Aleksandar Rogic: me ei tohi olla isekad (1)
37-aastane FCI Levadia peatreener Aleksandar Rogic nõuab standardsust ja julgeb Maarjamaa vuti juures välja tuua valdkondi, mis tema hinnangul arenema peaksid. Eelkõige rõhutab serblasest treener seda, et arenedes ei tohi olla isekas, vaid tuleb teha koostööd.
Lugu ilmus esialgselt jaanuarikuu Jalkas.
Poolteist aastat Premium liigas töötanud Aleksandar Rogic jõudis Eestisse 2017. aasta suvel, kui ta toodi FCI Tallinna peatreeneriks. Pärast hooaja lõppu määrati Rogic ametisse uue ühendklubi FCI Levadia juhendajana ning selles ametis jätkab ta ka sel hooajal. Jalgpalli juurde jõudis Serbiast pärit mees juba 1990. aastate alguses ning 1996. aastal, mil Rogic oli vaid 14-aastane, siirdus ta vutiunistust jälitades kodust kaugele.
"Mind võeti vastu väga heasse noorteklubisse Belgradi, mis tähendas, et pidin noorelt vanematest eemale kolima," meenutas Rogic. "See oli raske aeg, aga minu soov saada tippjalgpalluriks oli suurem kui kõik muu."
Ülikooliikka jõudes asus Rogic jalgpalli tudeerima ja kui elu oli mitme vigastuse tõttu teinud tema karjääris oma korrektiivid, vahetas ta juba 22-aastaselt mängijakarjääri treeneriameti vastu. Kui Rogic pärast mitme riigi koondise ja klubi juures treenimist Eestisse jõudis, oli ta siinsetest oludest veidike üllatunud.
"Olin kogu elu olnud väga professionaalsetes keskkondades ja alati tundusid mulle isegi kõige lihtsamad tingimused iseenesestmõistetavad," rääkis Rogic. "Siia jõudes sain aru, et need polegi alati nii iseenesestmõistetavad. Pean silmas logistikat tiimi ümber, organiseerimist, klubide struktuuri, mängijate analüüsi, treeninglaagreid, taastumisvõimalusi jne. Siin tuleb kõik need ressursid alles luua ja siis saab hakata neid kasutama."
Üllatusest üle saades küsis Rogic mullu FCI Levadia peatreeneriks valituna oma uuelt tööandjalt just eespool nimetatud valdkondades standardsust, sest alles tingimuste parandamise järel saab tema sõnul hakata rääkima tiitlitest ja kõrgetest sihtidest. Serbia treener selgitas, et kuigi kriitikud võisid 2018. aasta järel küsida, kuhu jäi Eesti meistritiitel, ei saa keskenduda ainult lühiajalistele eesmärkidele.
"Minu jaoks on tähtis, et oleks üks kindel mängufilosoofia," rääkis Rogic. "See peab olema moodne filosoofia, kus meeskond domineerib kogu aja ning sunnib vastast oma mängu selle järgi muutma. Meeskond peab pakkuma tribüünidel olevale kogukonnale sisu, mida on ilus vaadata. Muidugi peavad lisaks sisule tulema ka tulemused, aga rõhutan, et tulemused ilma sisuta annavad vaid ajutisi tulemusi."
Eesti jalgpalli tulevikku vaadates sõnas Rogic, et parandamist vajab mitu aspekti. Üheks suuremaks murekohaks peab serblane mängijate tehnikat, mis tema sõnul on alla Euroopa keskmist taset. Rogic näeks lahendusena treeneritöö muutmist, et noori õpetaksid juba väikesest peale täisprofessionaalid.
"Kui poolprofessionaalne treener viskab kahele meeskonnale palli ja laseb noortel mängida, siis see ei vii neid edasi," nentis Rogic. "Tehnikat peavad õpetama just laste kõige esimesed treenerid, sest täiskasvanuna ei saa enam väga palju selles vallas juurde panna."
Peale selle sõnas Levadia peatreener, et Eesti jalgpalli arengust rääkides ei tohi keegi mõelda vaid endale: "Me ei saa olla isekad ja mõelda vaid oma klubile, sest ilma tugeva kümne klubi ja liigata ei saa keegi edasi areneda." Tema sõnul tuleks palju rohkem teha koostööd, näiteks mängijate ühenduse loomise ja treenerite omavahelise infojagamise tasandil. Kuigi mitmes valdkonnas näeb Rogic puudujääke, rõhutas ta sedagi, et tegemist ei ole lahendamatu probleemiga.
"Tahaksin rõhutada, et see pole kriitika, vaid nõuanded," sõnas Rogic. "Kuna olen Serbiast pärit, ei saa ma seal selliseid asju välja tuua, sest keegi võib solvuda. Siin olen ma välismaine professionaal ning saan asjadest rääkida oma vaatevinklist. Probleem ei ole nii suur, kui võib tunduda, aga selle lahendamine nõuab läbirääkimisi. Kaasata tuleb kõiki osapooli ja siis saavad sellest kasu nii mängijad, klubid, kõrgliiga kui ka koondis."
Jalka varasemaid numbreid saab lugeda siit.
