Aleksandra Ševoldajeva: Floras pole naiskond tüütu sabarakk (1)
Tallinna FC Flora naiskonna peatreener Aleksandra Ševoldajeva tüüris Flora naiskonna tänavu kolmanda järjestikuse meistritiitlini, kusjuures florakad ei ole koduses konkurentsis enam kui kahe aasta jooksul ühtegi mängu kaotanud. Ajakirjale Jalka antud intervjuus räägib Ševoldajeva nii Flora käekäigust, isiklikest ambitsioonidest kui ka Eesti naistejalgpalli käekäigust üldisemalt.
- Lugu ilmus esialgselt novembri Jalkas.
Aleksandra – palju õnne kolmanda järjestikuse meistritiitli puhul! Sügisene 1:1 viik Saku Sportinguga oli teil esimene võiduta jäämine sel hooajal ja lükkas tiitli kindlustamise ühe mängu võrra edasi. Kui suur tagasilöök see oli?
Päevaks-kaheks ikka oli, pidigi olema. Ma arvan, et see oli aga lõpuks isegi kasulik. See oli meie poolt kehv mäng ja kui oleksime isegi selle kehva mänguga kolm punkti kätte saanud, siis oleks see andnud signaali, et võime ükskõik kui palju Eestis mängides taset alla lasta, aga võidame ikka.
Kuigi mäng jäi viiki, räägin sellest, nagu oleksime kaotanud. Minu jaoks ei olnud see punktikaotus aga tegelikult niivõrd suur üllatus. Mängijad ja klubi töötajad on ju kõik lõpuks inimesed ja inimesed ongi vahepeal laisad. Saad vitsad kätte ja töötad edasi.
Mingid asjad on küll alati meie kontrolli all, aga Saku poolt oli see väga hea mäng, nad olid targad ja mängijad täitsid väga hästi oma ülesandeid. Mängijad on ju kvaliteetsed, ei olnud midagi sellist, et rahvaliigasats tuli ja tegime nendega 1:1 viigi. Saku Sportingu treenerid teevad head tööd. Ei ole päris nii, et kui me tuleme, siis visatakse punane vaip maha ja näidatakse, et värav on seal, lööge täis.
Pärnu JK areenilt lahkumine ähvardas supi naiste meistriliigas jätta väga lahjaks. Saku, Tallinna Kalev ja Pärnu Vaprus said sellest küll pisut tugevamaks, aga kokkuvõttes tundus mulle, et käärid meistriliiga ülemise ja alumise otsa vahel on meeletult suured.
Nii on, jah. Samas on selline olukord juba aastaid olnud. Kui võrdlen näiteks viie aasta tagust olukorda, kui olin Tartu Tammeka peatreener, siis tahtsime mängida kolmanda-neljanda koha peale, sest ees olid Flora, Levadia ja siis Pärnu. Kõik olid meist tugevamad, aga suutsime Tammekaga neilt kõigilt punkte võtta. Täna näen, et võibolla on tabeli keskosa jäänud veidi nõrgemaks.
Millest see tuleb? Kas meil pole piisavalt kvaliteetseid mängijaid, kes meistriliigat täidaks, või ei ole klubid piisavalt ambitsioonikad?
Ma ei saa nii öelda, et näe, siin on üks selge põhjus. Esiteks usun, et kvaliteetseid mängijaid on tegelikult küll, selle taha ei sooviks ma pugeda. Samas ei ole meil nüüd ka nii palju mängijaid, et igal tiimil oleks 30-liikmeline koosseis ja saaks pidevalt roteerida. Floras ei saanud me ka väga pikalt roteerida, tänavu oleme olnud sunnitud seda tegema.
Ka teistes võistkondades on hästi oluline ära tunda ja realistlikult hinnata seda, millised mängijad sul on, mis on nende tugevused ja nõrkused, ja see kõik võistkonna kasuks tööle panna. Palju üritatakse ehitada kindlat mängupilti võistkonna peale, kes ei ole selleks võimeline, ja siis öeldakse, et peame arenema.
