Mullu septembris kuivas kokku Antonovi mänguaeg Tallinna Levadias. Vahetus Eesti koondise peatreener ja lakkasid kutsed. 90 vägeva minutiga Küprose vastu naasis poolkaitsja suurele pildile.

Ei olnud saladus, et toona 23-aastane Antonov otsis eelmisel aastal võimalust end välismaal proovile panna. Levadiaga ta lepingut pikendada ei soovinud, mispeale klubi käitus nii, nagu välismaale ihanud tähtedega varasemaltki – mehe mänguaeg kuivas kokku.

Magnus Pehrssoni käe all koondise raudvaraks saanud Antonov mängis veel septembris Bosnias, rootslase jaoks viimaseks jäänud kohtumises 86 minutit, aga oktoobris uuelt peatreenerilt Martin Reimilt enam kutset ei saanud. Aastaga pidas koondis kümme mängu, millest Antonovile jagus 13 minutit. Eelmisel pühapäeval naasis ta pärast rasket aastat algkoosseisu.

Kas Antonov tundis, et peab ennast taas tõestama? "Muidugi, jaa! Vahepeal mind ei olnud seal üldse, nüüd tuli võimalus põhikoosseisus väljakule tulla," rõõmustas Antonov. "Olin 150 protsenti motiveeritud, et aidata meeskond hea resultaadini."

"Võin öelda, et mul olid rasked ajad. Kui istud pingil Eesti liigas, siis muidugi ei ole võimalust saada koondise pingilegi," tõdes poolkaitsja. "Olen kogu aeg enesekriitiline ja kõik sõltub minust, aga jalgpallielu käib üles-alla. Palju sõltub sellest, mida sa teed, kui läheb alla. Oluline on endalt küsida, mida sa saad teha."

"Mentaalselt oli raske periood, aga jalgpallis on kõik seotud. Sellest oli vaja välja minna ja kui sa lähed sealt välja, siis muidugi lähed välja kaks korda tugevamana kui sa olid, nii mentaalselt kui füüsiliselt."

Sai Austriast õiged õppetunnid

Talvel oli Antonovi laual erinevaid variante. Liisk langes Austria esiliigale, aga pikka pidu eestlasel seal ei olnud – kevadring lõppes SV Hornile katastroofiga, kui liigast välja langeti, ja Antonov leegionärina oli üks neist, keda endale enam lubada ei saadud. "Ettevalmistus hooaja teiseks pooleks oli üsna hea, meil oli paar treeninglaagrit Horvaatias ja alguses oli kõik super," meenutas Antonov.

"Pärast koondisepausi märtsis tulid rasked mängud ja meil ei olnud õnne. Andsime viimastel minutitel mänge ära. Ma ei saa öelda, mis konkreetselt valesti läks, aga üks kaotus järgnes teisele ja riietusruumis ei olnud atmosfäär päris see, mis peab olema. Nii see läks."

Austriast sai Antonov kaasa inglise keele, aga ka teadmise, kuidas välismaal hakkama saada. "Kui sa tuled uue mehena, leegionärina, siis sa pead võtma koha põhikoosseisus, aga see on juba kellegi koht. See konkurents on see, mis peab olema. Kui sa tuled teisest riigist, siis sa pead võitlema igal treeningul. Kõik võitlevad."

Suvel leidis poolkaitsja end taas vabaagentide turult. Variante oli erinevaid, ka Eestisse naasta, ent Antonov võttis vastu uue väljakutse Sloveenias.

Vassiljevi jälgedes Sloveeniasse

"Otsustasin tulla siia, et mängida heas liigas ja olla pildil," rääkis talvel 24. sünnipäeva tähistanud Antonov. Kohane on võrdlus Konstantin Vassiljeviga, kes end sama vanalt Sloveenias sisse seadis. Vähemalt juttude tasandil jõudis Kostja Sloveeniast ka Itaalia kõrgliiga vaatevälja.

Sarnane on isegi kahe poolkaitsja sihtpunkt. Kui Vassiljev liitus tänaseks hingusele läinud Lendava Naftaga, siis Antonov Velenje Rudariga. Nii Nafta siis kui Rudar praegu on Sloveenia keskmike hulgas, kuigi Rudaril on ette näidata ka mõned pronksmedalid ja eurokogemus. 2009. aastal satuti ka Eestisse - Narva Trans alistus kahe mängu kokkuvõttes 1:6.

