Šoti klubis Motherwell palliva Henri ja praegu klubi otsiva Hannes Anieri isa Teet aitas paarkümmend aastat tagasi Aivar Pohlakul üles ehitada FC Florat. Teet Anier meenutas uuele Jalkale antud intervjuus üheksakümnendaid ja rääkis, kuidas poegadest kasvasid jalgpallurid.

Kuidas sa FC Florasse tööle sattusid? Millal?

Eks Aivar (Pohlak) kutsus. Olen terve elu Tabasalus elanud ja Aivaril oli jällegi suvila Rannamõisas. Me polnud küll lapsepõlvesõbrad, aga mu klassivend sai temaga hästi läbi ja nii me kuidagi kohtusime ning üksteist teadsime. Pärast Flora loomist, üheksakümnendate alguses, olime Floras kahekesi. Alustasime tegevust Kapi tänava kortermaja keldris.

Milline oli toona klubi eesmärk?

Ei meenu, et meil olnuks tänapäevases võtmes sõnastatud visioone, aga ambitsioon oli kohe suur. Klubi pidi tulema Eesti meistriks ja arendada tahtsime just niinimetatud Eesti jalgpalli. Selleks saigi koondatud tolle aja eesti soost parimad mängijad.

Millised olid sinu tööülesanded FC Floras?

Olin Hunt Kriimsilm, kel üheksa ametit. Põhiülesanne oli korraldada-organiseerida klubis niipalju, kui võimalik oli (sealhulgas transport, lepingud, sponsorid jms), et asjad toimiksid soovitud suunas. Aivar täitis toona ka peatreeneri rolli. Samas mina korraldasin poistele ka füüsilise ettevalmistuse treeninguid ning sõna otseses mõttes dikteerisin trennides jooksutempot. Massöör, nagu üks toonaseid artikleid väitis, ma aga polnud. Koos Aivariga korraldasime ka esimese tšarterlennu Eesti koondise MM-valikmängule Maltal. Saime lennuki toetajaid täis ja meeskond sai tänu sellele tasuta sõidu.

Täispikka intervjuud saab lugeda veebruarikuu Jalkast.