1960. aasta 30. oktoobril sündis Buenos Airese eeslinnas Villa Fioritos maailma jalgpalliajaloo üks säravamaid nimesid Diego Armando Maradona. Maradona oli vanim pere kuuest lapsest.

Tänavatel jalgpalliga tutvunud Maradonat nägi Argentinos Juniorsi noortemeeskonna Los Cebollitase peatreener Goyo Carrizo, kui 10-aastane tulevikutäht saabus meeskonna katsetele. Carrizo oli poisi oskustest rabatud ning ei suutnud kuidagi uskuda, et Maradona on tõesti kõigest 10 aastane. Los Cebollitas ehk Sibulakesed püsisid 136 mängu võitmatuna ning Maradonast sai juba noorena tuntud tegija. Argentinos Juniorsi pallipoisiks olnud Maradona püüdis pealtvaatajate pilke ka mängude poolajal väljakul trikitades.

Maradona jõudis juba 15-aastaselt Argentinos Juniorsi profimeeskonda. Maradona mängis selles klubis 4 hooaega ning 1980. aasta kevadeks oli ta meeskonda esindanud 166-s kohtumises ning löönud koguni 111 väravat. 16-aastaselt debüteeris Maradona ka rahvuskoondises 5:1 võidumängus Ungari vastu. 1978. aastal toimusid MM-finaalturniir, kuid argentiinlaste peatreener Cesar Menotti pidas Maradonat MM-iks liiga nooreks ning pettunud Diego pidi mänge televiisorist jälgima. Aastal 1978. jõudis Maradona juunioride maailmameistritiitlini, olles turniiri parim mängija ning juhtides Argentiina finaalis 2:0 võidule NSVL-i vastu.

1981. aastal siirdus Maradona oma lemmikklubisse Boca Juniorsi ning juba esimeses mängus 22. veebruaril lõi Maradona 2 väravat ning viis meeskonna 4:2 võidule Tallerese üle. Samal aastal juhtis Maradona Boca Juniorsi Argentiinas tiitlivõiduni ning 1982. aasta finaalturniiril võis Maradona juba väljakule joosta.

Argentiina pääses esimeselt alagrupiturniirilt edasi võitudega Ungari ja Salvadori üle, kuid teises voorus kaotati Itaaliale 1:2 ning Brasiiliale 1:3. Maradona lõi finaalturniiril 2 väravat, kuid tõrvatilgaks oli vastasmängija löömise tõttu eemaldamine Brasiilia vastu. Hoolimata suhteliselt ebaõnnestunud turniirist, ei jäänud Maradona Euroopa klubide poolt märkamata ning samal aastal siirdus Maradona mängima Kataloonia suurklubi FC Barcelonasse.

4. septembril tegi Maradona Barcelona särgis debüüdi Valencia vastu ning 2:1 võidumängus lõi Maradona värava. Samal aastal võitis Barcelona Copa Del Rey ning meistritiitli, kuid Barcelona perioodil oli Maradonal hädasid tervisega. Esmalt põdes ta hepatiiti ning seejärel jättis Andoni Goikoetxea tekitatud vigastus ta 14-ks nädalaks platsilt eemale. Samuti läks Maradona tülli klubi juhtkonnaga ning ta vahetati SSC Napolisse. Maradona pidas oma viimase mängu Barcelona eest 5. mail 1984 ning selle aja jooksul lõi ta 58-s kohtumises 38 väravat.

Maradona karjääri tipphetkeks oli 1986. aasta MM, kus ta viis oma meeskonna jalgpalli hinnatuima tiitlini. Kõige meeldejäävamaks osutus kohtumine Inglismaa vastu, mille eel olid mõlemad riigid Falklandi saarte pärast sõtta asunud. Esmalt lõi Maradona käega värava, kuid kohtunikud lugesid värava määrustepäraseks. Hilisemal pressikonverentsil lausus Argentiina nr. 10 legendaarseks saanud sõnad: "Isegi kui seal oli käsi, siis see oli Jumala käsi." Kõigest 5 minutit pärast vastuolulist väravat lõi Maradona ühe MM-ide ajaloo ilusaima värava, kui ta alustas läbimurret oma väljakupoolelt ning mängis läbi terve inglaste kaitseliini ja lõpetas rünnaku väravaga. Antud värav nimetati 2002. aastal sajandi väravaks ning 6-le kohale Channel 4 valitud 100 parima spordimomendi nimekirjas. Maradona lõi ka poolfinaalis Belgia vastu mõlemad Argentiina väravad ning finaalis Lääne-Saksamaa vastu, mille Argentiina võitis 3:2, andis ta ühe väravasöödu.

