Tehva: "Lähme Meistriliigasse ründama!" (14)
Nõmme Kalju juhatuse esimees Kuno Tehva lubab otsida tuleva hooaja eel vajalikud tugevdused, et jätkata ründava mängustiiliga ka Meistriliigas ja jahtida kohti esimeses tabelipooles.
Põhjaliku intervjuu teises osas (esimest osa loe siit!) räägib ta lähemalt meeskonna koosseisuga seotud plaanidest ning avaldab tugevat usku brasiillasest peatreeneri Fredo Getulio Aurelio võimetesse.
Tehva mõttekäigud rändavad küsimustele vastates ikka ja jälle laiematele teemadele ning nii saavad puudutatud ka paljud üldisemad Eesti jalgpalli probleemid ja vaidluskohad.
Kui intervjuu leidis aset Tehvale kuuluvas Stereo Lounge'is, siis samal ajal käisid sealt läbi mitmed Kalju mängijad ja ka peatreener Getulio Aurelio. Ikka ja jälle tuli Tehval kellegi saabumisel klubikaaslasi tervitada või lahkumisel kaelustada. "Nagu üks suur pere," selgitas ta.
Meistriliigas on vaja viit noortegruppi, teil on praegu kolm vist?
Jah, me tegeleme sellega. Me soetasime ühe uue grupi Tallinna Jalgpallikoolist ja meil praegu hetkel on vist konkreetselt neli olemas tegelikult. Väga palju on meil selliseid gruppe olnud, kes on väga noored ja pole veel valmis mängima. Ma arvan, et me saame sellest üle ja selle viiega ei teki probleeme.
Noortetöö kasvab meil jõudsalt, lihtsalt häda on olnud selles, et kõiki ei ole jõudnud teha sellisel tasemel nagu me tahaks. Meil on natuke vähe inimressurssi, kes seda noortetööd ajaks, ja me otsime praegu selliseid aktiivseid inimesi, kes tahaks sellega tegeleda ja tuleks appi. Kõik, kes seda teevad, teevad seda töö kõrvalt ja tulemus on hea, aga see tulemus võiks olla superhea. Ma arvan, et see ei jää takistuseks kindlasti ja need grupid ja litsentseerimisnõuded me ikkagi täidame.
Kas brasiillaste palkamine sel aastal oli hädavajalik samm, kuna hooaja algus ei olnud nii hea nagu soovisite?
Ma olen superrahul kogu selle brasiillaste otsusega, ma arvan, et see oli meie edu võti.
Oli see pikemalt ette planeeritud?
Jah, see lihtsalt kukkus nii välja, et nad liitusid poole hooaja pealt. Me oleme Getulioga tegelikult paar-kolm aastat juba juurutanud seda mõtet ja me ei olnud selleks enne valmis. Tema Eestisse tuleku taga on see, et me oleme andnud talle vabad käed ja klubi, kus on potentsiaali, aga kus pole oma kindlaid väljakujunenud süsteeme. Me oleme andnud temale võimaluse see süsteem luua ning see on pikem protsess, meil on plaan temaga Nõmme Kaljus aastaid koostööd teha.
Alguses oligi plaan tuua poole hooaja pealt vaid mängijad, aga kuna neid tuli juba neli tükki, siis nad rääkisid augu pähe ka Getuliole. Tihtipeale on nii, et kui tuua sisse välismängijad ja kui treener ei tea nende psühholoogiat, nende tausta, kombeid ja harjumusi, siis tihtipeale ei osata neid kasutada, ühendada neid meie kohalike mängijatega. Getulio oli väga konservatiivne selle koha pealt, et tulla poole hooaja pealt, sest kui sa ei tunne mängijaid, sa pole nendega enne tööd teinud, siis kõik ju kritiseerivad ka, kui midagi välja ei tule. Eestlased ju on sellised, et kohe lahmitakse - kohe! Vaatan ja naeran. Õudne kriitika on ja las olla, sest kriitika on edasiviiv jõud.
Kui öelda "brasiilia mängija", siis inimeste ootused on sellised, et tahetakse näha tsirkusehüljest, kes võtaks palli nina peale ja jookseks mööda platsi ringi. Tsirkusehüljest me näeme tsirkuses ja seda ei ole vaja tulla staadionile otsima. Need neli mängijat andsid meile stabiilsuse, need neli mängijat käisid iga päev kohal, nad tegid rohkem trenni. Need neli mängijat andsid meile pingi, mida meil Nõmme Kaljus enne ei olnud. Ja oma tasemelt need neli mängijad olid vägagi Esiliiga tase. Ütleme nii, et see oli ainuõige samm ja kui me seda sammu ei oleks teinud, siis me oleksime praegu Esiliigas. Me poleks üleminekumängudelegi saanud, ma olen selles veendunud.
