Soccernet.ee blogi toob sellest aastast iga koondisemängu eel välja kolm küsimärki ja teeb iga mängu järel omakorda kolm järeldust. Kuidas vastas reedene 0:3 kaotus varem püstitatud küsimustele?

1) Kuidas toimib eestlaste kaitse?

Tarmo Rüütli kiituseks peab ütlema, et kaitsetöö oli eile õhtul väga hästi organiseeritud. Ilmselt palju paremini poleks meie mängijatevalik kaitses tegutseda saanudki.

Keskväljal oldi äärmiselt kompaktsed, Wesley Sneijder ja Rafael van der Vaart nulliti mänguehitajatena ära, ründajatel püsiti ilusti lähedal, Robbenil ei lubatud liiga palju pahandust tekitada ning noor Lens oli peaaegu nähtamatu.

Lõpuks tõid üksikud magamajäämised ja vastaste klass siiski Hollandi paremuse välja, kuid usun, et Tarmo Rüütli suutis sellele küsimusele hea vastuse leida ning seadis oma mänguplaani üles peaaegu parimal võimalikul moel.

2) Millist ohtu kujutatakse rünnakul?

Nagu ootasin, suutsid eestlased taaskord võimalusi tekitada, aga nagu ikka, jäädi suure meeskonna vastu nende realiseerimisega hätta. Üht väravat oleks me tegelikult väärt olnud: Vungi imevõimalus, Vassiljevi teravad löögid ning üks madal tsenderdus, milleni Zenjov napilt ei küündinud oleks kõik võinud võrgus lõpetada.

Ohtu suudeti oodatult kujutada kiirete kontratega, kui Hollandi kõrgetelt liinidelt pall ära võideti. Holland pakkus ka üsna mitmeid vabu tsoone ja rohkem edu saatis Eestit mööda ääri alanud rünnakutel, kuid kahjuks jäi osa potentsiaalist kasutamata, sest tavalistes olukordades ei leitud üles ei Sergei Zenjovi ega Henrik Ojamaad, kes olid mõlemad oma platsil oldud aja jooksul ründetegevuses peaaegu nähtamatud. Oper suutis veidi rohkem pildil olla, kuigi sedagi üksikutes olukordades.

3) Kas standardolukordadest võetakse maksimum?

Mis siin pikalt heietada, kahjuks standardolukordadeni ei jõutudki, sest mängijad nagu Zenjov ja Ojamaa, kes suudaksid potentsiaalselt Hollandi kaitsjaid vigu tegema panna, ei saanud ohtlikkes piirkondades palliga tegutseda.