"Saatana osavaim nõks on veenda inimesi selles, et teda pole olemas."

Kui Gianni Infantino ka pole Charles Baudelaire’i kogutud teoseid lugenud, annab ta ometigi endast parimat, et kirjaniku mõttetera enda ja tänapäevase FIFA juhtkirjaks muuta. Mida infantiilsemalt läbi viidud üritus, seda parem. Mida võltsim naeratus, seda veenvam. Küllap jääb üle vaid oodata, millal Infantino iseend eluaegseks ekstsellentsiks, ookeanide valitsejaks ning kõigi loomade ja kalade isandaks kuulutab.

Idi Aminile kõlbasid need tiitlid suurepäraselt. Muidugi oli ta lisaks sellele doktor, feldmarssal, Briti impeeriumi seljataja ning veel omajagu asju. Paljude silmis küll ka "Uganda lihunik," aga mis need pool miljonit tapetud inimest ees või taga ... Elu viimased aastad veetis kodumaalt viimaks pagendatud Uganda diktaator riigis, kes talle lahkesti varjupaika pakkus. Mis oli see riik? Saudi Araabia.

Vähemuste tagakiusamine. Üle 300 hukkamise aastas. Naiste õiguste jalge alla trampimine. Kuidas ometi juhatada keegi, kes tahab nii kangesti brutaalsuse mainest vabaneda, õigele teele? Väga lihtne, anname neile jalgpalli MM-i. Maailm päästetud.

"Oleme tunnistajaks uue ajastu algusele. See on klubijalgpalli kuldne ajastu – FIFA klubide MM-i ajastu. Klubisarjade kõrgeim tipp. Inspireeritud FIFA presidendist Gianni Infantinost." Ei, eelnev pole satiir. Kui 32 meeskonda on järgmisel suvel Põhja-Ameerikas parima selgitanud, ulatatakse võitjale karikas, millele on tõepoolest graveeritud sellised read.

Ja et oleks päris selge, siis teist korda veel: "Asutajapresident Gianni Infantino". Kinnitage palun aplausiga, et kõik on nõus! Wonderful! Ning kuskil Šveitsis vannub Sepp Blatter hommikukohvi rüübates endamisi tulist kurja, et ta ise omal ajal sellisele suurepärasele mõttele ei tulnud.

Kui Blatter avas 2010. aastal Zürichis ümbriku ja luges ette, et 2022. aasta MM-i korraldajaks saab Katar, kukkus šveitslane silmnähtavalt näost ära. Ei, mitte seetõttu, et talle oleks tekitanud muret inimõiguste seis või turniiri viimine sobimatusse kliimavöötmesse. Ette ei võinud ta aimata sedagi, et viis aastat hiljem taandatakse ta häbiga ametist. Blatteril oli hoopis olnud üks suur unistus – ühendada jalgpalli abil kogu maailm ja võita selle eest Nobeli rahupreemia. Ent see näinuks ette, et 2018. aasta Venemaa MM-i järel korraldab 2022. aasta turniiri USA ning kaks suurvõimu teevad omavahel ennenägematut koostööd.

Blatteri alamate ahnus ajas plaani upakile. Samuti 2018. aasta MM-ile pretendeerinud inglaste väitel ei küsinud FIFA juhatusse kuulunud hääletajad toona oma kolme veretilga eest vatutasuks midagi üle mõistuse käivat. Näiteks Kesk-Ameerika esindajale Jack Warnerile oleks piisanud 2,5 miljonist naelast "erinevate projektide jaoks", Lõuna-Ameerika alaliidu juhile Nicolas Leozile aga vaid rüütliseisusest. Hiljem vilepuhujaks hakanud ja korruptandid kukutanud Chuck Blazer palus ainult kahte korterit Trump Toweris – ühte endale, teist oma kassidele. Ja kellele ei meeldiks kassid?!

Jalgpall polnud mõistagi ainus. Olümpiamängude korraldamise õigust müüdi aastaid hiigelsummade eest, kusjuures pattu tegid mõnuga ka "tsiviliseeritud" ameeriklased ja austraallased, rääkimata hiinlastest. Tõsi, nii ROK-is kui FIFA-s löödi ühel hetkel plats korruptantidest puhtamaks. Miks mitte päris puhtaks? Ärgem olgem naiivsed.

Olümpiamänge on korraldatud natsi-Saksamaal ja Nõukogude Liidus, inimõigusi ühtmoodi jalge alla trampival putinistlikul Venemaal ja kommunistlikus Hiinas. Jalgpalli MM toimus juba 1934. aastal Mussolini tüüritud Itaalias ja 1978. aastal sõjaväehunta hirmuvalitsuse all olnud Argentinas, kahest viimasest turniirist rääkimata. Steroididel Katar ehk Saudi Araabia pole mingi šokeeriv erand. Õigupoolest sobib ta sellesse ritta nagu valatult.