Getulio koha pealt ütlen ainult kiidusõnu. Kui ma enne olin veidi konservatiivne, siis praegu olen täiesti kindel ja veendunud, et tema metoodika ja nägemus jalgpallist on üllatanud meid hästi palju ja ma usun, et ta suudab varsti üllatada ka laiemalt eestlasi. Ma olin kaasas, kui ta rannajalgpallikoondisega tegeles ning tean, et ta teeb kõike hästi põhjalikult ja ta tahab seda teha. See, mida tema toob jalgpalli, on uudne. Eesti jalgpallis on välja kujunenud omad stampmudelid ja treeningprotsessid, aga ta on toonud sellist lõunamaa temperamenti ja kombeid ja brasiilia jalgpallimetoodikat. Meil on kõik treeningud erinevad, ta väldib rutiine. Ma arvan, et järgmisel aastal, kus ta saab täitsa nullist alustada, olles pool aastat meeskonda tundma õppinud, teeb ta hea töö.
Ma arvan, et ka meie poisid on võimelised mängima, küsimus on füüsises. Me tegime Esiliigas trenni kaks korda nädalas ja võrreldes Meistriliiga duublitega, kes teevad praktiliselt iga päev trenni, siis füüsist oli meil selle võrra vähem, aga järgmise aasta treeningplaan on väga tihe - viis-kuus korda nädalas treeningud, ettevalmistused, laagrid. Ma usun, et nii mõnigi praegune Nõmme Kalju poiss, kellest arvatakse, et tase ei kanna välja, võib järgmine aasta Meistriliigas alles avaneda ja üllatada. Ma olen enam kui kindel selles, küsimus on lihtsalt füüsises.
Võtame näiteks Indro Olumetsa, ta oli esimene mees, kes ütles, et "lähme"! Ta on käinud läbi kõik Eesti koondise, Florad, Levadiad ja profikarjäärid, aga tal silm särab ja ta ütles "mis ma olen halvem kui Martin Reim või?". Ta tahab minna, trenni teha ja esimene mees olla. Selliste vendade ees müts maha, sest ta ei peaks seda üldse tegema. Ta võiks juua kodus õlut, ta on selle auga välja teeninud, aga talle meeldib - ta tõmbab Nõmme Kalju särgi selga ja ta saab sellest emotsiooni. Ma õudselt austan selliseid vendi ja seetõttu me tahamegi Nõmme Kaljusse saada just selliseid mängijaid, kes ei küsi, palju nad raha saavad, vaid tõmbavad selle särgi selga ja tahavad selles särgis mängida. Sinna me tahame jõuda, see on midagi enamat kui see, et kas ma saan nii palju palka või naa palju palka.
Kuidas selle rahaga on järgmisel aastal, hakkate professionaalseks klubiks?
Tahame minna professionaalseks, sest see teeb minu elu kergemaks. Mul oleks jube mõnus elu, kui ma saaks poistele lepingud teha ja neile raha maksta, et nad saaksid tegeleda sellise asjaga, mis neile meeldib, ja nad elaksid sellest ära. Küsimus on selles, kui kiiresti me jõuame seda teha, küsimus on vaid ajas. Maakera sisse maakera ei pane, aga meil on see kindel eesmärk, et meist saab profiklubi, sest see teeb meie kõigi elu lihtsamaks. Me saame neilt siis nõuda ja samas poisid saavad anda. Muidu on ju see, et nad peavad ju elama ka ja kuskil on piir vahel.
Praegu on üleminekuperiood, mis on raske nii klubile kui mängijatele. Need mängijad, kes meisse usuvad, peavad rohkem panustama ja tegema teatud asju oma töö kõrvalt, oma elu ja pere arvelt ohverdama nii nagu meiegi seda teeme. Klubi liigub juhtkonna tasemel selles suunas väga kiirelt edasi, et me saaksime muutuda professionaalseks klubiks. Kui kiiresti see juhtub, ma ei tea, aga tulevaks hooajaks võin juba kindlalt välja öelda, et me oleme poolprofimeeskond. Osad on palgal, kindlasti väljamaa mehed, kuna meil on üks hea sponsor, kes annab mängijatele stipendiumi vormis toetust. Seesama Cawi Foods, nad ise valivad, kellele seda stipendiumit maksta.
