Soccernet.ee blogi toob sellest aastast iga koondisemängu eel välja kolm küsimärki ja teeb iga mängu järel omakorda kolm järeldust. Millistele küsimustele peaks vastama tänane külaskäik Hollandisse?

1) Kuidas toimib eestlaste kaitse?

Sama küsimus oli õhus ka enne mängu Šotimaaga ja ta ei ole kuhugi kadumas. Meie ründeliin võib vähemalt paar võimalust tekitada iga meeskonna vastu, kuid kaitseliin on see, kus mured peituvad.

Kui mõelda meeskondadele, kes Eestile absoluutselt ei sobi, siis Holland oleks ilmselt tolle nimekirja tipu lähedal, isegi kui vähendaks nimekirja ainult suurte meeskondade peale. Louis van Gaali hoolealused on varasemates valikmängudes olnud suurepärases hoos ja pessimistina (või realistina) kahtlen, kas suudetakse leida selline mänguplaan, millega me Hollandi potentsiaali vaigistame.

Ragnar Klavan on parem kui kunagi varem, aga kuigi ma näen Igor Morozovil koondises head tulevikku, kardan, et selline vastane ei sobi talle.  Äärekaitsjad valmistavad hetkel samuti suurt probleemi, sest Enar Jääger pole tükk aega mängida saanud ja Taijo Teniste ei ole veel sinist särki kandes korralikku stabiilsust leidnud.

Suurim probleem on aga see, mis hakkab toimuma kaitseliini ees, sest ilmselt ei ole meil olemas mängijat, kes suudaks Wesley Sneijderi kinni saada. Kui tema hoogu satub, kütab värkelt Istanbuli siirdunud mängumees kevadise Amsterdami eestlaste jaoks väga kuumaks.

2) Millist ohtu kujutatakse rünnakul?

Seda puudutasin korraks eelmise punkti juures. Tundub võimatu, et Eesti koondis hoiaks oma puuri puutumatuna, kuid kas meil on võimalusi, kui me hollandlasi näiteks ühele väravale limiteerida suudaksime?

Kuigi Eesti koondis on tihti võõralt väljakult ilma väravata tagasi tulnud, siis oleks äärmiselt positiivne, kui sel korral see trikk ära tehtaks. Mängud, kus võimalusi ei saada, on ju tegelikult äärmiselt harvad olnud: eelmisel aastal Prantsusmaa ja Türgi vastu mängides oleks sinisärgid võinud vähemalt ühe korra võrku sahistada küll. Samamoodi võiks oodata paari olukorda väga ründava Hollandi vastu.

Potentsiaali peaks Eestil värava löömiseks olema: Henrik Ojamaa ettearvamatus, Konstantin Vassiljevi täpsus, Sergei Zenjovi liikumine, Tarmo Kingi kauglöögid ning Andres Operi kogenud nina. Ajad, mil me kogu 90 minutit kastis istusime, paistavad samuti möödas olevat ja vähemalt lühikesi häid perioode saame peaaegu igas mängus. Loodame, et sel korral kasutatakse üks neist ka ära.

3) Kas standardolukordadest võetakse maksimum?

Eesti parim lootus värav lüüa on lõppkokkuvõttes standardolukorrad, kuid viimasel ajal on need tähtsamates mängudes raisku läinud. Konstantin Vassiljevi jalg suudab kahtlemata omad mehed üles leida või vähemalt riputada palli sinna piirkonda, kus on seda võimalik võita.

Tundub loogiline, et ilma Eesti nurgalöögita mäng ei möödu ning Hollandi kaitseliinilt võib samuti oodata eestlaste (eesotsas Ojamaa, Vassiljevi ja Zenjoviga) paaril korral määrustevastaselt maha võtmist ohtlikus piirkonnas.