Eesti parim Tšehhi vastu - Rauno Sappinen (14)
Eesti koondis alustas uut MM-valiktsüklit Poolas peetud kodumänguga Tšehhi vastu, mis kaotati 2:6. Eesti lõi matši esimese ja viimase värava, aga ei suutnud külalistele võrdväärset vastupanu osutada.
Olukord oli Eesti jaoks väga uus, sest lisaks imelikule mängupaigale muutus päev enne kohtumist üle poole koosseisust ning kõik treenerid, kui Thomas Häberli plaani viis ellu Martin Reim. Kolm pallurit - Maksim Paskotši, Karl Rudolf Õigus ja Bogdan Vaštšuk - tegid oma debüüdi algkoosseisumeestena.
Sestap polnud klassivahe imekspandav, aga mõned väravad oleks olnud võimalik parema tegutsemisega siiski ära hoida. Rünnakul kasutati võimalusi võrdlemisi efektiivselt, aga eksperimentaalne ja ilma igasuguse kokkumänguta kaitseliin rebiti korduvalt ribadeks. Aga kes siis ikkagi kuidas hakkama sai? Soccernet.ee toimetus liitis oma ajakirjanike arvamused ja hinded kokku ning tulemus sai järgmine.
Soccernet.ee toimetuse hinded:
Mihkel Aksalu - 4. Kuus palli tuli välja noppida ja selle vastu ei saa. Tippvormis Aksalu oleks ilmselt suutnud mõne ära võtta, aga madalatele pallidele läks aeglaselt, ühe lasi eespostist lüüa, varasema püütava tsenderduse lõi rusikatega eemale jne. Ta andis endast kõik, aga mängutunnetus polnud eriti hea. Iseenesest on kõik arusaadav, sest pikk paus selja taga - aga see oli ju ette teada.
Ilja Antonov - 4. Lepime selles kokku, et ta ei ole äärekaitsja. Ta võib Levadia süsteemis Eesti liigas sel kohal mängida, aga Eesti koondises rahvusvahelisel tasemel ei ole see tema koht. Ei tea, kas antigi ülesanne olla kaitses nii kompaktselt ja äärtele see ruum jätta, aga üldiselt võiks oma karistusalas vastasele ikka lähemal olla. Selgeid probleeme oli kohavaliku ja mängu tunnetamisega paremkaitsjana. Eesti avavärava eel võitis küll hästi duelli, aga näiteks tšehhide viimase puhul kaotas oma mehe täitsa ära. Oli hädalahendus, aga oleks nii kogenud mehelt enamat oodanud.
Henrik Pürg - 3. Alustas ülihea spaagega, röövides vastasel jalalt palli, aga seejärel eksis edeva sööduga ning siis polnud Patrik Schickile enam võrdväärne partner. Pürg proovis küll olla kohal ja segada, aga jäi nii jõu kui muuga kogu aeg alla - klassivahe. Sellises kaitseliinis oleks eeldanud, et suudab ehk olla liider, aga ei suutnud kuidagi. Oli pehme ja jääb praegu rahvusvahelisest tasemest kaugele - võib-olla jättis sellesse oma jälje ka hiljutine vigastuspaus. Peab suutma olla rahulikum ja enesekindlam.
Maksim Paskotši - 5. Julge ja isukas debüüt. Kogemuse puudusest tingituna ei olnud alati võib-olla parim kohavalik, aga oma kiiruse ja liikuvusega suutis mitmel puhul end välja aidata. Samas alati see ei aidanud, kui läks näiteks lootusetult peaga puhastama palli, millest jäi kaugele, langedes olukorrast välja ning luues ründajale sellega ruumi. Tegi ühe väga hea blokeeringu, üldiselt oli rahulik ja mängus sees - võitles, juhendas, vajadusel päästis (statistikasse läks kaks blokki ja kaheksa puhastamist). Kui samamoodi edasi töötab, siis võiks tulevik olla helge, kuigi praegu jäi noore poisina arusaadavalt vastastele alla nii füüsilise rammu kui ka kogemustega.
Michael Lilander - 4. Oli harjumatult ebakindel ja rabe. Esines alla oma tavapärase taseme, kui oli kohati hädas isegi palli surmamisega. Mingitel hetkedel suutis oma äärel vastase ees konkreetselt ukse kinni panna ja siis samas suutis olukorda klaarides joosta kokku Õigusega. Pingutas aurude pealt lõpuni, aga ei leidnud liinis õiget kohta ega oma mängu.
Rauno Alliku - 4. Tahtis ja proovis, aga välja ei tulnud midagi. Rünnakul tsenderdas auti, kaitses ei suutnud oma meest lõpuni markeerida. Väsis üsna ruttu ja oli näha, et pole sel tasemel ammu kaasa löönud - ei olnud nende kiirustega harjunud. Ühe hea avanemise puhul ei saanud Sappinenilt söötu. Innukusest ei piisanud.