Praegu hetkel käib eelarvete koostamine ja päris kindlalt on veel vara rääkida, aga kindlasti me liigume selles suunas, et pakkuda mängijatele heaolu, hüvesid ja head sisekliimat.
Kui suure eelarve loodate kokku saada?
Me tahaks saada kokku eelarve, mis jääb kuskile nelja ja seitsme miljoni vahele. Kas see õnnestub, ma veel ei tea. Sel aastal oli poolteist.
Kas see aitab ka paremini sponsoreid leida, et teil on selline šõuklubi maine?
See väljend "šõuklubi maine" on naljakas ja näitab seda, et Eestis ei ole jalgpalli turunduse osas päris kompetentseid inimesi, kes räägiks turunduskeeles. Iga klubi peab olema sõuklubi! Kui ei ole sõud, ei ole ka jalgpalli. Kui ei ole rahvast tribüünidel, siis pole ka jalgpalli. Mis sellest kasu on, ma toon Madridi Reali siia mängima, mängin Lilleküla staadionil ja viis inimest vaatab. See oli muidugi väga äärmuslik näide, sest tõenäoliselt Madridi Reali müümiseks pole erilist kunsti vaja.
Muidugi on kergem, kui oled suutnud teha suure töö ära, loonud lisaväljundid ja toonud oma jalgpallimeeskonna meedia huviorbiiti, rahva sekka, sellest räägitakse ja seda kajastatakse, see on aktuaalne. Miks peaks üks sponsor toetama klubi, mis ei ole aktuaalne? Kui sul oleks 100 000 krooni ja see muudaks su elu, siis keda sina toetaks? Okei, võib-olla oma eelistuse järgi, aga see peaks sulle ka midagi tagasi tooma. Kui see peaks sulle reklaami tooma, siis sa teeksid valikuid ja lähtuksid sellest, kus on seda kasulikum teha. Kui sa tahad jalgpalli toetada, siis sa valid sellise klubi, kust sa saad midagi vastu ka.
TVMK-d ma ei toetaks vist...
Näiteks sinu arvamus, aga mõned arvavad ehk just vastupidi. Ega TVMK-l võib-olla ka kokkuvõttes midagi viga ei ole, lihtsalt kõik teevad seda oma võimaluste piires ja ma saan sellest täiesti aru, et inimestel on erinevad võimalused. Ja ega tegelikult ei ole ka kerge palgata turundusjuhti. Ma võin ju öelda, et palgake turundusinimene, aga tegelt on raske seda teha, sest turundusvaldkonnas ei ole väga palju sobivaid inimesi. Aga ma arvan, et see on ületatav probleem ja kes tahab, see leiab.
Räägiks nüüd konkreetsemalt koosseisust. Kaks brasiillast läksid juba, kes veel kindlasti lahkumas on?
Kõik peale ühe lahkuvad, Alan Arruda jääb. Ta on meil noortetreener ja mängijana meile tõestanud, et ta võiks väga vabalt teha veel sammu edasi. Tema koht platsil ei ole üldse keskväljal, kus ta sel aastal mängis, vaid ta on pigem kas äärekaitsja või äärepoolik. Tema jääb ja teistega me ilmselt lepingut ei jätka.
Aga eestlastest?
Praegu on andnud oma jah-sõna kõik, kes on Nõmme Kaljus olnud. Osad muidugi on treener suunanud duublisse, aga kõik need, kelle kohta me alguses arvasime, et võib-olla tahavad rannajalgpalli mängida, jäävad. Oli suur hirm jalgpalliliidu poolt, et võib-olla see rannajalgpall hakkab mängijaid ära tõmbama suurest jalgpallist ja sellest tulenevalt tehti ka need piirangud, kuigi üheski teises riigis neid piiranguid ei ole. Ma arvan et ükskõik mis ala, kus sa lööd jalaga palli, peaks toetama ja tuleks läbi mõelda, mis on kasulik ja mis kahjulik.
Nüüd oli olukord, kus Nõmme Kaljus on rannajalgpallikoondise väravavaht Markus Lukk, Andrus Mitt ja Andreas Aniko ning me kartsime, et need poisid ei viitsi enam jätkata ja lähevad randa mängima, aga kõik nad ütlesid, et tahavad mängida liigat.
Mis rannajalgpalli esindusest saab?
