattudes proovin Kure graafikuga kursis olla.
Mis paelub? Muidugi vastasseisud, ootamatud tulemused, nõrgemate võidud tugevamate üle. Eesti liiga kõige selle osas liiga helde olnud ei ole. Staaridest tunnen puudust. Isiksustest. Klassikutest. Eks see võtab aega, et koduliiga nii tugevaks muutub, et siin mängides oleks lootust palka ja ka koondiste kutseid saada. Klubides käib tuhandeid lapsi. Miks nende vanemad ei taha lastega koos mängu vaatama tulla? Kas nad üldse teavad, millal ja kus mängud on?
Ennustus. Eelmise aasta kevadel laulsid Roosad Pantrid Flora mängu ajal Nõmmel, et "on ainult üks Eesti meister". Ehkki siis oli seis 3:0 ja õhus oli meistriks tulemise hõngu, ennustasin ma siis tribüünil, et see laul on vara lauldud. Oligi. Sel aastal on asi teisiti. Ma usun praegu, et Kalju saab meistrimedalid.
Jalgpalli olukorda riigis iseloomustaks see selgelt, kui võit võetaks teises linna otsas, võõral staadionil. See oleks lihtsalt piinlik. Tõenäoliselt suudab Kalju tuua ka 2-3 korral staadionile nii umbes 3000-4000 vaatajat. Teistel klubidel peaks olema auasi sama üritada. Kasvõi tsirkuse, bändide ja odava õllega. Paidelt ootan ka kõva edasiminekut. Aga pöialt hoian vana harjumuse kohaselt ikka Florale. Kodukant ikkagi.
Küsitluse viis läbi Janno Kupper.