Markus Poom - 5. Sai end veidi aeglaselt käima, mis pole ka imekspandav, sest polnud tervislikel põhjustel väga pikalt mänginud. Aga suutis katta päris suurt ala ja oli eeskujuks võitluslikkusega, saades oma jalgu pidevalt vastaste pallidele vahele - nelja vaheltlõikega oli meie parim. Söötudega proovis mängu targalt rahustada, aga samas oli tema olekus ka mõnusat enesekindlust mitte väristada ja ette võtta.
Bogdan Vaštšuk - 4. Esialgu rügas korralikult ja tegi mõned vajalikud klaarimised. Avapoolajal palliga sisuliselt mängida ei saanud, aga kui teisel poolajal sai, ehitas Õigusega kauni rünnaku, mille lõpetas latti saadetud litriga. See meenutas juba tema mängu. Selle kõrval tulid kaitsefaasis sisse olukorrad, kus lõpetas mängimise enne olukorra lõppu ja lasi jala sirgeks. Levadias on see võib-olla võimalik, sest kaaslased lapivad need momendi ära, aga Eesti koondises paratamatult mitte. Kui sellistest asjadest lahti saaks ja natuke selle koondisevutiga kohaneks, võiks olla edaspidigi täitsa põnev valik.
Karl Rudolf Õigus - 5. Ambitsioonikas. Debüüdihirmu ei olnud. Kiirus ja üleüldine väledus olid sel tasemel mängimiseks piisavad. Proovis võtta maksimumi ka olukordades, kus õnnestumise tõenäosus oli nullilähedane - kasvõi siis kolme vastase vahelt läbi pugeda. Ei löönud risti ette ja seda on ründava mängija puhul alati hea näha. Esimesel poolajal tuldi kaitsefaasis tema äärelt liiga palju läbi, ent selle põhjus oli see, et Õigus vajus liiga madalale - teiseks poolajaks kupatas Reim ta kõrgemale ja Tšehhil oli kohe palju keerulisem seda ruumi leida. Maksis koolirahasid, kasvõi Lilanderile kossi lüües, aga selle nurga alt julgustav debüüt, et ei olnud kaaslastest kuidagi selgelt halvem - ainult tšehhidest, nagu kõik ülejäänudki.
Konstantin Vassiljev - 6. Andis perfektse väravasöödu ja mängis kapteni vääriliselt. Nii palju kui Eesti palli sai, ehitas mängu korralikult, sooritas häid äärevahetusi. Pallita jooksmine ei ole kindlasti tema mäng, aga tegi seda enda kohta täitsa vägevalt - korra lause spaagega. Oli tunda, et Vassiljevi-suguse liidri olemasolu oli nii raskes olukorras teiste jaoks ülimalt oluline.
Mängu parim Rauno Sappinen - 6. See mees on praegu lihtsalt nii enesekindel, et teeb oma ära igal ajal ja kõigile. Väravaolukorras lahendas momendi külmavereliselt, aga suutis mujalgi üksinda mitme kaitsja vastu võideldes korduvalt palli säilitada või vea välja võtta - eriti avapoolajal oli see võistkonna jaoks väga vajalik. Miinuspoolele saab kanda paar enese kinnijooksmist ja Allikule mittesöötmist olukorras, kus sõbral oli vaba tee väravani. Pärast Vaštšuki momenti oli hea variant lüüa veel ka teine, aga ei suutnud ära lahendada.
Henri Anier - 6. Tuli, tõi teravust ja lõi Hõbepallile kandideeriva värava. Pressis innukalt ja on heaks näiteks sellest, mida enesekindlus ründaja vormiga teeb - asjad tulevad kohe välja. Valgevene vastu tahaks näha teda kohe koos Sappineniga alustamas.
Robert Kirss - 5. Ei suutnud mängu erilist muutust tuua ja ei paistnud üldiselt silma. Samas ei muutnud mängupilti ka halvemaks ja võitis paar kahevõitlust.
Sander Puri - 6. Tuli paremkaitsja kohale, kust ei lubanud Tšehhil enam rohkem väravaid lüüa. Liitus innukalt ka rünnakule, mis tõi preemiana väravasöödu. Kogemuse vastu ikka ei saa.
Andre Frolov ja Mark Oliver Roosnupp - mängisid hinde teenimiseks liiga vähe.
Oli midagi ammu kihlvedudega? Mees ju mängib ja on peajagu Florakatest üle.
Ei tohi inimest surmani karistada...Aga noh,ta on ju Levadiast.
Podholjuzin, kui väidetava osaline kihlveopettustes, sai oma ajal teistega võrreldes isegi leebe karistuse, mida pärast EJL asendas katseajaga. Ja uurimistulemused on salajased. Omal ajal sosistati, et tegelikult oli toona noore poisina väidetavalt pealt kuulnud kuidas vanemad mehed asju arutasid ja süüks pandi, et vene hing ei läinud Pohlakule kamraadide kohta kitse panema.
Kui kuuled mistahes liigas kuidas igas jummala mängus lubatakse vastasmeeskonna mängija kasti lüüa ja sellest politseile ette ei kanna, siis saad karistada täie rauaga nagu kaasosaline.
Karistus ametlik pole ja on selle juba ammu ära kandnud. Seal on rohkem “Pohlaku isiklikud põhjused” ja ka põhimõtte pärast ei võeta
Lamba kari