Hea küsimus, ma ei tea praegu. Ma arvan, et leitakse asemikud ja võib-olla oleks ikkagi mõttekas kaaluda seda seadust, et kas need piirangud on ikka põhjendatud. Minu arvates on naljakas, et kui vahepeal tekkisid seadusega seoses sellised olukorrad, kus mängija ei saanud futsali mängida, siis ta läks mängima saalihokit või korvpalli. Kaotada jalgpallur ära saalihoki või korvpalli vastu on minu arvates veel hullem.
Eestis tegelikult pigem aitaks see. Arvamusi on erinevaid, aga kui vaadata ajalugu, siis tehnikat õpitakse väga palju ikkagi futsalis. Sellepärast ma arvan, et Eestil on futsalis sisuliselt võimatu läbi lüüa praegu, sest kogu see saaliosa on täiesti puudu ja me oleme kuskil 20 aastat arengus maas. Lõvid olid viimased, kes tegid saalis trenni ja vaadake nende tehnikat.
Ma arvan, et saal on tegelt oluline teatud vanuses just tehnika arendamises ja ma arvan, et tuleks korra vaadata kaine mõistusega kogu see tervikpilt uuesti üle, et kui palju tuleks ikkagi midagi piirata. Kopikal on kaks külge, aga reeglite väljatöötamisel on see asi, et ei saa ühe päevaga perfektset otsust langetada. See on protsess, et sa näed kuidas asjad arenevad. Ma arvan, et kõik on ajas kinni ja see kõik paraneb. Peab rahulikult vaaatama, mis on Eesti jalgpallile kõige kasulikum, ja õigeid otsuseid tegema. Pigem minna edasi konservatiivselt ja õigesti, kui lahmida ja teha kogu aeg valesid otsuseid.
Nagu ma aru saan, te saate järgmisel nädalal Aivar Pohlakuga kokku. Räägite sellest ka?
Ma arvan, et me räägime kõikidest asjadest ja rääkimine viib edasi. Mina pole kunagi kellegagi opositsioonis, ma hindan Aivar Pohlaku tööd jalgpallis tohutult. Igal inimesel on omad miinused ja plussid, mina pole ka kaugeltki ideaalne inimene. Aga fakt on see, et ta teeb jalgpalli juures hästi palju ja tal ei ole teisi eesmärke peale jalgpalli. Ma küll ei näe praegu ühtegi teist inimest, kes teeks nii palju.
Samas teised suured jalgpallijuhid nagu Levada teevad ju samuti hästi ja ma arvan, et avalikkuse ees on vastasseisud head, aga sisemuses peaksid kõik tegelikult ikkagi tegema koos seda tööd. Tuleks üle saada oma krampidest ja mõttetutest hõõrumistest ning teha koostööd, see viib edasi. Mida üldsus teab ja kuidas jalgpalliklubid oma turundusasju ajavad, on teine asi, aga jalgpalli peaks arendama kõik koos. Mulle tundub, et see liigubki hästi positiivselt paremuse poole praegu, näiteks Rüütli nimetamine peatreeneriks. Inimesed hakkavad võib-olla küpseks saama, köhivad selle karvapalli välja ja siis läheb elu palju kergemaks.
Teie kodulehel oli juba kirjas, et tahate saada meeskonda seitse kuni kaheksa tugevdust. Kui palju neist kodumaalt ja kui palju välismaalt?
Välismaalt on plaanis tuua minimaalselt kolm, maksimum neli.
Lõuna-Ameerikast?
Jah. Kaks või kolm brasiillast tuleb testima ja võib-olla üks argentiina ründaja veel. Nendest valime ja kindlasti tahame kolm tükki võtta. Need, keda me siia toome, neid ei too me päris ehku peale, me juba enam-vähem teame, kes nad on. Peaks olema juba üsna suur pettumus, kui me kedagi siia toome ja siis selgub, et ta ei sobi.
Millisel tasemel nad praegu mängivad?
Nad on Brasiilias kuskil ja need, keda me hetkel toome, neil on meistriliiga kogemus ja nad on kindlasti sellisel tasemel, et nad võiksid Eesti Meistriliigas anda meeskonnale midagi juurde. Meil ei ole mõtet niisama kulutada, nende elamine aastas maksab juba veerand miljonit ja selle eest saaks palgata juba ükskõik keda kohalikest mängijatest. Aga küsimus ei ole selles, vaid atraktiivsuses.
Siin on kaks asja - olla meedia huviorbiidis, teha natuke teistmoodi, aga me leiame ka, et kui me toome neid mängijaid siia, siis nende kõrvalt jääb midagi külge. Ka nende brasiillaste kõrvalt, kes meil olid, on kõigile midagi külge jäänud. Mängida nendega kõrvuti, tuua uusi mõtteid, segada natuke kultuure ja jalgpallist arusaamisi - kuidas sa muidu ikka õpid, kui sa ei tee seda.