Klubisisene töö käib inglise keeles, lisaks Antonovile on võõrmängijateks ukrainlane, kolm horvaati ja Kameruni mees. 25 000 elanikuga Velenjes käis viimast kodumängu vaatamas 900 inimest. "See on väike linn. Kui Eestiga võrrelda, siis Kohtla-Järve moodi, siin kaevandatakse ka kivisütt. Loodus on ilus ja siin on suvi," naerab Antonov. "Päris hea linn nii jalgpalli mängimiseks kui elamiseks."

Jalgpalli saab Antonov õnneks mängida, sest treener on eestlast üha enam usaldama hakanud. "Esimesest päevast oli atmosfäär riietusruumis väga hea. Kõik on sõbralikud ja treener seletab pidevalt, kuidas ta tahab, et meeskond mängiks ja individuaalsed nüansid saab ka temaga läbi käia."

"Tegin selle nimel tööd, et kiiresti [algkoosseisu] saada ja kui see võimalus tuli, oli vaja lihtsalt töötada platsil, et kohta mitte kaotada, aga võin öelda, et siin nädalast nädalasse kõik võitlevad. Siin ei ole nii, et kui mängisid kaks-kolm mängu põhikoosseisus, siis saad sajaprotsendiliselt olla kindel, et järgmises mängus niikuinii alustad. Seda siin ei ole."

Antonov moodustab Rudaris ühe osa keskväljatriost, kus tema roll on teha kõike. "Treener tahab, et meil oleks üks täitsa kontrolliv poolkaitsja ja kaks box-to-box poolkaitsjat, üks neist mõtleb rohkem ründamisele ja teine olen siis mina, kes proovib balanssi hoida."

Konkurents on Sloveenias kõva. "Eesti tippmeeskonnad pakuks siin kindlasti konkurentsi, aga taset hoiavad kõrgemal esimesed kolm," viitas Antonov Domžalele, Ljubljanale ja Mariborile. Neist esimene alistas tänavu pärast Florat ka sakslaste Freiburgi ja viigistas ühe mängu Marseille’ga, Maribor jõudis aga taas Meistrite liiga alagrupiturniirile.

Süsteem on nagu Eestis ehk kümne meeskonnaga liigas jagatakse esikolmikule eurokohad, neljandana läheb Euroopasse karikavõitja või liiga neljas meeskond. Kullast Rudar ei mõtle, Euroopast aga küll.

Krooniks tagasi koondises

Ligi aasta oli Antonov eemal ka koondisest, kuigi peatreener Martin Reim käis teda vaatamas juba Austrias. "Side oli kogu aeg, aga koondises mängivad need, kes on konkreetsel ajal valmis seal olema," selgitas Antonov. "See on normaalne, samasugune konkurents nagu klubides. Lihtsalt klubis sa võitled igal nädalal treeningutel, et laupäeval saada põhikoosseisu, aga koondise jaoks võitled sa klubis, pead üks-kaks kuud hoidma taset, et saada võimalust koondist esindada."

Pehrssoni ajal erinevaid rolle täitnud Antonovi esimene suurem mäng Reimi all tuli poolkaitses, nüüd aga kahemehelises liinis koos Mattias Käidiga. "Me teame ,et meie taga on viis kalevipoega," rõõmustab ta viiemehelise kaitseliini üle. "Isegi kui eksid, saad olla kindel, et seal on mees, kes sind aitab. Mõnel hetkel aitab see olla natuke enesekindlam ja võtta riske. Ründes meil on üks käik vähem, aga peame kogu aeg hoidma balanssi."

Samas ei ole Antonovi jaoks vahet, kas mängida kahe- või kolmemehelises liinis. Ta tõdes, et poolkaitsjana on vaja niikuinii teha palju musta tööd ja olla aktiivne nii ründes kui kaitses. "See võtab palju energiat, aga see on töö, mida on vaja teha," võtab Antonov poolkaitsjaks olemise kokku.

Kumba aga Antonov eelistab, ründamist või kaitsmist? "Muidugi rünnata on palju meeldivam! Kui sinu meeskond hoiab palli, ei ole vaja nii palju jõudu kulutada, pigem sinu vastane raiskab jõudu, et saada palli endale."