Tegelikult ka, väga-väga maitsev oli, aitäh! Hakka või arvama, et esipagari enda valmistatud (vabandust, Pedõk tegi hea mängu, aga ma lihtsalt ei suutnud torkamata jätta). Matš oli ka väga magus - tõenäoliselt senise koduhooaja nauditavaim heitlus, kust ei puudunud ei intriig, pinge ega dramaatiline lõpplahendus.

Jutt käib muidugi Flora ja Levadia vahelisest Meistriliiga tipplahingust, mille raames A. Le Coq Arena peremees klubi 20. juubelit tähistas, pealtvaatajatele torti pakkus ning tagatipuks suurele konkurendile üle aastate koha kätte näitas. Ilm võinuks veidi soojem ja kuivem olla, aga muus osas pea perfektne jalgpallipidu (vähemalt Flora fännide jaoks).

Ja milline suurepärane võimalus kaks tähtsündmust - ümmargune sünnipäev ja pealinna derbi - tõeliseks publikumagnetiks kokku sulatada. Ning ametlikuks publikunumbriks kujuneski 530, tänavuse hooaja tipp! ... Mis on aga paraku ikkagi piinlik.

Ei oskagi öelda, kumb on piinlikum - kas see, et 530 pealtvaatajat on läbi aegade põnevaima liigahooaja suurim publikunumber või see, et niivõrd printsipiaalsele mängule inimesi kohale tuua ei suudetud. Kusjuures pealtvaatajate sekka olid ilmselt loetud ka vaheajal murul palli taga ajanud lapsed, sest silmaga vaadates ei paistnud tribüünil küll seda viitesadatki. Ja ei tasu unustada, et kõik alla 20-aastased ja/või Flora särki kandnud inimesed pääsesid tasuta sisse. Ning ülejäänudki lasti sisse poolmuidu 20 krooniga, mida oli väärt kas või tükike sellest suurepärasest tordist!

Ma ei usu ilmaski, et Tallinnas on ainult pooltuhat inimest, kes sellise hinna eest sellist mürglit kohapealt näha tahaksid. Ürituse enda eest viis pluss, aga teinekord öelge ikka külalistele ka, et pidu toimub. Uudisnupp ja bänner klubi kodulehel üks päev enne kohtumist ei kvalifitseeru erilise teavitustöö alla.

Aga mis seal ikka, seda rohkem torti jääb mulle ja ülejäänud käputäiele hulludele, kes koduliiga mänge veel au sees hoiavad.