Kaljuga on kohe näha, et see on andnud juurde väga palju erinevaid asju, mida võib-olla kohe ei saa tulemusega mõõta, aga mis pikas perspektiivis, kui teha seda kogu aeg, arendab Eesti mängijaid. Nende kõrvalt on võimalik õppida, saada uusi mõtteid, uusi nippe ja uusi lähenemisi. Sellepärast me seda teeme, see on meie suund ja me jätkame sellega, see on kindel.
Kellega eestlastest loodate jutule saada?
Raske öelda, praegu on vara rääkida. Me räägime läbi väga laialt väga erinevate mängijatega ja minu sõnum on lihtne - Nõmme Kalju ei ole järgmine aasta kindlasti selline meeskond, kes peaks võitlema püsimajäämise eest. Kindlasti ei taha me olla selline võistkond, me tahame olla absoluutselt konkurentsis kõigi teiste klubidega ja miinimumprogrammis tahaks kindlasti kohta kuue seas.
Kui palju praegusest koosseisust alles jääb?
Me tahame juurde tuua seitse kuni kaheksa mängijat, see juba ütleb midagi. Sealt tulenevalt võib mingi matemaatika teha, aga kindlasti ka osad meie poisid on vägagi konkurentsis, kui panna neile korralik treeningprogramm taha füüsise mõttes. Miks ma toon kedagi sisse, kui mul on oma poiss olemas, kellest ma saan teha samal tasemel mängija?
Neli-viis eesti jalgpallurit tahame juurde tuua ja ma räägin mängijatest, kes on nimekad ja Meistriliiga kogemustega. Klubiga võib liituda veel poolamatööre, sest meil on vaja ka tugevat pinki.
Andrus Mitt on kuuldavasti saanud mitu pakkumist suurematelt klubidelt. On teil kokkulepe olemas, kas ta jätkab Kaljus?
Ma arvan, et jätkab. Kui mina oleks Andrus Mitt, siis ma jätkaks, sest ta on väga palju Kaljult saanud ja ka väga palju Kaljule andnud. Ma arvan, et see, kes ta on, on väga paljugi selline kahepoolne sünergia. Võrreldes talle Nõmme Kaljus osaks saavat tähelepanu sellega, kui ta läheks kuskile mujale, riskides sellega, kas ta sinna sobib, sest tal on väga spetsiifiline mängustiil ja igale poole ta ei sobi, siis ma arvan, et tal oleks targem ikkagi jätkata.
Seda enam, et tuues Nõmme Kalju tippründajana madalamatest liigadest üles Meistriliigasse välja, siis täna on tema aeg särada. Aga selleks ta peab trenni tegema, muidu ta ei jõua mitte kuhugi.
Tema professionaaliks?
Me liigume selles suunas. Tal on potentsiaali ja ma arvan, et kui ta teeks trenni, siis miks mitte ei võiks ta mängida isegi Eesti koondises. Aga selleks on vaja tööd teha ja see on igas inimeses kinni. Ta mängib väga lihtsat jalgpalli, aga ta suudab realiseerida. Küsimus on tema enda treenituse tasemes, kui palju ta jaksab ja pühendub. Kui ta pühenduks, siis võiks kõik tema unelmad täituda.
Samas tuleb aru anda, et vanus ei ole ka enam see. Eesti jalgpallis on kahjuks nii, et väga vähesed teevad omale elus karjääri jalgpalliga. Väga palju andekaid jalgpallureid läheb erinevatel asjaoludel erinevate konfliktide ja mittesobivate situatsioonide tagajärjel lihtsalt raisku. Nad surutakse kuskil pingile ja neil kaob motivatsioon, samas kui mängija võib-olla avanebki alles kuskil kolmandas kohas ja hästi tugevalt.
Iga inimene peab kuidagi ära elama ja isegi jalgpalluri palga eest ei ole kerge Eesti Vabariigis ära elada, sest need ei ole nii suured rahad. Teine loogika on see, et võib-olla Eesti jalgpall peakski olema teatud tasemeni nendele, kes armastavad jalgpalli, mitte neile, kes tulevad platsile vaid siis, kui neile makstakse raha. Mängija peaks eelkõige tahtma mängida. Esimesel kohal peaks olema mängutahe ja teisel kohal kõik muu. Kui mängutahe on tugev, siis nendel mängijatel on võimalus areneda. Mina usun sellesse, et kui sa teed midagi hingest ja südamest, siis sa suudad ise oma tulevikku mõjutada. Ei ole päris nii, et "ohh, mulle ei ole antud, ohh, mul ei vedanud elus", sul veab täpselt nii palju, kui palju sa sellele ise kaasa aitad.
