9 aastat tööd, 90 minutit paradiisis (3)
Pea kümme aastat tagasi sai tujutut mängu näidanud Amsterdami Ajax Santiago Bernabeul kaotuse, mis algatas revolutsiooni. Teisipäeval nopiti selle magusad viljad.
Teisipäeval oli vaja vaid üht hetke, mille järel oli selge, et Amsterdami Ajax lahkub Madridist võidukalt. Muud võimalust ei saanud olla. See juhtus veel mitu tundi enne avavilet, Plaza Mayoril, kuhu olid suure mängu eel kogunenud sajad Ajaxi fännid.
Juba lõbusas tujus noormees mustas asetas oma õllepurgi väljakut sillutavatele munakividele, võttis kolm sammu hoogu ja virutas punakollase palli südametäiega El Soportali restorani neljandale korrusele, mille rõdu külge oli seotud Real Madridi valge lipp. Löök rebis lipu ühest sõlmest lahti ja ikooniline vapp tolgendas häälekalt parastavate Ajaxi fännide pea kohal nii, nagu oleks juba eos alla andnud.
Sekundikski ei käinud lööjal mõtteist läbi, et äkki tabab ta lipu asemel akent ja peab märjukesele mõeldud raha hoopis El Soportali parandusfondi suunama. Ei; see pall oli enesekindel, löödud mehe poolt, kes oli võidus veendunud.
***
Ikka ja jälle viivad jäljed temani. Mees, kelle ikooniline särginumber sai teisipäevase matši järel järjekordse sümboolse tähenduse: Real Madrid 1 4 Amsterdami Ajax. Kas oleks väga suur patt öelda, et see Ajax, mis rappis Hispaania hiiu viimsestki veretilgast tühjaks, loodi kaheksa ja pool aastat tagasi?
2010. aasta 15. septembril kaotas Ajax Meistrite liiga alagrupimängus Santiago Bernabeul Realile 0:2. Hollandlased jõudsid värava poole teele saata ühe hädise pealelöögi, samal ajal kostitasid 65 protsenti mängust palli hoidnud Galacticod Maarten Stekelenburgi 14 löögiga ja lisasid veel 21, mis raamidesse ei jõudnud. Muidugi tegi kaotuse veelgi mõrudamaks see, et selja taha jäänud suvel oli Holland MM-finaalis kaotanud just Hispaaniale. Toonane peatreener Martin Jol lahkus Reali staadionilt noruspäi ja pidas ametis vastu veel kolm kuud.
"See ei ole enam Ajax," kirjutas Johan Cruyff järgmise päeva De Telegraafis. "See Ajax on isegi kehvem kui meeskond enne Rinus Michelsi saabumist 1965. aastal." Ja nii algas revolutsioon.
Ajax fans in Madrid:
"Hold my beer while I hit this Real flag." 🎯👏
🎥 @nachopla95pic.twitter.com/L7vhg8dKt5 — Football Showboats (@FootyShowboats) March 5, 2019
Klipp Ajaxi fänni täpsest jalast Madridis.
Cruyff oli veendunud, et Euroopa tippudega ei ole mõtet majanduslikku sõtta astuda ja allkirjade pärast võitlema hakata. See oli võimatu missioon. Aga midagi pidi Amsterdamis muutuma, sest tema noorusaja ideaalid olid unustatud. Ajax ei mänginud enam enesekindlusega, arrogantsiga. Võib-olla kõige ootamatult: 1970. aastast oli ühtäkki saanud 2010. Cruyffil poleks muidugi selle vastu midagi olnud, kui ühel hommikul ärgates vaadanuks kalendrist vastu mitte 21., vaid 20. sajand. Ikkagi üks häälekamaid vaadake-meie-omal-ajal mehi, Cruyff.
Liigne igatsus endiste päevade järele? Võimalik. Nagu ka nostalgiline narratiiv, milles on Ajaxi hiljutine edu Cruyffi revolutsiooni otsene tulem. Aga erinevalt paljudest jutumeestest Cruyffi ajal tõesti ka tehti. Ja kuigi Ajaxi värskendavalt mõjuv noor koosseis saavutas oma teisipäevase hiilgava võidu paljude erinevate faktorite kokkulangemise toel, tuleb selle taga näha ka Johan Cruyffi kätt. Lihtsalt tuleb.
Sametrevolutsioon algas vahetult pärast kaotust Realile, kui Cruyff mobiliseeris oma kunagised protežeed Dennis Bergkampi, Wim Jonki ja Marco van Basteni ning alustas äkkrünnakut Ajaxi toonasele juhatusele; külmal 2010/11 talvel, otsekui mille kiuste teatas legend: "ma ei kavatsegi ülikonda selga tõmmata". Nende soov oli lihtne. Juhatus ja direktorid pidid lahkuma, nende asemele tõusma endised Ajaxi mängijad ja teised spordiga seotud inimesed. Ei mingeid ülikondi. Fookus pidi mängijateturult liikuma tagasi klubisiseseks, arendamaks noortesüsteemi. Ühe korra, 1995. aastal, suutsid Ajaxi noored ju maailma vapustada. Miks siis mitte jälle?
