Ajakirjaniku töö on õnnistus neile inimestele, kes tahavad targemaks saada. Eks ikka me kõik arvame mingil eluhetkel midagi, kuid ajakirjanikel on vabadus sellest arvamusest ka kirjutada. Ja kui see arvamus on antud ajahetkel erakordselt rumal, siis saad sa sellest väga kiirelt teada ja võimaluse enda arvamust täiendada.

Kris Ilvese arvamuslugu, kus ta kurtis, et Maroko edasipääs on juba liiga suur üllatus ja tahaks ikka suurte meeskondade edenemist, tekitas minus kohe tahtmise vastata.

Miks üldse sporti vaadata? Iseenesest on sport ideaalis unistus. Et igal väiksel nagamannil võib töö ja tahte ja suure osa õnnega olla võimalik tõusta enda karjääri jooksul sinna kõige kõrgemale astmele. Pole vahet, kas sa oled rikkast perekonnast, riigist või kuskilt slummist. Selles osas on sport algosades demokraatlik ja annab põhjuse unistuseks.

Filmimaailmas on sellise unistuse arhetüübiks Rocky Balboa, kes tuli Philadelphia pisisulist korraga maailmameistriks. See on Hollywood ja reaalselt oleks ilmselt tema teine tiitlimatš Apollo Creedi vastu päriselus ühe poole ilmse ülekaalu tõttu katkestatud, kuid filmis täitus suur unistus. Vaataja poetab pisara ja naudib seda.

Mõned aastad tagasi tegi Leicester City sellise unistuse teoks Inglismaa meistriliigas. Siiani tuuakse seda näiteks ühe kõige ebatõenäolisema spordiloona sel sajandil. Kui oleks selle tiitli võitnud Tottenham või Arsenal, siis oleks see ka olnud üllatus, aga kindlasti mitte sellises mastaabis.

Just praegu teeb sama Maroko. Kümmekond aastat tagasi sattusin Marrakeshis maavõistlusmängule Maroko ja Uganda vahel, kus Uganda võttis üllatusvõidu. Kohalikud ajakirjanikud olid püha viha täis, sõimasid mängijaid, et need on välismaal elades mõtlemas ainult klubikarjäärile ja riik neid ei huvita. Nüüd on olukord täpselt vastupidi. Võõral maal kasvanud ja karastunud Atlase lõvid murravad ükshaaval suuri vastaseid. Just see on lugu, mida vajame ka meie, eestlased.

Eks mäletate vist isegi, kuidas Iirimaa jalgpallifunktsionärid naersid ilmselge rahuloluga, kui neile 2012. aasta EM-i valikmänguks loositi vastu Eesti. Mingi suvaline väike riik, keda toona toetasid ilmselt ainult meie enda kodanikud. Teiste riikide Krisidele oli see samuti mingi "suvaline väikeriik, mis on küll tore üllatus, aga tahaks ikka näha suurte madinat". Just selline arvamus kõlas toona ka uudiste kommentaariumites. "Eesti, kes?" küsiti. Sinna juurde käib veel pidev suurriikide jalkajuhtide kurtmine, et miks peab mängima mingeid suvalisi vastasseise kuskil kaugel idas. Tihtilugu loetakse sinna ka meie enda väikeriik. Selleks loodi ka Rahvuste liiga, mis annab meile küll ühest küljest võimaluse rohkem võidurõõmu tunda, aga jätab suurtega kasvõi sõprusmängud palju harvemateks.

Juba eelmine kevad näitas, mis võib juhtuda jalgpallimaailmas, kus suured otsustavad, et igasugu väiksed putukad segavad neil Meistrite liigas mängida ja selleks peaks tegema Superliiga. Sealt on ainult samm edasi hokiliku kvalifikatsiooniturniiri moodustamiseni, kus me ilmselt saaksime parimal juhul kuhugi B-divisioni ja suurturniirist muutuks niigi õhuke unistus veelgi õhemaks.

Seega ei ole meil eestlastena mingit muud võimalust, kui hoida Marokole pöialt. Just sellised muinaslood annavad lootuse, et õige põlvkonna, õige treeneri ja posu õnnega võime ka meie kunagi midagi loota. Kuni ei muutu valdavaks suhtumine, et "neid üllatusi pole väga vaja, sest kõik tahavad finaalis näha ikka ainult neid kõige suuremaid".