On vaja endale aru anda, et kui mängijad lõpetavad liiga hilja oma profikarjääri, siis on väga raske otsustada, mida edasi teha. Kellele mind vaja on, mida ma teha oskan, kuhu ma edasi liigun? Ma näen seda kõrvalt, et inimestel on raske - nad olid jalgpallis väga kõvad tegijad, aga kukuvad reaalsesse ellu tagasi ja mis saab edasi?
Olen väga palju rääkinud erinevatel tasemetel profimängijatega ja paljud mõtlevad nii, et: "Ma tean, et minust ei saa Madridi Reali mängijat, aga ma suudan Eesti tasemel endast palju anda. Nüüd ma valin kohta, ma tahan teha seda emotsiooni pärast. Ma tahan mängida seal, kus on publik staadionil, mitte seal, kus on viisteist inimest. Mulle meeldib mängida, kui kellelegi läheb see korda, kui on positiivne atmosfäär, kui on hea meeskond kõrval, kellega teha midagi vabal ajal. Ja samas saan ma seda teha nii, et saan hakata kõrval üles ehitama oma eluks vajalikku karjääri."
Mul on võtta hästi palju näiteid enda mängijate seast, kes on läinud kuskile tööle ja teinud karjääri, aga samas, kuna jalgpalliarmastus on niivõrd suur, on nad nõus tegema ka viis korda nädalas trenni ja mängima Meistriliigas. Ning see, et nad mängivad Meistriliigas ja teevad omale nime, aitab neid omakorda ehk töö juures rohkem. Mul endal on samamoodi, mul on väga palju erinevaid kohustusi, firmad, jalgpall, mis iganes. On valida, kas jagada ennast nende asjade vahel ja panustada kõigele või sa ei viitsi. See on individuaalne. Meie tahaks selliseid inimesi, kes viitsivad, sest siis arenevad need inimesed ja areneme ka meie kiiremini ja paremini.
Antti Arst on teine mängija, kelle tase lubaks kindlasti kõrgemal mängida. Jutte liigub igasuguseid, milline olukord on?
Antti Arst on hea näide. Kunagi oli ta Eesti tasemel noortekoondises ja Floras, aga läks siis USA-sse õppima ja lõpetas seal korraliku ülikooli korraliku diplomiga ja tuli tagasi Eestisse. Talle tehti pakkumine Florast, ta mõtles ja ütles: "Ma vaatan passi, ma võiks mängida profijalgpallurina veel mõne aja, aga mõne aasta pärast ma olen täpselt samas kohas tagasi, kus ma olen praegu, ja pean hakkama mõtlema, mida ma oma eluga teen. Täna ma tulin Ameerikast, mul on värske haridus ja värske diplom, ma olen täna oma CV-ga väga paljudele tööandjatele atraktiivne. Ma olen täna noor, sellises vanuses, kus ma jaksan ja tahan oma eluga midagi ära teha."
Ta valis selle tee ja ma võtan mütsi maha, sest ta tegi väga julge otsuse. Ta tuli Nõmme Kaljusse, kuna Esiliiga oli avatud ja ta ütles, et tahab Esiliiga tasemel mängida, tahab teha futsali, randa, tahab seda kõike, sest tal on armastus jalgpalli vastu. Ning võiks mängida ka Meistriliigas, kui seadus seda lubaks (Meistriliigas ei tohi kaasa teha mängijad, kes osalevad kas rannajalgpalli või futsali liigas - toim.), sest füüsiline vorm lubaks seda kõike teha.
Ta ei saaks 100%-liselt jalgpallile pühenduda, aga teatud inimeste võimekuse piires võib öelda, et kui ta käib tööl ja teeb kõrvalt neli korda nädalas trenni, siis ta on ikkagi hea. Antti Arsti näol kaotab Eesti jalgpall selle seaduse tõttu kindlasti ühe võimeka mängija. Ja teisalt kaotab selle seaduse tõttu rannajalgpallikoondis võib-olla ära oma väravavahi. Ma käisin ise koondisega kaasas Marseille's ja ütlen, et Markus Lukk võiks olla sealses profijalgpallis üks tippväravavahte. Samas võib ta muidugi ka Eestis olla tippväravavaht, sest tal on suurepärased eeldused sünniga kaasa antud ja temaga tuleb veel tööd teha. Inimeste unistused võivad täituda, kui selle kallal ise tööd teha.