Mulle meeldib siinkohal Einsteini tsitaat: "Igaüks on geenius. Aga kui hinnata kala tema võime järgi ronida puu otsa, siis elab ta kogu oma elu, uskudes, et ta on rumal." Reaalsus on see, et ega sa 16–17-aastast mängijat väga palju enam ümber ei kujunda. Kui on mängija, kes oskab ainult väga lihtsaid sööte, aga on samas meeletult töökas, siis treener peabki teda õpetama näiteks väga hästi kaitsma, temast võib saada väga hea keskkaitsja või äärekaitsja. Ei saa eeldada, et ta hakkab kohapealt diagonaalpalle laskma, kuigi see sobiks treeneri ideaalsesse mänguplaani.
Minul läks nii Tammeka kui Flora treenerina esimene aasta aia taha, see läks võistkonna tundma õppimisele. Sellest hoolimata läks mõlema tiimiga põhirõhk kaitsele. Tammekas õppisime kaitsma selliselt, et me ei võtaks igas mängus taga kümmet palli välja. Floras päris nii polnud, aga eesmärk oli ikkagi kaitses tasakaal kätte saada. Alles tänavu keskendusime näiteks rohkem positsioonirünnakutele. Julgen öelda, et Floras on mul kasutada Eesti parimad mängijad, kelle peale üldse saab positsioonirünnakuid üles ehitada. Vastase poolel hakkasime positsioonirünnakuid alles tänavu rohkem tegema, sest liiga hakkas meilt seda nõudma – vastased tulid meid väga madalalt vastu võtma.
Lisaks on oluline koht see, et Eestis on üldiselt vähe klubisid, kes naistepoole reaalsest arendamisest üldse huvituvad. Muidugi võiks see nii olla, et naiskond ei ole ainult selle treeneri probleem, kes nendega töötab, vaid et asju tehakse klubisiseselt. Täna on aga paljudes klubides väga suur kohustus ainult ühel treeneril, kes peab muutma naiskonna nii heaks kui võimalik.
Kas need hooajad, kui ajasite Pärnu JK-d taga ja suutsite nad lõpuks alistada, olid nauditavamad kui viimased aastad, kui olete, oleme ausad, sisuliselt segamatult tiitlile marssinud?
Ma arvan, et kõikidele inimestele meeldivad väljakutsed. Kui nii võtta, siis jah, kogu aeg oli mingil määral pinge peal. Minu jaoks ei olnud see nii pikk protsess, aga kui Florasse tulin, siis oli mängijaid, kes olid vaat et kümme aastat ainult hõbedal olnud. Ehitasime asjad vaikselt üles, avastasin ise enda jaoks treenerina palju uut. Usun, et kui tänaste teadmistega Florasse tuleksin, läheks tunduvalt vähem aega, et eesmärgid saavutada.
Samas on see ka päris hea tunne, kui oled midagi üles ehitanud ja näed nüüd, kuidas see toimib. Alguses võtsime Florasse tulles eesmärgiks Pärnu tasemele jõudmise. Sain aga ühel hetkel aru, et see ei vii meid mitte kuskile – võtsime siis sihiks hoopis palju tugevamad võistkonnad. Mida peaksime tegema, et saaksime mängida võrdselt palju tugevamate võistkondadega kui Pärnu? Kümnepalliskaalal on Eesti liiga tugevus ju heal juhul seal kahe juures. Meie mängijad ei pea kahe juurest kolmeni jõudma, vaid veel kõrgemale rihtima! Hakkasime seda kõike üles ehitama, alustades kaitsepõhimõtetest. Pärast esimest aastat hakkasin aga mõtlema: meil on sellised mängijad nagu Lisette Tammik ja Katrin Loo, aga kuidas nad väravaid ei löö? Muutsime seejärel päris mitut asja ja jätkasime oma eesmärkide suunas töötamist. Eelmisel aastal mängisime Meistrite liigat juba võrdlemisi hästi, lõime kolme mängu peale neli väravat.