Toonased tähtsad ninad eesotsas klubi esimehe Uri Coroneli ja peadirektori Rik van den Boogiga ei pööranud Cruyffi jutule erilist tähelepanu. Ajaxi juhtimisstiili kritiseerimine oli legendi jaoks saanud juba omamoodi meelelahutuseks. Intervjuudes vihjati läbi lillede, et Cruyffi aeg on ammu ümber saanud ja ta peaks oma pärandi kaitsmiseks suud kinni hoidma; et modernne jalgpall ei ole astunud edasi mitte paar sammu, vaid 1970ndatega võrreldes ühe paraja maratoni jagu.
Aga Ajaxi juhid ei taibanud arvestada, milline mõju Cruyffil Amsterdam ArenAl - sellel "betoonpeletisel", mida ta ise südamest põlgas - jätkuvalt oli. Viimati oli Ajax Hollandi meistriks kroonitud 2004. aastal, Meistrite liiga alagrupiturniiril mänginud aasta pärast seda. Tõenäoliselt oli oma õdede-vendade kõrval seistes väga lihtne Cruyffi sõnadest nostalgilise innuga kinni haarata. Iga kodumängu 14. minutil kaikus tribüünidel laul "Tõuske, kui toetate Johanit! Tõuske, kui toetate Johanit!" Kas oli üldse mõni üksik hing, kes siis oma toolile istuma jäi?
See ei olnud hea võitlus kurja vastu. Hollandi jalgpalliajakirjanik Elko Born kirjutas, et sametrevolutsioon oli justkui pikk ja valus lahutusprotsess, mille tagajärjel pidid Ajaxi poolehoidjad valima oma isa ja ema vahel. Sest selle käigus vastandus Cruyffile Louis van Gaal, mees, kes oli 1995. aasta ime arhitekt, kuid keda Cruyff silmaotsaski ei sallinud. Miks, on keeruline seletada.
Hollandlastel endilgi on palju teooriaid, kasvõi see, et kunagi tõusis van Gaal pärast halbu uudiseid toonud telefonikõnet Cruyffi korraldatud peol lauast ja lahkus sõnagi lausumata. Natuke loogilisemalt kõlab see, et van Gaal on ise enda võimete suurim austaja, täpselt nagu uskus enda õigusesse kõige rohkem ju Cruyff ise. Sellised isiksused ei tahagi reeglina kokku sobida. Sarnaselt kõigile Ajaxi fännidele pandi raskesse olukorda Joli järel peatreeneriks saanud Frank de Boer, kes võlgnes oma sportlaskarjääri eest mõlemale mehele suure tänu. Ajax oli kahe kõrvetava tule vahel.
Coronel ja van den Boog astusid tagasi, et Cruyffile juhatuses ruumi teha, aga lahkumiskingitusena palgati tema selja taga tegevjuhiks van Gaal. Cruyff andis asja kohtusse ja võitis 2012. aasta alguses, mis andis tema kaaskonnale senisest palju rohkem võimu. Cruyff ise loobus ametlikust kohast, aga jagas de Boerile, Jonkile, Marc Overmarsile, Edwin van der Sarile ja teistele näpunäiteid oma Barcelona kodust. Tulgu, mis tuleb, nüüd oli aeg noortele pühenduda.
***
Pärast möödunudsuvist MM-i kutsusid Ajaxi tegevjuht van der Sar ning spordidirektor Marc Overmars meeskonna seitse noort staari treeningkeskusesse üht videot vaatama. Video ei kestnud kaua, vaid mõned minutid, aga selle sõnum jõudis kohale. Andre Onana nägi, kuidas teda võrreldi van der Sariga, Kasper Dolberg sai liikuval pildil paariliseks Zlatan Ibrahimovici, Frenkie de Jong Christian Erikseni ja koos Justin Kluivertiga jooksis pimedas videotoas ekraanil tema isa Patrick. Johan Cruyff oli vahepealsete aastate jooksul elavate hulgast lahkunud, aga see käik oli üks-ühele kopeeritud tema filosoofiast.
"Näitasime neile, et ka Ajaxis, ka Hollandis, on võimalik legendiks saada," selgitas van der Sar hiljuti New York Timesile. "See oli mõeldud veenma neid kokku jääma, et võita siin auhindu ja karikaid ning alles siis edasi liikuda." Ainsaks suviseks lahkujaks oli Kluivert.