Antti Arst meeldib mulle inimesena, ta on tõsiste tõekspidamistega. Ma ei ole selline inimene, kes tahaks kedagi enda huvides ära kasutada. Ma olen selles osas otsekohene, et ma respekteerin mängijate otsuseid. Kui see on tema otsus, siis me kaalume kõik plussid ja miinused loomulikult koos läbi, aga ma arvestan sellega, et ma ei saa sundida inimesi tegema otsuseid, mis neile võib-olla elus kõige kasulikumad ei ole. Antti Arstist me tunneme väga puudust, ma arvan, et ta oleks Nõmme Kaljule väga tähtis lüli.
Millise otsuse ta tegi?
Ta tegi selle otsuse juba varakult ja on mänginud futsali, mistõttu tänu piirangutele ta Meistriliigas mängida ei tohi. Kui seda seadust ei oleks, siis ta mängiks Meistriliigas, teeks neli-viis korda nädalas trenni ja mängiks ilmselt Nõmme Kaljus. Ta kindlasti tahaks Meistriliigas mängida, aga ta ei saa.
Miks ta siis futsali otsustas mängida?
Ta tahab kõike teha, tahab mängida jalgpalli sellepärast, et talle meeldib kõik jalgpalliga seonduv, ta tahab sellega laiemalt tegeleda. Talle meeldib futsal, talle meeldib rannajalgpall, talle meeldib kõik, mis tähendab sõna jalgpall. Kui ta jõuab ja jaksab seda teha, siis las ta teeb! Ta võiks ju Meistriliigas ka mängida, see võiks olla ikkagi klubi otsustada minu arvates. Kui ta klubile sobib, kui ta veab oma soovi ja tahtega välja, siis miks mitte. Sellepärast ma leian, et seda seadust peaks ikka natuke kaaluma, et kas see on ikka väga õige.
Ta jätkab klubis, ta teeb trenni, ta on alati kohal ja jaksab seda töö kõrvalt teha. Hetkeseisuga läheb ta tõenäoliselt meie duublisse. Talle meeldib süsteem ja treeningmetoodika, ta saab treeneritega hästi läbi, aga paraku läheb ta duublisse. Kahju selles mõttes, et tal oleks midagi Eesti jalgpallile juurde anda. Mina näen siin natuke raiskamist.
Ma näen, et täna on tekkinud teine olukord. Oli kartus, et suurest jalgpallist lähevad jalgpallurid randa, aga kui meie anname kõige rohkem mängijaid tipptasemel rannajalgpallile, siis kõik need tippmängijad valisid suure jalgpalli. Ehk siis prioriteedid ei ole seal, kus jalgpalliliit arvab, et inimesed võib-olla lähevad ära. Ei lähe! Neil on võimalus valida ranna ja suure jalgpalli vahel ja nad kõik valisid Meistriliiga. Ja see ei olnud üldse pealesunnitud valik. See on vastus kartustele, mis näitab seda, et pole mõtet piirata. Ma ei näe argumente lihtsalt, miks piirata. Ma näen seda oma mängijate pealt, et see argument ei ole põhjendatud.
Minu üllatuseks! Ma ei teadnud ka, ma ei näe ju mängijate hinge sisse. Ise kartsin ka, et äkki lähevadki kõik randa ära, aga näed - ühtegi ei läinud, kuigi nad on kõik rannakoondise kandidaadid.
Ats Purje tegi teiega trenni. Mõtleb ta siiatuleku peale ka?
Ma arvan, et Ats Purje tahaks eelkõige teha karjääri kuskil välismaal ja ennast teostada. Ta on siin kõikide hea sõber ja kui tal tekkis Levadias konflikt, siis me ütlesime loomulikult, et "tule, tee trenni!" Miks mitte. Trennid talle meeldisid ja ta käis kohal.
Eestis on minu arvates jäetud mängijad justkui unarusse. Maailmas on mängijatel agendid - mängija kui artist või kunstnik ei pea olema hea ärimees. Mängija peab mängima ja keegi teine peaks tegema selle äri poole ära - rääkima sinu eest läbi tööandjaga, rääkima su soovidest ja plaanidest ja leidma kompromisse. Ma arvan, et kui see oleks niimoodi olnud, siis Ats Purje oleks praegu Levadias edasi, sest ega tal Levadia vastu midagi ei olnud.
