Flora parim Belgradis - Konstantin Vassiljev (0)
Valitsev Eesti meister Tallinna FC Flora pidas neljapäeval esimese võõrsilmängu Konverentsiliiga alagrupiturniiril, kui Belgradis jäädi sealsele Partizanile alla 0:2. Partizani mõlemad väravad lõi Liverpoolis karastunud Lazar Markovic. Soccernet.ee toimetus valis Flora parimaks poolkaitsja Konstantin Vassiljevi.
Flora ei jäänud Belgradis häbisse, kuid lasi endale esimesel poolajal lüüa kaks väravat, mis otsustasid mängu saatuse. Partizan haaras juhtohjad 20. minutil, kui Henrik Ojamaa andis Partizani väljakupoolel valesöödu, misjärel toimetati pall Flora karistusalasse, kus Markkus Seppik libastus ja Ricardo Gomes sai löögile - Matvei Igonen tõrjus, aga esimesena oli jaol Markovic, kes suunas palli peaga väravasse. 42. minutil kaotas Alliku vastase väljakupoolel nahkkera ja Markovic purjetas paremalt äärelt karistusala poole, sooritas löögi, mis lendas Markus Soometsa rikošetist väravasse.
Floral olid esimesel poolajal mõned poolvõimalused, mida ei suudetud ära kasutada. Konstantin Vassiljev keerutas kaheksanda minuti alguses ristnurgast napilt mööda, paar minutit hiljem proovis algkoosseisus Rauno Sappineni asendanud Rauno Alliku ülepealööki, aga Partizani väravavaht Aleksandar Popovic oli valvel. Teisel poolajal oli Eesti meister palliga rohkem kui esimesel poolajal, aga võõrustajad kontrollisid mängu ega lubanud Floral ohtlikuks saada.
Mängu jääb varjutama Seppiku intsident teisel poolajal. Flora tegi 68. minutil kaks vahetust, kui Ojamaa ja Alliku asemel tulid platsile Daniil Kuraksin ja Martin Miller. Umbes samal ajal, kui Alliku küljejoone suunas sörkis, langes Seppik esmalt enda väljakupoolel kükili ja siis põlvitas. Kohtunik Julian Weinberger tuli tema juurde ja kohe oli kohal ka Flora arst Kristiina Lind. Veidi hiljem saabus väljakule kiirabiauto ja Seppik viidi haiglasse. Seppikut asendas Henrik Pürg ja kuus-seitse minutit pärast Flora keskkaitsja murule langemist läks mäng edasi, kuid märkimisväärseid sündmusi seejärel ei olnud.
Soccernet.ee toimetuse hinded:
Matvei Igonen – 5. Esimene värav ei olnud Igoneni süü, aga oleks saanud paremini tegutseda, sest värava ette tõrjumine on alati halb lahendus, ükskõik kui lähedalt tuleb löök. Teise värava puhul oli Soometsa õnnetu rikošett, kus väravavahil ei olnud suurt midagi teha. Genti vastu särava partii teinud Igonen seekord lennukate tõrjetega ei hiilanud, aga nendeks polnud eriti võimalustki. Poomi söödueksimuse järel tõrjus Gomesi löögi. Igonen tegi oma ära, aga kollektiivsed eksimused ja Partizan lõi kaks väravat.
Marco Lukka – 5. Ta alustas vasakkaitses, aga liikus Lilanderi väljavahetamise järel kohe teise poolaja alguses paremkaitsesse. Teise värava puhul jäi pehmeks - tagantjärele tarkus, et oleks pidanud Markovici vea ja kollase kaardi hinnaga maha sikutama. Ta proovis, aga ei õnnestunud. Märja palli kontrollimisel oli raskusi. Suures plaanis kaitsefaasis korralik esitus, kuid rünnakul meeskonnale väga palju juurde ei andnud.
Märten Kuusk – 5. Ta magas esimese värava olukorras totaalselt, kui kaotas Igoneni tõrje järel Markovici ära, ja teise värava olukorras ei astunud liinist välja, et väravalööjat takistada, vaid taganes ja jälgis olukorda kaugemalt, andes Markovicile lubamatult palju ruumi. Siinkohal tasub märkida, et Kuusk ei olnud peamine süüdlane, vaid pusletükk kollektiivses apsakas. Kui üldjuhul oleme harjunud, et Kuusk on kaitseliini liider, siis seekord ta ise meeskonda tassida ei suutnud.
Markkus Seppik – hindeta. Tervis on olulisem kui jalgpall ja soovime talle head paranemist.
Michael Lilander – 5. Ei jäänud millegi säravaga silma, aga üldplaanis sai Lilander kaitsefaasis oma ülesannetega ilusti hakkama, kuigi paar korda magas Partizani kiire ääreründaja Queensy Menigi jooksu maha, aga ülemäära ohtlikud need ei olnud. Palliga mängus oli endale omaselt väga hea ja enesekindel. Rünnakul olid mõned söödueksimused ja teineteise mittemõistmised.