Arvestades seda, et tänavu ei toimunud koroonaviiruse tõttu ka Balti liigat, on Flora naiskonnal ainsaks rahvusvaheliseks jõuprooviks Meistrite liiga, mis viidi tänavu suvest üle hilissügisesse. Tavapärase alagrupiturniiri asemel on eelringid seekord ühemängulised, mis tähendab, et halvemal juhul võib kogu eurohooaeg piirduda ühe mänguga. Kui suure pinge see naiskonnale peale paneb?
See ei ole väga suur stress. Tõepoolest on kahju, et Balti liigat sel hooajal ei olnud, aga mängisime hooaja alguses mitu rahvusvahelist sõprusmängu, suvel kohtusime ka Leedu klubi Gintraga, kellega tegime 2:2 viigi. Kui küsitakse, kas oleme valmis, siis tahaksin loota, et jah. Kõik sõltub sellest, et kui kiiresti suudame mängu sisse elada. Meil pole praegu õnnestunud isegi poiste vastu mängida, sest kõigil on väga tihedad graafikud. Oleme selle asemel teinud treeninguprotsessis sellise muudatuse, et meil on rohkem harjutusi väiksema maa-ala peal, mis tähendab seda, et trennis on meil tempo tunduvalt kõrgem kui näiteks liigamängus. Loodame, et mängijad on selle abil rohkem valmis.
Kui palju on Flora naiskonnas mängijaid, kes võiksid lähiajal teha sammu välismaale profijalgpalli poole? Sel hooajal liikus piiri taha vaid Mari Liis Lillemäe, kes läks USA-sse õppima.
Ikka on. Mängijad saavad ka hooaja keskel pakkumisi välismaale minna, mitu on tulnud ja öelnud, et tuli selline pakkumine või õhus on selline variant. Täpset arvu ma ei oska öelda, aga ma ei liialda, kui ütlen, et pooled meie mängijad on kindlasti valmis juba täna välismaal mängima. Usun, et lähiajal on mõned ka kindlasti minemas.
See peabki olema mängijate jaoks eesmärgiks. Eestis on ka väljaspool Florat selliseid mängijaid, kes on võimelised profitasemel mängima. Treeneritena on ülioluline, et me näeksime seda potentsiaali, kui meil on keegi, kes võiks mängijana teatud aja pärast kuskil kõrgemal olla. Me ei tohi neid tagasi hoida, kui see võistkond või liiga jääb mängija jaoks liiga väikeseks.
Mainisid, et mängijad on tulnud ise ütlema, et välismaalt on selline variant. Kui palju klubi ise sellega tegeleb, et naistele välismaalt väljundit otsida?
Oleme sel teemal klubis rääkinud ja ka mängijatega rääkinud. Tahame klubiga ehitada mängijatele üles loogilise arengutee. Näiteks: mängija tuleb Florasse, on kaks-kolm aastat siin ja siis ühel hetkel läheb välismaale, nagu praegu Lillemäe tegi. Täna meil veel head süsteemi ei ole, aga töö selles suunas käib. Praegu üritame mängijaid võimalikult palju toetada – kui võimalused avanevad, vaatame koos need üle ja aitame otsustada. Me ei taha ju, et läheks nii, et saadame mängija ära, aga siis istub ta kuskil aasta otsa pingil või on tingimused sellised, mis ei soosi mängija arengut.
Sa oled üks kahest Eesti naistreenerist, kel on kõrgeim treenerikvalifikatsioon ehk UEFA Pro litsents. Millised on su oma ambitsioonid – kas soovid ühel hetkel juhendada Eesti koondist? Kas meeste või poiste juhendamine on asi, mille peale oled mõelnud?
