Ehkki jalgpalli suurvõistluste ajal kipuvad mehed kiitlema, et lõpuks ollakse võtnud võim ja telekapult kodus enda kätte, siis tegelikult pole mitte midagi muutunud – vähemalt, kui telekas selgitatakse Eesti superstaari.

Austria mängu esimese poolaja ajal teatab mulle üks sõber ärevaks tegeva sõnumi: „Kuule, lähme kuhugi jalgpalli vaatama, mul tüdruk tahab Superstaari vaadata.” Hingan ise kergendatult, sest hankisin eile endale toaantenni ja vaatan mängu teises toas, muidu võiksin samas hädas olla.

Pöördun teise sõbra poole, et äkki saab tema pool siis vaadata. Sealt tuleb vastus: „Mul plika tuleb külla, et Superstaari vaadata. Võtan mängu kõvaketta peale ja vaatan hiljem.”

Uskumatu – mees tahab kahe aasta jooksul rahulikult jalgpalli vaadata ja ikka peab „tugevam sugu” hakkama selleks erimeetodeid kasutusele võtma. Mõtlete, et naisele võiks öelda, et mis sa ikka seda saadet vaatad, sest teada ju, kes võidab. Kuid EI! Naisi nii lihtsalt ei murra, neilt tuleb kohe vastus, et Saksamaa võidab ju ka sama tõenäoliselt Poolat. Neetud, naiseliku loogika vastu ei saa.

Mis üle jääb? Minna pubisse näiteks. Jälle häda, homme tööpäev ja õllesena koju tulles peab taas end välja vabandama hakkama. Enda poole ka kutsuda ei saa, sest teises toas jauravad meeshinged häirivad ju suure finaali vaatamist.

Selline naiste kodune vägivald pole jalgpallifännide elus tundmatu, sest ka Meistrite Liigale andis Eesti teleekraanil omal ajal põntsu naiste kultussaade Mamma Mia, mis ei lasknud mehi kallile klubivuti ülekandele ligi.

Sama pragmaatiliselt käitus toona ka TV3, mis taipas, et reklaamimüügi suurendamiseks peab ikka saatekava tegema naistesõbralikumaks, sest nende käes on kodus pult. Samamoodi töötab ju kogu meedia, sest isegi meesteajakirjad on mõeldud naistele, kuna mehed vaatavad enda asju internetist.

Ühesõnaga kurb on uue põlvkonna isaste elu, päitsed peas ja telekapult käest.

P.S. Tegelikult on naised ikka toredad!