Nii jalgpalli kui ka pildistamisega tegelev Liisi Troska pidi tänavuse hooaja eel tegema valiku, kumma hobiga ta jätkab. Otsus langes fotograafia kasuks, kuid ka armastatud spordiala jääb tema ellu: "Kuna pildistan jalgpalli ja jäin sellega seotuks, siis ei jää ma sellest ilma."

• Lugu ilmus esialgselt juunikuu Jalkas.

Jalgpallitrenni jõudis Liisi Troska teismelisena, kui Paidesse tüdrukute treeningud tekkisid. Toona 15–16aastane piiga oli alaga aga juba varem hästi tuttav, sest üles kasvades sai jalgpalli tublisti mängitud. "Liikusin seltskonnas, kus pooled olid poisid, ja suvel oli igapäevane tegevus jalgpallimäng majade vahel muruplatsidel," meenutab Paide tüdruk. "Eks alguses saime poiste käest jubedalt pähe, aga suve lõpuks ei olnud neil enam midagi nii kerge! Sealt see pisik külge hakkas."

Ühtegi teist ala Troska proovinud pole – süda kuulus kohe algusest peale jalgpallile. 2009. aastal treenimisega alustades hakkas ta kohe naiste esiliigas mängima ja sai esimesel hooajal kirja 19 kohtumist ja 1516 minutit. Kuigi jalgpall oli neiu ära võlunud, pole profikarjääri peale Troska kordagi mõelnud. Kõrgliiga hõngu on ta aga saanud nuusutada küll, kui 2018. aastal mängis Tallinna Ajaxi eest. "Liigade vahe on II ja meistriliiga vahel väga tuntav," räägib Troska. "Teises liigas on palju enda lõhkumist, kõrgliigas on mäng tehnilisem ja raskem. Kindlasti oli meistriliigas mängimine hea edasiminek, aga Ajaxis jätkamine polnud võimalik, sest nad kukkusid liigast välja."

Ühegi teise naiskonnaga ühinemise peale paidelanna toona ei mõelnud, vaid üheskoos oma võistkonnaga loodeti, et ehk õnnestub siiski ise kõrgemale kerkida. Paraku nii ei läinud: mullu lõpetati hooaeg II liigas taas kolmanda kohaga ja uks esiliigasse jäi suletuks. Seesama uks avanes ootamatult aga seoses naiste liigasüsteemi reformiga, mille järgi muudeti II ja esiliiga ühtseks suureks esiliigaks. Paide naiskond asuks nüüd justkui esiliigas osalema, kandes Tallinna Ajaxi ja Paide Linnanaiskonna ühendnaiskonna nime, kuid võistkonna mängijad pärinevad Ajaxi naiskonnast.

Troskat tänavu selle naiskonna eest väljakul ei näe ja ta usub, et tema aeg palliplatsil on nüüdseks lõplikult möödas. Ühest küljest tunnistab ta, et nii talle kui ka teistele Paide naistele mõjus raskelt mitmeaastane periood, mil kogu aeg loodeti kõrgemale tõusta, kuid see ei õnnestunud. "Tekkis motivatsiooni langus, enam ei käidud trennis jne. Oli selge, et selle naiskonnaga enam jätkata ei saa: oleks tulnud leida uus naiskond või mängimine ära lõpetada," selgitab ta.

Klõpsimisest sai töö

Teine – ja ehk suuremgi – põhjus pallimänguga lõpetada on fotograafia, mis on Troska teine hobi ja armastus. Ta sõnab, et kuna kohtumised, mida ta peab jäädvustama, on sageli samal ajal tema oma mängudega, tuli ajapuuduse tõttu alates tänavusest aastast mängimisest loobuda. "See otsus oli ühtepidi raske ja teistpidi mitte," ütleb Troska. "Kuna oma naiskonnaga poleks saanud jätkata, siis see tegi kergemaks, aga samas oli siiski keeruline. Kuna aga pildistan jalgpalli ja jäin sellega seotuks, siis ei jää ma sellest ilma."

Fotograafiat on loo peategelane kogu aeg armastanud ja enda sõnutsi on ta pilte alati teinud, kuigi esmalt vaid käepäraste vahenditega. "Ma olen seltskonnas alati see, kes telefoniga pilte klõpsib, ja kõik teised ütlevad, et ära tee," naerab Troska.

Ühel hetkel sai ostetud korralik kaamera ja esimesed sammud fotograafina tegi paidelanna loodust pildistades. Siis – pärast nelja-aastast pausi – jõudis ta tagasi jalgpalliväljakule ning tekkis mõte pildistada ka oma armastatud spordiala. Neiu võttis ühendust Soccernet.ee portaaliga, tegi proovigalerii ja sealt kõik alguse saigi. Nüüdseks on fotograafiast välja kasvanud töö, kuigi Troska sõnul ta ise nii ei tunne, vaid peab pildistamist endiselt hobiks. "Esimest kaamerat ostes poleks ma kunagi uskunud, et siia välja jõuan, aga mul on selle üle väga hea meel, et olen siia jõudnud!" naerab ta.

