Aivar Anniste juhib hipsteribaari (0)
Eesti jalgpallikoondises karjääri jooksul 45 mängu pidanud Aivar Anniste tegeleb edukalt valdkonnas, kus ta veel mõned aastad tagasi poleks end ettegi osanud kujutada.
Endises Kinomajas Müürivahe tänaval asub kohvik-baar Sinilind. See on koht, kus käib pidutsemas linna kõige lahedam kontingent. Filmi- ja kunstiinimesed, hipsterid ja niisama muhedad boheemlased. Tegelased, kes tahavad mõne klaasi teha ning lihtsalt head muusikat ja seltskonda nautida. Maikade ja pöidlajämeduste kuldkettidega jõmme, kes mäluauke ja konflikte noolivad, Sinilinnust ei leia. Seda linna kõige lahedamat peopesa juhib äripartneri Kristel Eplikuga kahe peale endine Eesti jalgpallikoondislane Aivar Anniste.
"Tegelikult ei osanud veel kümme või isegi viis aastat tagasi ette kujutada, et sellise äriga tegelema hakkan. Ma teadsin, et võin alati jalgpallikogemusi jagada, kuid baari pidada …" nendib endine sinisärk. "Aga ma olen õnnelik. Oleme loonud koha, kus lahedatele inimestele meeldib käia."
Kõik sai alguse 2010. aasta lõpus, kui siis veel tegevjalgpallurina tegutsenud Annistel tuli koondisekaaslase Joel Lindpere ja veel paari sõbraga mõte teha midagi lahedat. Kellelgi sõpradest oli ammune unistus avada oma kohvik-baar. Nii oli asi otsustatud: järgmise aasta aprillis avas uksed samuti Müürivahel asuv Must Puudel. Kuna esimesel äril hakkas sisuliselt algusest peale edukalt minema – kontingent haakub vägagi varem kirjeldatud Sinilinnu omaga –, otsustati mõne aja pärast äri laiendada ja nii sai alguse Sinilind. Nüüdseks pole Annistel enam Musta Puudliga mingit seost peale vanade sõprade ning ta majandab ainult Sinilinnus. Kusjuures kuigi ta on koha omanik, on tema tööpäevad enam-vähem täispikad.
"Ma ei ole tegelikult isegi sellist tüüpi, kellele meeldiks kuskil pilvepiiril vägesid juhatada. Mulle meeldib ise asja sees olla ja ma naudin seda," rääkis Anniste. "Näiteks kevadel oli meil kohviku poolel (päeval tegutseb suupoolist pakkuv Sinilinnu kohvik – toim.) remont, mille – kui põrand välja jätta – tegime ise. Kui oled kõik ise teinud, tunned sellest veel rohkem rõõmu."
Õpetlik ja põnev äri
Musta Puudli aegadel oli äriajamine koos sinna kuuluva paberimajandusega Annistele täiesti tume maa. Kõike tuli ise avastada. Kui nad said kõnekeeles puudliks kutsutava koha üürilepingu sõlmitud, ilmnes ootamatusi.
"Bürokraatia juba kord on nii, et pead käima ukselt uksele, et kõik joonde ajada," meenutas Anniste. "Ühest kohast saadetakse teise ja siis jälle esimesse tagasi. Tahtsime Musta Puudli uksed avada, kuid selgus, et koht on küll äripinnana nimekirjas, kuid see on vaja ümber registreerida toitlustuskohaks,” meenutas ta. "Nii lükkus avamine kuu aega edasi, aga üüri maksime sel ajal ju ikka. Kuid nii see aeg kui kogu senine äriajamine on olnud igati õpetlik ja põnev."
18. veebruaril 36. sünnipäeva tähistav Anniste pole aga oma esimest töökohta ehk jalgpalluriametit sugugi unustanud. Võimaluse korral mängib ta vutti alati, viimati FCF Tallinna Ülikooli ridades, millega võideti ka näiteks viimane aastalõputurniir esiliiga B tasandil. Peale selle sooritas ta äsja Eesti Jalgpalli Liidu treenerikoolitusel B-taseme ning annab oma panuse noortekoondiste abitreenerina. Anniste ei välista, et tulevikus tegeleb treeneriametiga veelgi tõsisemalt.