Kunagise võitluskaaslase poja üleminekut Romasse ei nähtud Amsterdamis kui reeturlikku sammu, pigem oldi Ajaxis pettunud, et teda ei suudetud meelitada veel üheks aastaks jääma. Ajaxi peatreeneri Erik ten Hagi, kellel Times külas käis, kontori seinal ripub kolm mustvalget fotot. Rinus Michels, Johan Cruyff ja Louis van Gaal. Nende vastas on 4-3-3 formatsiooni seatud 11 raamitud käsklust, mis meenutavad kangesti 14 reeglit, mille tõi Cruyff välja oma elulooraamatus. Ei midagi revolutsioonilist - "julge katsetada", "distsiplineeritud mõtlemine tagab edu väljakul", "võta vastutus" jne, aga oma olemuses üdini Ajax. Ja üdini Cruyff.
Ajax võitis teisipäeval. Nad mängisid hiilgavalt, ilma igasuguse kahtluseta 1971-73' ja 1995' meeskondade vääriliselt. Äärekaitsja Nicolas Tagliafico sõnul anti Realile esimese 20 minuti jooksul üks korralik kõrvakiil. Austan Sergio Ramost mängijana väga, aga oma ülbuse tõttu oleks temagi pidanud lataka väljakul, mitte tribüünil dokumentaali filmides kätte saama.
Frenkie De Jong saatis Luka Modrici muru sööma, justkui andes mõista, et peatselt on La Liga keskvälju valitsemas uus kuningas. Lasse Schöne, vaese mehe David Beckham, keerutas võrku sellise palli, mida Manchesteri prints ei oleks julgend puttu. David Neres, kes näeb välja, nagu kõnniks ta murul poolunes, oli selle kiuste ikkagi kogu aeg õiges kohas.
Ja Dušan Tadic - kui üks mängija meenutas teisipäeval Johan Cruyffi ennast, oli see 30-aastane serblane. Kõik, alates avavärava toonud peadpööritavast liigutusest kuni Ajaxi kolmanda väravani ja selle tähistuseni, meenutas legendaarset hollandlast ja seda, mille nimel need punavalged särgid üldse selga tõmmatakse.
Cruyffi soovitud noorteprojekt algas De Toekomsti, Ajaxi treeningkompleksi ja akadeemia, uuendamisega. Klubi pidi koolitunnid tooma oma õpilasteni, sest raisata ei ole ühtegi hetke. Eredivisiest lahkutakse järjest varem, juba 20-aastastena. Seega peab mängija juba 19-aastasena olema võimeline Ajaxi esinduse eest mängima. Oma noortele toetuva klubi edu võib alati jääda üürikeseks, sest mõni põlvkond; mõni grupp mängijaid on lihtsalt teistest andekam.
Juhul, kui hambaid ei näidata ka Meistrite liiga veerandfinaalis, jääb võit Reali üle selle Ajaxi koosseisu luigelauluks. Ja võib juhtuda, et järgmise sellise mängu nägemiseks peavad fännid ootama aastaid. Õige pea on paljud teisipäeval murule jooksnud talentidest läinud. See on lihtsalt midagi, millega Ajax peab leppima. Maailm töötab nõnda. "Ja ma olen siis uhke," kinnitas ten Hag Timesile. "Skaudid, kes need mängijad leidsid, on uhked. Marc Overmars on uhke. Kõik on. Kui nad lähevad mõnda suurde klubisse, oled nende üle õnnelik."
Tugev noortetöö kindlustab selle, et vähemalt on klubil mitmeid võimalusi. De Toekomsti direktori Said Ouaali sõnul saab 16-aastasena Ajaxi noortesüsteemi kuuluvatest mängijatest profijalgpalluriks koguni 86 protsenti. Ja nagu selliste klubide puhul ikka, peab konveierilint olema pidevas töös.
"Peame teed andma järgmistele," sõnas van der Sar. "Kui mängijad jäävad klubisse liiga kauaks, ei pääse tema järglane väljakule." Legendaarne väravavaht tõi näiteks olukorra 2017. aasta suvest, mil Ajaxi kaptenipaela kandis Davy Klaassen, aga oma võimalust ootas ka teisipäeval säranud Donny van de Beek. "Davy, ole nüüd, sinu aeg on minna," meenutas van der Sar van de Beeki sõnu. Ja Klaassen läks.
Mitte kuidagi ei paindu sõrmed kirjutama, nagu oleks teisipäevane olnud jalgpalli võit. Kolm järjestikust Meistrite liiga tiitlit on imetlusväärne saavutus ja Real Madrid väärib austust. Küll võis see olla võiduks kõigile neile, kes suutsid mõne viimase aastaga unustada, et jalgpall on seesama võluv mäng, millesse kunagi lapsena armuti.
Ma pean uskuma, et vana Johan isiklikult tuli teisipäeval paradiisist pooleteiseks tunniks alla, et üks viimane võit veel koju tuua. Lihtsalt meelde tuletamaks, et valitsejaid võib olla palju, aga tõelisi kuningaid mõned üksikud. Uskuge teie ka. Nii on palju parem elada.