Olen erinevatele variantidele päris avatud. Näen, et jalgpall on jalgpall – muidugi on meeste- ja naistemängus erinevused, eelkõige tempos, aga sisuliselt kõik põhimõtted on ühised. Kui täna keegi tuleks ja ütleks, et meie meeskond on sinust huvitatud, siis kaaluksin seda päris tõsiselt. Olen mõelnud, et poiste- või meestejalgpalli juurde liikumine oleks minu enda jaoks huvitav väljund, samamoodi näiteks välismaale minek.
Ma ei välista enda jaoks midagi. Olin viis aastat Tammekas, nüüd saab Floras viis aastat täis. Kas peaksin juba mõtlema, mis võiksid järgmised sammud olla? Need sammud peavad aga olema loogilised, ajastus peab olema õige. Ambitsiooni edasi arenemiseks on minus aga väga-väga palju. Kui Tammekast edasi liikusin, tundsin, et olin sellest keskkonnast maksimumi välja pigistanud. Kui tunnen, et olen sama saavutanud Floras, siis arvan, et liigun edasi.
Praegu siis veel ei ole?
Mida rohkem on rahvusvahelisi mänge, seda rohkem väljakutseid need pakuvad. Mida rohkem meistritiitleid võidame, seda rohkem saame Meistrite liigat mängida. Eelmisel aastal ma vaikselt mõtlesin mõne variandi peale, aga samas võin öelda, et kui mul seda aastat Floras poleks olnud, ei oleks ma treenerina see, kes olen täna. Aeg Flora on mulle üldse väga palju juurde andnud, klubis töötavad inimesed on naistejalgpalli osas väga toetavad. Proovin naistepoolel palju asju läbi suruda ning kordagi pole ma Floras kohanud seda, et mulle ära öeldaks. Vahel küll öeldakse, et praegu ei ole võimalik, aga proovitakse edaspidi asju reaalsuseks teha.
Toon näiteks mõne väiksema asja: kasvõi naiskonna treeninguvarustus või see, et naiskond ei pea meil täna enam mänguvormide eest ise tasuma. Meil on varustaja, kes tegeleb naiskonnaga sisuliselt sama tõsiselt ja professionaalselt kui esindusmeeskonnaga. Meile on tagatud alussärgid ja liibukad, mis on kõigil sama värvi. Mängupäevadel on riietusruumis mängueelsed ja mängujärgsed puuviljad, mängijad ei pea ise snäkkide pärast muretsema. Kui mängijana tuled, siis tead, et sinu eest hoolitsetakse.
Klubi leidis võimalused, et meid selliste asjadega toetada – naiskonda ei vaadata Floras nagu tüütut sabarakku, vaid nagu täieõiguslikku osa klubist. Floras töötamine on selles mõttes lihtsaks tehtud, et ma näen, kuidas klubi liigub naistejalgpalliga kogu aeg edasi.
Meestevutis arendab jalgpalliliit jõudsalt Premium liigat – sel aastal muudeti see sisuliselt täisprofessionaalseks liigaks. Kas naistejalgpall on selles valguses jäetud liiga tagaplaanile? Eesti liigas ei saa mängimise eest raha ju ükski naismängija.
Ma tahaks loota, et see teema võetakse lähiajal ette, mitte ainult Floras. Andekamatele mängijatele peab olema toetus olemas – ma ei räägi siin sellest, et kuskile tuleks lihtsalt raha visata. Arengutee peaks mängija jaoks olema igasuguste võimalustega lahti kirjutatud ja välja töötatud, et toetada tema jõudmist kõrgemale tasemele ja paremasse treeningukeskkonda. Kui jõuame Eestis ühel päeval selleni, et naismängijad saavad palka, siis võib ta ka Eestisse jääda, aga seni tähendab see välismaad.