Värskeim farss Zürichis kinnitas vaid seda, et Infantino on lihtsalt oma skeemide suhkruvaabaga ülevõõpamisel eelkäijatest palju osavam. Jagame eelnevad MM-id kas või mõne mängu kaupa eri maailmajagude vahel ära, et viidata siis pühale statuudile, mis ei võimalda turniiri uuesti samadele kontinentidele viia? Tehtud. Kuulutame kandideerimisprotsessi välja ootamatult ja anname avalduste esitamiseks 25 päeva, et tüütutest austraallastest lahti saada? Lihtne. Seome kahe MM-i hääletused igaks juhuks veel ka kuldsete käeraudadega kokku? Klõpsti.

"Maailmas, kus näib, et keegi ei suuda enam milleski üksmeelele jõuda, oleme meie seda ometigi teinud," õhkas Infantino magusalt naeratades, kui saudi lapsed olid riigist mõne minuti jooksul maapealse paradiisi maalinud ja kõik FIFA liikmed sellele ekraani vahendusel kaasa noogutanud. Kogu hääletusvaba hääletusprotsess nägi välja nagu kuiv trenn Saudi Araabia igapäevaeluga kohanemiseks. Tõstke käed pea kõrvale, aplodeerige. Pikemalt, palun. Ja muuseas: ärge unustage, et meil on inimesed, kes jälgivad. Ahjaa, Norra saatis kriitilise kirja, aga selle juurde tuleme kunagi hiljem tagasi. Wonderful, wonderful!

MM-i hõbekandikul saudidele ulatamine, millega Infantino tegi algust juba aasta tagasi, on mõnes mõttes kõige loogilisem samm, mille praegune FIFA sai astuda. Katari MM andis ju kindlust, et isegi kui kõik maailma Kinoteatrid lakkamatult inimõiguste trummi löövad, ei juhtu sellest tegelikult midagi. Jalgpall on liiga suur, liiga võimas, liiga rikas, et see neid kõigutaks. "Töölised surevad, pole vähimatki kahtlust," põrutas Amnesty International otsesõnu. Väga kahju, aga kah mul uudis? Moodustame töörühma, kuulame järeldusi. Et oleks, mida seejärel eirata.

Kes on süüdi? Katar ja Saudi Araabia? Liiga kauaks ametisse jäänud ja liiga suurest võimust pimestatud Infantino? Kõik need, kes Katari MM-i ühel või teisel moel kajastasid, vaatasid, sellele kaasa elasid, teades samas väga hästi, et kogu vaatemäng on püsti pandud sõna otseses mõttes vere hinna ja musta rahaga?

Venemaad ega Hiinat pole suurvõistluste eelne arvamuste paljusus suunanud uute väärtuste omaksvõtmise teele. Pigem otse vastupidi. Blatteri langemise järel oodati Infantinoltki värskeid tuuli, mitte FIFA tüürimist nartsissistliku diktatuuri suunas. Miks peaksid Katar või Saudi Araabia olema erandid?

Lihtne on lüüa käega, langeda iseennast välja vabandavate mõttekäikude sohu. Mujal maailmas ongi asjad teistmoodi. Teised tegid enne meid ju ka. Sport pole poliitika. Ometigi tuleb Saudi Araabiast rääkida mitte ainult järgmiste kuude, vaid järgmise kümne aasta jooksul. Lakkamatult. Kas sellest miskit ka reaalselt muutub? Väheusutav. Ent kui tõstame inimõigused ise ja vabatahtlikult samasse patta "kultuuriliste iseärasustega" ning kehitame ükskõikselt õlgu, pole kellelgi enam õigust Infantinole ega saudidele näpuga näidata.

🇩🇪🗣️ Joshua Kimmich: "Look at the issue of Qatar. We did not present an overall good picture as a team and country."

"We expressed political opinions and it took a bit away from the joy of the tournament. It was an outstanding World Cup in terms of organisation."

"Western… pic.twitter.com/Ao0RahdulE — EuroFoot (@eurofootcom) November 14, 2024

Mida ei suuda šeikide ähvardus, selle teeb ära endale punutud suukorv. Saksamaa koondis protestis Katari MM-i avamängu eelsel tiimipildil võrdsusele viitavate kaptenipaelte ärakeelamise vastu, tõstes käed suu ette. Katar ja FIFA kurjustasid. Kaks aastat hiljem nentis sakslaste kapten Joshua Kimmich, et enam ta nii ei teeks: "Jätsime endast meeskonna ja riigina kehva mulje. Tahaksime küll seista väärtuste eest, mille üle ei tohiks kaubelda, aga me pole poliitikud. Esinesime poliitilise seisukohaga ja see röövis killukese turniiriga kaasnenud rõõmust. Korralduslikult oli ju tegu suurepärase MM-iga!" Ehk - jah, meil on põhimõtted. Aga kui need teile ei sobi, siis ... meil on teised veel.

Hea uus jalgpalliilm (© "inspireeritud Gianni Infantinost"). Kõik teed viivad Saudi Araabiasse. Kui meid just vahepeal tükkideks ei raiuta.