Markus Soomets – 5. Võib öelda, et Soomets mängis oma koha välja. Tal oli kohati keskväljal väga palju vaba ruumi, mida oleks saanud paremini ära kasutada, kuid see ei õnnestunud. Praaki oli palju, aga mitte sellist, mis oleks saatuslikuks saanud. Rikošett oli lihtsalt ebaõnn. Arusaadav, et mindi natuke kaitsvama plaaniga, aga Soometsa ja Poomi duo ei andnud keskväljale ülemäära palju loovust, mida Miller oleks ilmselt andnud.
Markus Poom – 5. Tema puhul on aina rohkem silma torganud, et proovib ambitsioonikaid lahendusi, kuid nende õnnestumine on nii ja naa. Seekord oli pigem naa. Teise värava olukorras läks palliga mängijat pressima, aga sealt saadi sööduga välja ja keskväljale jäi auk. Tegi teisel poolajal lubamatu valesöödu, mis oleks peaaegu Markovicile kübaratriki kinkinud.
Henrik Ojamaa – 5. Talle ei ole midagi ette heita, aga samas üleliia palju kiitmiseks samuti põhjust pole. Ta proovis end füüsiliselt kehtestada ja kohati see õnnestus päris hästi, aga palliga mängus olid lahendused kehvad, kui välja arvata olukord, kus ta Vassiljevi löögile mängis. Tegutses oskuslikult, kuid ei midagi väga säravat. Samas ka ei midagi katastroofilist.
Flora parim Konstantin Vassiljev – 6. Korralikud võimalused tekkisid Vassiljevi löökidest ehk kui midagi rünnakul õnnestus, siis alati läbi maestro. Kõva mees! Kripeldama jääb kaheksanda minuti võimalus, kui Vassiljevil oli väga palju ruumi, aga pall lendas napilt ristnurgast mööda. Selle oleks pidanud vähemalt raamidesse saama. Teisel poolajal pani pommlöögi teele, kuid see läks keskele ja Popovic tõrjus. Ta oli pildis vähem kui tavaliselt, aga siiski Flora silmapaistvaim mängija.
Sergei Zenjov – 6. Ta oli ründekolmikust kõige paremini mängus sees, kui võitis duelle ja osales edukalt kombinatsioonides. Lisaks haaras Sappineni puudumisel liidrirolli endale, mis oli väga sümpaatne. Ta kasutas vastaste poolt jäetud ruumi päris hästi ära ja tegutses oskuslikult. Suuri ärakukkumisi polnud ja teisel poolajal, kui Zenjov tipuründaja kohale liikus, saadi mäng korraks enda kätte, aga hiljem vahetustega kaotati see ära. Zenjov võitis õhuvõitlusi ja pikki palle, aga paraku langesid teised pallid pigem vastastele.
Rauno Alliku – 5. Saapad, mis Sappinen talle jättis, olid liiga suured. Ja oleme ausad, et sellistes mängudes ei ole Alliku parim positsioon tipuründaja kohal. Ta alustas hästi ja säras geniaalse ülepealöögiga, mis parema õnne korral oleks võrgus maandunud, aga seekord mitte. Tal olid energiavarud üpris kiiresti otsakorral, aga samas pole talle midagi ette heita, sest mängis seal olude sunnil.
Ken Kallaste – 5. Tema liigutustes pole endiselt seda teravust, mida oleme kaua oodanud, aga kompenseerib selle kogemustgea ja jõuab siiski olukordadesse. Samas oli üks olukord, kus sai jalgevahelt ja kaotas oma mängija ära, kuid eelmiste euromängudega võrreldes palju kindlam esitus ja loodetavasti läheb edaspidi ainult ülesmäge. See on positiivne.
Daniil Kuraksin – 5. Ei olnud väga palju pildis, aga kui oli, siis tahtmist jagus. Ta proovis, aga ei õnnestunud. Selleks ajaks oli Seppiku intsident olnud ja mäng oli selgelt Partizani kontrolli all. Positiivne, et Kuraksinile anti euromängus võimalus ja loodetavasti oli see investeering tulevikku.
Martin Miller – 6. Erinevalt Kuraksinist lisas Miller teravust ja elu, kuid samas ei toonud mängu seda loodetud lisakäiku, mis oleks tagasitulekuni aidanud. Ta sekkus vahetusest ja mängis äärel, aga oleks oodanud näha teda algkoosseisus ja keskväljal. Energia oli hea, aga sellest ei piisanud.
Henrik Pürg – 6. Asendas Seppikut ja lõpetas pika vigastuspausi. Ta näitas külma pead ja valmisolekut, kuigi tegi mõned halvad pallipuuted.
Rocco Robert Shein – mängis hinde teenimiseks liiga vähe.