Jalgpallurikarjäär tuleb pildistamisel kasuks, sest mängulugemise oskus annab võimaluse ennustada hetki, mis on väärt jäädvustamist. Kõige erilisemaks peab Troska koondisemängude pildistamist, sest seal on õhkkond ja melu omamoodi tunnetusega. Oma kõige esimest üles pildistatud koondisekohtumist neiu päris täpselt meenutada ei suuda: "Ilmselt oli see mõni noortekoondise mäng... Aga päris täpselt ei mäletagi, ju oli nii suur närv sees, et on meelest läinud!"

Koondisemängude puhul on Troska sõnul peale melu erilisemad ka vastased, kes on maailma mastaabis sageli suurnimed. Kuivõrd staaride pildistamine on haruldane ja ilmselt ühekordne võimalus, võiks see tekitada lisapinget, kuid Troska seda ei tunne. "Ei ole sellist hirmu, et midagi tähtsat jääb pildistamata," räägib ta. "Kripeldama võib jääda, aga hirmu ei ole. Kripeldama jääb näiteks siis, kui hea olukord on uduselt peale jäänud või oled kellelgi jalad ära lõiganud või inimesel pole pead otsas. Aga hirmu otseselt selle ees ei ole."

Kui halvad pildid jäävad vutineiust fotograafil kohati kripeldama, siis heade piltide puhul vastupidist efekti pole ehk oma parimaid tabamusi pole Troska ritta pannud. Tema sõnul on lihtsalt tore vaadata, kui tema fotod ka teistele meeldivad ja neid kasutatakse.

Griezmanni vend

Oma suurimatest apsakatest rääkides nendib Paide neiu, et kohati ikka juhtub, et mängule saab mindud ilma mälukaardita või tühja akuga. Ta meenutab, kuidas käis Tartus pildistamas Tammeka perepäeva ja Premium liiga mängu. "Perepäeval tegin pildid ära, aga mängust sain teha ainult kümme pilti. Proovisin leida teist akut, aga kõik olid sama tühjad kui mu enda oma. Läksin koju ja olin väga pettunud," räägib Troska.

Pettumuste kõrval on tal aga ette näidata ka suuri õnnestumisi. Ühe emotsionaalseima mänguna toob ta välja Eesti U17 koondise ja Hispaania sõpruskohtumise, mille Eesti 3:2 võitis. Troska sõnab, et tal õnnestus kõik väravad hästi üles pildistada, ja see on suur asi.

Teise ereda hetkena toob ta välja Eestis korraldatud superkarikamängu. "Mul oli au seal pildistada ja kõiki staare näha. Kõige eredamalt tooksin välja selle, et nägin fännialal Antoine Griezmanni venda, kuid sel hetkel ma ei teadnud, kes ta on. Vaatasin lihtsalt, et lõbus pealtvaataja, ja pildistasin teda. Kui hiljem oli autasustamine ja Griezmann kutsus ta väljakule ning nad seal kallistasid, siis sain aru, kes ta on. See äratundmise/arusaamise hetk oligi kõige eredam," võtab Troska kokku ühe oma helgeima hetke.

Naised jalgpalli pildistamas

Eesti jalgpallipublik on ehk märganud, et nii koondise- kui kõrgliigamängudel on naisfotograafe näha sagedamini kui mehi. "Nii on, et mehi võib üles lugeda ilmselt umbes kolm, aga naisi saaks kümmekond!" kinnitab Liisi Troska, et naised on vuti pildistamises ülekaalus.

Selle põhjust on tema sõnul raske välja tuua, aga kõik naised saavad platsi ääres omavahel hästi läbi ja rivaalitsemist pole. "Pigem ei ole konkurentsi ega võimuvõitlust," räägib Troska. Tema sõnul tuleb kindlatel mängudel küll jälgida, et samale tööandjale pilte tehes oleksid fotograafid teine teisel pool platsi, et saaks püüda erinevaid kaadreid, aga muus osas ollakse üksteisele toeks.

"Me toimime kõik koos väga hästi. Näiteks Tallinna mängudel olen vahel pildistanud koos Anna Andreasega ja siis võrdleme pilte, räägime oma fotoaparaadi sätetest jne. Pigem üks aitab teist ja vastupidi – koos on lihtsam areneda," sõnab Troska.

• 8 väravat on Liisi Troska löönud seitsmeaastase karjääri jooksul.
• 4 hooaega ehk aastatel 2011-2014 Liisi Troska palliplatsil ei käinud.
• 227 minutit on Liisi Troska mänginud naiste kõrgliigas, esindades Ajaxit.