Samas on mul esimene küsimus iseendale ja mängijatele see: kõik me teame, millistes tingimustes töötame – kas kasutame sellest ära maksimumi? Kui mina treenerina ei tee praegustes tingimustes oma tööd nii hästi kui võimalik ja selle asemel lihtsalt vingun ja toon sada vabandust, siis mul ei ole ka õigust öelda, et kuulge, tahame seda, teist ja kolmandat. Mängijatel ja klubidel on vastutus anda endast nendes tingimustes maksimum, siis saame rääkida ka sellest, et oleksime tõsiseltvõetavad. Me ei saa rääkida ka sellest, et meesteliigas kõike arendatakse ja meil mitte – sellest aastast hakati ju ka naistemänge otsepildis üle kandma. Teatud samme tehakse, muutused võtavad kaua-kaua aega. Kui meeste seas jõuti alles nüüd profitasemele, siis see mingis mõttes näitab, kui algses faasis meil üldse kogu jalgpall on.
Samas on meil mängijaid, kes on valmis profitasemele astuma, ja on ka neid mängijaid, kes on juba ka kõrgele jõudnud: Inna [Zlidnis], Lisette [Tammik], Vlada [Kubassova], Soomes on tüdrukud. Lisette ja Vlada mängivad ju Hispaania ja Itaalia kõrgliigades, mitte kuskil Läti viiendas võistkonnas! Lisette käis Potsdami Turbines testimas, mis on olnud Meistrite liiga võitja. Keegi kuskil järelikult nägi, et ta on väga hea mängija. Need mängijad on näidanud, et praegustest tingimustest on võimalik võtta natuke rohkem. Ma arvan, et mängijatel ja treeneritel võiks olla pisut rohkem usku sellesse, mida me pikemas plaanis teeme. Et saaksime öelda, et see asi läheb kellelegi hinge, et seda maksabki toetada, maksabki vaadata, ja huvi selle vastu tõuseb.
Lõpetuseks – hiljuti käis Flora ja Pärnu Vapruse mängul president Kersti Kaljulaid. Piltidelt oli näha, et ta suhtles seal ka teie naiskonnaga. Mida ta teile ütles?
Värbasime järgmiseks hooajaks endale mängijaid ja siis ta käis meil katsetel! (Naerab – toim.). Ega ta meile midagi maagilist või elumuutvat ei öelnud – ta käis mängu vaatamas ja soovis edu. Juba tema kohalolek ning see, et ta ei soovinud sellest teha suuremat meediaüritust, näitas tema toetust välja.
Mina sain presidendi tulekust teada eelmisel õhtul, aga mängijatele ütlesin seda alles mängueelsel koosolekul pärast seda, kui olime koosseisu ja mänguplaani läbi rääkinud. Kui nägin, et fookus on paigas, ütlesin, et teie tänast mänguplaani täitmist tuleb vaatama ka Eesti vabariigi president!
Kolm korda
nädalas teeb Flora naiskond hooaja sees ühistrenni. Sellele lisanduvad iseseisvad treeningud ja võistlusmängud.
51 mängu
järjest on Flora naiskond Eesti klubide vastu suutnud kaotuseta püsida.
10 minutit
on Ševoldajeva saanud mängijana kirja naiste A-koondises. 2010. aasta mängus Lätiga vahetas ta mängu lõpus välja Anastassia Morkovkina.
Loe ajakirja Jalka varasemaid numbreid siit.
Loodan, et üha enam inimesi (lapsevanemad, ettevõtte juhid, etc), eriti jalgpallijuhid (klubijuhid, spordidirektorid, treenerid, ajakirjanikud jne) hakkavad täna rohkem panustama meie noortesse tüdrukutesse nii oma suhtumise, pühendumuse, oskuste, teadmiste, aja, raha kui järjepidevusega.
Ainult nii on võimalik, et saame oma naismängijate oskuste üle uhked olla ning riiklikul tasandil võistkondade tulemuste üle rõõmustada kaugemas tulevikus.