Me pole mitte kordagi rääkinud temaga Nõmme Kaljust selle mõttega, aga ma arvan, et Nõmme Kalju oli talle omamoodi platvorm ja me astume järgmisel aastal nii suure sammu kõrgemale, professionaalsusele lähemale, et ega Nõmme Kalju ei oleks talle ka halb koht, kus mängida. Ma arvan, et läbi Getulio sidemete tekivad ka meie mängijatele võimalused liikuda välja - tal on tohutud sidemed Soomes, Rootsis, Saksamaal, Portugalis.
Ta on vahendanud mängijaid erinevates liigades 20 aastat. Tema jaoks oli isegi üllatuseks, et osadel eesti tippmängijatel pole oma promo-DVDd. Eesti on selles mõttes justkui lapsekingades, et keegi ei hoolitse mängijate eest, neid kasutatakse ära. Ma olen kümme aastat tegelenud artistidega, nende manageerimisega ja nende Eestisse toomisega ning see on tegelikult analoogne tegevus. See tase Eestis on praegu tippjalgpallurite tasemel madal.
Pärast brasiillaste tulekut muutus Kalju mängustiil lahtiseks, ründavaks ja atraktiivseks. Kas see peab tingimata jätkuma ka Meistriliigas?
Ühte asja on treener öelnud - me lähme Meistriliigasse mängima ründavat jalgpalli. Me ei lähe kaitsma ja väravaid ära hoidma, me lähme ründama, kuigi vastavalt vastasele muutub kindlasti ka taktika.
Näiteks see Kuressaare-mäng, kus minu arvates teise üleminekumängu tulemuse otsustaski tema taktika või see, et meeskond läks üks päev varem kohale. Me ööbisime Saaremaal, meil oli kell kaheksa hommikul trenn, me olime mänguks valmis. Samal ajal tuli Kuressaare pool meeskonda - rõhutan: Kuressaare pool meeskonda - praamiga kell üheksa hommikul Saaremaale. Nad ei olnud valmis selleks mänguks ja nemad olid justkui võõrsil. See oli meie poolt õige samm ja ka platsil me mängisime hoopis teist formatsiooni, Getulio keeras absoluutselt kõik tagurpidi ja see andis tulemuse.
Ta ütles ka, et jätkame samamoodi Meistriliigas - iga mäng on taktika poolest erinev ja individuaalne, aga kokkuvõttes me lähme siiski ründama, me tahame ise väravaid lüüa.
Tavaliselt me lõpetame intervjuud küsimusega, kas te Soccernet.ee-d ka loete...
Iga päev loen ja ma arvan, et Soccernet.ee võiks ka veel rohkem panustada sellele, et kui on näha klubisid, kes tahavad midagi uut teha, siis Soccernet peaks andma neile selle võimaluse. Eesti jalgpallis ei ole olemas väikest uudist, iga väike asi peaks saama kajastatud, kuna need on küll väikesed püüdlused, aga kui klubid ei saa positiivset tähelepanu vastu, siis nad võib-olla loobuvad sellest.
Soccernet.ee on tõusnud sellisesse rolli, et kui võtta Soccernet Eesti jalgpallist ära, siis see oleks küll väga paha. Selles mõttes müts maha ja tublid poisid, et viitsite käia ja teha. Ma arvan, et ega teil ka seal see asi nii lihtne ja roosiline ei ole ja järelikult on teil ka kuskil see emotsioon, mis sunnib tegema.
Nii see on! Aitäh!
Faktid - Kuno Tehva
Sünniaeg: 26.06.1971
Amet: meelelahutusärimees
Klubid mängijana: Lõvid ("millalgi kuue kuni kümne aasta vanusena, olin ikka väike-väike poiss"), JK Seveni, JK Vall, FC Rõõba, Nõmme Kalju
Soccernet.ee tänab küsimuste koostamisel abiks olnud külastajaid:
Mairit Meite, JR, kevin, Mirko, Juve, Karl, alo, GR., thibramar, Tanel, Edgar L., Huviline, Sander, Frank, Edson, Peeter, Priit, Arti M, Norman, Peeter.K, -arsenal-, Brandisco, Madis, Habe, rootsi kunn, viirus, solman, kindral.
Loodan väga,et Hiiu pakub roosat rõõmu tulevikus.:) Andke kuuma!!!!
Nii need asjad ei käi,et viriseme,et publikut pole, kuid samal ajal midagi ei tee ka.
No muidugi pole see nii lihtne ja ühene, aga väike promo ja ülbitsemine ei tee üldse paha muidu nii igavas Meistriliigas.
loodetavasti vastab see tõele ning suudavadki pinget juurde tuua
