Eesti Päevalehele andis eksklusiivintervjuu kõigi aegade üheks parimaks jalgpalluriks peetav Eusebio, kelle sõnul mängib koondis homme pingevabalt.

Portugal mängib Eestiga kolmapäeval. Mida te teate meie jalgpallist?

See pole esimene kord, kui mängime Eestiga. Jalgpallis on raske öelda, kas võidame või kaotame. Eelkõige peame lugu pidama oma vastasest. Laupäevane võit kodus Slovakkia üle tegi meie elu Eestis kolmapäeval kergemaks. Häälestatus on palju pingevabam ja mäng loomulikum. Meil on väga head mängijad – noored, kuid vaimselt küpsed. Küpsus on tänu sellele, et paljud neist mängivad välismaal - Inglismaal, Hispaanias, Saksamaal. Nad mängivad maades, kus jalgpall on väga heal tasemel ja see on väga tähtis!

Kas te ise ei tule Eestisse?

Mul on väga kahju, kui ma ei saa Eestisse kohale minna. Kuid ma teen kõik selleks, et olla seal, kas või televisiooni vahendusel. Paraku ei tea ma, mis kliima teil seal on. Mängimise jaoks on oluline teada, kas on külm või soe. Portugalis algab praegu palavaim aeg.

Ilm on mõistlik.

Siis on see parem meile.

Kas võtaksite riski ja nimetaksite 2-3 Portugali meeskonna parimat mängijat?

Iga mees koondises! See on minu arvamus juba ajast, kui olin 18-aastane. Üks mängija ei saa mängu võita, meeskond peab olema selja taga. Seepärast oli Benfica võimas ajal, kui ma seal mängisin. Ma arvan, et rahvusmeeskonnal on see kambavaim. Alati on meeskonnas mõned silmapaistvamad mängijad, nagu Figo. Tänu jumalale, et ta kutsuti tagasi rahvusmeeskonda. Meil on Cristiano Ronaldo, Deco, Simćo – meeskond, kes mõtleb ühtemoodi... kellesse ma usun.

Teist on tehtud film, kirjutatud raamat, teie kuju on Madam Tussau’ vahakujude muuseumis, teie auks on püstitatud kuju Benefica staadionil (Estadio da Luz) jne – kas peate ennast kõige tuntumaks portugallaseks maailmas?

Ma ei arva, et oleksin kõige tuntum portugallane maailmas. Mina pole see, kes neid järeldusi tegema peab, kuid inimesed räägivad sellest. Ajal, kui olin profijalgpallur Benficas ja mängisin Portugali rahvusmeeskonnas, üritasin käituda vastavalt sellele nii jalgpalliväljakul kui väljaspool seda. Tähtis on teada, kuidas ennast üleval pidada, olla tagasihoidlik ja suhelda inimestega. Mulje, mis inimestele on minust jäänud, on tähtis. Kui ma olen tuntud, siis seda tänu minu meeskonnakaaslastele.

Te olite Pelega korraga maailma suurimad jalgpallistaarid.

Me oleme sõbrad, suhtleme nagu vennad, oleme samaealised. Mina olen aasta noorem ja Pele on minu jaoks eriline: inimesena on ta tähelepanuväärne, jalgpallurina geenius. Tänu jalgpallile on Pele tuntud kogu maailmas ja ta ei pea ennast jalgpallis jumalaks.

Kas teie arvates on Euroopa Liit lähendanud rahvaid Euroopa eri nurkades. Nagu Eesti ja Portugal – üks põhjas, teine lõunas. Või ühendab jalgpall rahvaid rohkem?

Ma arvan, et spordil on tähtis roll, eriti jalgpallil. Isegi poliitikud peaksid osalema jalgpallis, et olla rahvale lähemal. Läbi spordi saavad suhelda omavahel erinevad rahvad, eriti noored. Hea, kuid kõik päevad pole roosilised. Mõnikord tuleb leppida kaotusega, tuleb osata kaotada ja teha järeldused ja kui vajalik, tuleb midagi muuta. Tänu jumalale on meil tänapäeval videod ja mängijad saavad hiljem näha oma vigu ja kogu meeskonna taktikat. Jalgpall on spordiala nr 1 ja spordi kuningas!

Te sündisite Mosambiigis. Kas teil lapsena, enne Portugali tulekut oli unistus saada jalgpalluriks?

Ma arvan, et olen sündinud jalgpalli jaoks, sest kool....unustage ära! Minu perekonna kaheksast lapsest olen mina ainuke, kes pole kunagi õppinud, mul on haridust 4 klassi. Üks minu vend on insener, kõik õppisid. Mina nägin ainult palli, aga tänu jumalale olen täna kõige tuntum oma perekonnas. Kui ma saaksin minna ajas tagasi, siis ma oleksin pidanud õppima, see on tähtis! Minu sõnum Eesti noortele on: õppige, õppige, õppige ja siis tehke sporti!