Hooajal 1986/87 viis Maradona Itaalia meistritiitlini ka seni keskmike hulka kuulunud koduklubi SSC Napoli ning lisaks sellele sai Napoli ka Itaalia karika. Järgmisel kahel hooajal pidi Napoli leppima Itaalias teise kohaga, kuid hooajal 1989 võitis Napoli UEFA karika. Hooajal 1989/90 võitis Napoli taas Serie A. Maradona Napoli karjäär lõppes 1991. aasta kevadel, olles selleks ajaks löönud 259-s kohtumises 118 väravat.

MM-il 1990 juhtis Maradona taas Argentiina koondist, kuid sedakorda sai Lääne-Saksamaa finaalis revanši. Argentiina kaotas juba avamängus üllatuslikult 0:1 Kamerunile ning alagrupist saadi edasi kolmandana. Seejärel alistati 1:0 Brasiilia ning seejärel penaltitega Jugoslaavia ning Itaalia. Finaalis löödi vaid üks värav ning selleks oli Andreas Brehme 85. minutil löödud penalti.

Pärast 1990. aasta MM-i hakkas Maradona täht kustuma. Märtsis 1991 andis Maradona positiivse dopinguproovi, mis näitas kokaiini tarbimist ning pidi väljakuilt eemale jääma 15-ks kuuks. Võistluskeelust vabanedes ei soovinud Maradona enam Napolisse naasta ning siirdus taas Hispaaniasse - Sevilla CF-i. Suurt edu ta Sevillas veedetud hooaja jooksul ei saavutanud ning saldoks jäi 8 väravat 29-s kohtumises.

1993. aastal naases Maradona kodumaale ning asus mängima Newell's Old Boysi meeskonda. Hoolimata suhteliselt halvast füüsilisest vormist ja suurenevast kehakaalust, suutis Maradona end mängida ka selle klubi fännide südametesse, näidates suurepärast mänguvaistu ning imelisi sööte, kuigi väravaarve jäi selles klubis avamata.

Maradona nimetati ka 1994. aastal MM-ile sõitvasse koondisesse. Avamängu 4:0 võidus Kreeka vastu lõi Maradona 3:0 värava. Järgmises mängus võeti 2:1 võit Nigeeria üle, kuid seejärel puhkes lõkkele skandaal. Maradona oli andnud taas positiivse dopinguproovi ning teises ringis pidi Maradona juba tribüünilt pisarsilmi jälgima Argentiina 2:3 kaotust Rumeeniale.

Järjekordse võistluspausi järel üritas Maradona veel naasta, kuid ainult Boca Juniorsis pidas ta vastu kaks aastat ning aastal 1997 lõpetas ta mängijakarjääri. Järgnevatel hooaegadel külastas Maradona kokaiinisõltuvusest vabanemiseks pidevalt võõrutuskliinikuid. Mõned korrad üritas Maradona alustada ka treenerikarjääriga, kuid taas edutult. 2000. aastal valiti ülemaailmsel küsitlusel Maradona sajandi parimaks jalgpalluriks, kuid FIFA otsustas auhinna anda ka Pelele. 2001. aastal pidas Maradona hüvastijätukohtumise, milles osalesid sellised staarid nagu Ferrara, Šuker, Stoichkov, Cantona, Higuita ja Romario.

Järgnevad aastad veetis Maradona enamasti Kuubal, kus Che Guevarast vaimustunud endine jalgpallur lävis tihedalt Fidel Castroga. 18. aprillil 2004 teatati Maradona raskest südameinfarktist ning vutilegend vaagus Buenos Airese haiglas elu ja surma vahel. Sajad fännid kogunesid haigla ümbrusesse. Nende kergenduseks suutis Maradona raskest seisukorrast väljuda ning 25. aprillil suutis ta juba ilma abivahenditeta hingata. Peagi vabastati Maradona haiglast ning ta siirdus Kuubale tervist taastama.

Maradona võttis sellest õppust ning asus 2005. aasta keskel tööle Boca Juniorsi asepresidendina. 2005. aasta sügisel alustas Maradona ka telesaatejuhi karjääri. Esimeses La Noche del 10 ("#10 öö") saates oli Maradona külaliseks Pele ning hoolimata vanadest eriarvamustest möödus saade väga sõbralikus õhkkonnas ning saade nautis meeletut vaatajamenu.

Vaata ka vanemat klassikat