Võidu napsas võõrustajate nina alt Uruguay, kes oli peremehetsenud ka esimesel MM-il ning vahepeal peetud kahest suurturniirist osa ei võtnud. Seega teine osalemine ja kohe ka teine tiitel.

FIFA-l oli raskusi sõjast laastatud Euroopa riikide veenmisega turniirist osa võtma. Viimased kaks sõjaeelset MM-i võitnud Itaalia saadi suurte raskustega nõusse, kuigi FIFA olevat väidetavalt pidanud katma kõik nende reisikulud.

1950. aasta MM oli ainulaadne selle poolest, et seal ei peetud play-off kohtumisi ega isegi mitte finaali, vaid toimus kaks grupivooru. Nelja alagrupi võitjad moodustasid omakorda grupi, kus kõik mängisid omavahel läbi ning tšempion pidi selguma punktide võrdluses. Siiski juhtus nii, et turniiri viimane mäng osutus ka otsustavaks, kui kokku läksid kaks liidrit Brasiilia ja Uruguay. Seda mängu tuntakse ka kui Maracanazo.

Alagrupiturniir kujunes väga kummaliseks, kuna mitmed kvalifitseerunud riigid teatasid enne turniiri loobumisest ning lõpptulemuseks oli kaks nelja-, üks kolme ja üks kaheliikmeline grupp. India jäi eemale eriti huvitaval põhjusel – nimelt ei andnud FIFA neile luba mängida paljajalu. Saksamaa ja Jaapan olid okupatsiooni all ja neil ei lubatud osa võtta.

Briti rahvad said esmakordselt MM-il kaasa teha, kuna nad olid nelja aasta eest pärast 17-aastast eemalolekut lõpuks FIFA-ga liitunud. Briti rahvaste omavaheliselt turniirilt pidid saama edasi kaks esimest, kelleks osutusid Inglismaa ja Šotimaa, kuid šotlased keeldusid Brasiiliasse sõitmast, kuna nad ei olnud briti tšempionid. Osalemisest loobus veel ka Türgi.

Üks suurfavoriite Inglismaa kaotas oma teises mängus šokeerivalt 0:1 USA-le. Seda tulemust tuntakse kui üht suurimat üllatust spordiajaloos, kuna ameeriklaste võidušansse oli hinnatud 1:500. Sellele järgnes sama skooriga allajäämine Hispaaniale ning see tähendas inglaste väljalangemist – edasi pääses just Hispaania.

Aastate-tagune valitsev meister Itaalia kaotas Rootsile 2:3 ning kolmeliikmelises alagrupis tähendas see sisuliselt ka juba edasipääsulootuste lõppu. Paraguay alistati küll 2:0, aga hoolimata sellest, et rootslased ei suutnud Paraguay vastu enamat viigist, kvalifitseerus võitjate ringi ikkagi Rootsi.

Kodumeeskond Brasiilia pääses oma alagrupist edasi väikeste raskustega, kui pärast viiki Šveitsiga tuli neil viimases mängus iga hinna eest alistada Jugoslaavia. Sellega saadi 2:0 ka hakkama ning edasipääs oligi kindlustatud. Uruguay pidi oma kaheliikmelises „alagrupis“ pidama aga ainult ühe mängu, milles lömastati Boliivia koguni 8:0.

Kui otsustavas ringis olid teiste meeskondade omavahelised mängud tasavägised, siis Brasiilia võttis ühe suure võidu teise järel, purustades Rootsi 7:1 ja Hispaania 6:1 ning minnes otsustavale mängule Uruguayga vastu suurfavoriitidena. Hispaaniaga 2:2 viiki mänginud ning napilt 3:2 Rootsi alistanud uruguailased olid tabelis punktiga brasiillastest maas ning vajasid kindlalt võitu.

Maracana staadionile oli kogunenud oma meeskonna rõõmupidu vaatama ametlikult 174 000 pealtvaatajat. Mitteametlikel andmetel küündis see number isegi üle 200 000. Igal juhul on tegemist läbi aegade suurima publikuhulgaga maailmameistrivõistlustel. Kodumeeskond asus teise poolaja alguses Friaça väravast juhtima, Uruguay viigistas aga 20 minutit hiljem ning kõigest kümmekond minutit enne lõppu lõi Ghiggia ka võiduvärava.

Kogu Brasiilia langes hetkega leina ning nende ametnikud unustasid uruguailastele isegi karika üle anda. FIFA president Jules Rimet pidi seetõttu ise väljakule võitjate kaptenit otsima minema. Brasiillased jäid endiselt oma esimese MM-tiitlita.