"Tahaksin ilmselt tegeleda just noortega," arvas endine keskpoolkaitsja. "Olen ise profielu elanud ning see nii väga ei köida. Noortele õpetusi jagades näed arengut rohkem ja nende emotsioon on ehedam."
Tegelikult on armastus mängu vastu nõnda suur, et kui karjääri ei tulnuks segama mõlema jala kulunud pöiakõhred, oleks ta siiani tippspordis. "Kindlasti mängiksin edasi, selles ma ei kahtle," ütles Anniste resoluutselt.
Õppis isegi Pelelt
Tema jalgpalluritee algas tegelikult võrdlemisi hilja. Varem kolm aastat võrkpalliga tegelenuna nägi ta ühel päeval Põltsamaa gümnaasiumi seinalt kuulutust, kus kutsuti poisse jalgpallitrenni. Toona 11aastane poiss otsustas ala proovida ning edasi on kõik juba ajalugu.
Treener Silvar Luht nägi tulevases koondislases talenti ja sokutas poisi kiiresti Tartusse treenima, et areng seisma ei jääks. Jalgpalli tõsiselt kätte võtnuna ei piirdunud Anniste aga kunagi tavatreeningutega, vaid tegi alati ise lisa: "Jooksin vajadusel staadionil kasvõi üksi palliga ringi. Mulle lisas tohutut motivatsiooni teadmine, et teen lisatrenni, teen midagi teistest rohkem. Ega Ronaldod ja Messid pole ka nii kaugele jõudnud vaid regulaartrennidega."
Tohutult innustas teda ka Igor Fessunenko ja Alan Fontani raamat jalgpallikuningast Pelest. Seda ta lappas suure lugemishuvilisena kapsaks. Eriliselt on tal meeles üks lõik.
"Kord vastas Pele küsimusele, miks tema üle puusa sooritatud löögid kunagi üle värava ei lenda, et tuhandeid kordi harjutades saad lihtsalt nii meisterlikuks," tõi Anniste välja.
Edasi kutsuti ta Tartust Tallinnasse, kus ta läks TSIKi ehk Tallinna spordiinternaatkooli (praegune Audentese spordigümnaasium – toim.), kus ootasid ees tulevased koondisekaaslased, näiteks Raio Piiroja ja Kert Haavistu. Õige pea avanes võimalus mängida noortekoondistes, kuni 28. novembril aastal 1997 jooksis ta esimest korda A-koondise eest väljakule – paariks minutiks Manilas peetud sõprusmängus Filipiinidega (Eesti võitis Marko Kristali väravast 1 : 0 – toim.). 45 mängus löödud kolm tabamust, mille ta lõi Kõrgõzstani, Leedu ja Uus-Meremaa vastu, pakkusid küll suurt rahulolu nagu väravad ikka, kuid suurimad emotsioonid on meeles siiski kohtumistest jalgpallimaailma vägevate vastu. Eriliselt on tal meeles kohtumised 2002. aasta MM-valiksarjast.
"Portugali vastu Kadriorus (03.09.2000, Eesti kaotas 1 : 3 – toim.) sain mees mehe vastu mängida Luis Figo vastu, kes valiti järgmisel aastal maailma parimaks jalgpalluriks. See oli ikka uskumatu, milleks ta võimeline oli. Täiesti teine maailm," imetles Anniste.
Kogemuse mõttes tõi ta eriliste kogemustena välja Lilleküla staadioni legendaarse avamängu Hollandiga (02.06.2001, Eesti kaotas 2 : 4 – toim.) ning Portugali jaoks lõpuks edasipääsu otsustanud kohtumise võõrsil (06.10.2001, Eesti kaotas 0 : 5 – toim.).
"Hollandi vastu olin küll varumehe rollis ja platsile ei pääsenudki, kuid tunne oli võimas. Olime ju väga suurele võidule nii lähedal," meenutas Anniste. "Mängida aga Portugaliga Benfica staadionil 80 000 pealtvaataja ees kohtumises, millest sõltub nende edasipääs, oli teistmoodi eriline. Sellist lärmi pole varem ega hiljem kuulnud. Tõeline katel."
Mängis välismaal
Anniste on üks neist koondislastest, kes mängijakarjääri jooksul ka välismaale sai. Esimese tretina pallis ta 2004. aastal Norra teises liigas Ullensaker / Kisa ILi eest. Sealt naasnuna oli ta kogemustega jalgpallur, kuid ilma agendita vabaagent ning siirdus paljudele ehk üllatuslikult Tartu Tammekasse, et noorele koosseisule kogemusi lisada. Aasta koduses sarjas mänginuna siirdus ta agendi abiga veel kaheks aastaks piiri taha – 2006. aasta hooajal mängis Norras Hönefoss BKs ning järgmisel hooajal rootslaste Enköpings SKs.
"Eks päris noore jalgpallurina unistasin muidugi Meistrite liigast, kuid mul on hea meel, et sain välismaa jalgpallielu ära proovida. Ja eriti hea meel on, et teenisin stabiilselt mänguaega," rõõmustas Anniste tagantjärele viidates kaasatundvalt praegu Eesti jalgpallurite seas levivale tendentsile, et võõrsile minnes jäädakse pingile. "Võin kerge südamega öelda, et midagi kripeldama mul küll ei jää. Vaid see, et ilma vigastuseta võinuks ehk siiani mängida."
Nagu tippjalgpalligi, näiteks Meistrite liigat ja Premier League’i, jälgib Anniste igal võimalusel ka Premium liiga ja mõistagi rahvuskoondise mänge. Kuigi kodune meistrisari näitab publikunumbrite poolest järjest paremaid tulemusi, saab see jalgpallivastastelt ikka aeg-ajalt aasida. Anniste pole sellele probleemile tähelepanu pööranud, sest teab, et suuremate masside tõmbamiseks läheb lihtsalt natukene rohkem aega.
"Ärme unusta, et nõukaajal polnud meil jalgpalli enam-vähem ollagi. Oli ainult korvpall, mis tähendab, et tüüri juures olid (taasiseseisvumise algusest – toim.) pigem korvpallitaustaga inimesed. Jalgpall on nüüdseks tõusnud populaarseimaks spordialaks, mis tähendab, et jalgpallitaustaga inimesi jõuab rohkem nii staadionile kui ka "otsustajate" hulka," märkis Anniste.
A-koondise edusammude üle on Annistel samuti siiralt hea meel. 2012. aasta EM-valikturniiri aegu oli nii temal kui paljudel teistel eestlastel tunne, et sinisärkidele võiks vastu tulla ükskõik kes: alati oleks võimalus võita.
"Tarmo Rüütlile sattus temale sobiv punt ja et ta ise on nõnda hea motivaator, tulid ka väga head tulemused," kiitis Anniste, kellel jagus häid sõnu ka koondise praegusele juhendajale Magnus Pehrssonile. "Tal oli raske ülesanne, kuna paljud kogenud mängijad lahkusid, kuid tema töö on professionaalne. Tuleks veel ka vaid need väravad …"
Sealsamas Sinilinnu kinosaalis, kus toimuvad lisaks pidudele ka kinoõhtud, muusikaviktoriinid ja muud kultuuriüritused, tekkis siinkirjutajal küsimus, kuidas loo peakangelane oskab selgitada seda, et on nii sportlaskarjääris kui sellele järgnevas elus saavutanud väga korraliku taseme. Mis on need iseloomuomadused, mis pole lasknud elus ebaõnnestuda?"
"Raske on niimoodi öelda, kuid ehk siis sportlasele omased sihikindlus ja tahtejõud," arvas Anniste, kuid lisas kõige olulisema. "Ma olen üldse väga positiivne inimene ja üritan kõiges head näha. Usun täiesti sellesse, et positiivsus tõmbab ligi positiivsust."
Täielikust õndsusest jääb veel ehk puudu vaid perekond – abielus Anniste pole ning lapsi samuti mitte. Väljavalitu on olemas, kuid perelisa veel mitte. "Kes teab, võibolla varsti ongi õige aeg. Vanus on ka juba selleks sobiv," andis endine koondislane tulevikuplaanide kohta vihje.
