Sel laupäeval toimunud Eesti ja Soome 100+ maavõistlus, millega tähistati kahe riigi sünnipäevasid, läks osaleja vaatenurgast edukalt.

Reede õhtu, Eesti-Belgia ja tööpäev Lillekülas selja taga, suundusin magama, et hommikul taas varakult ärgata. Mitte selleks, et jalgpallist kirjutada, vaid mängida.

Üks mu vähestest mängitud mängudest viimase pooleteise aasta jooksul toimus Soomes, Espoo linnaosas Leppävaaras. Sõitsin sinna Pärnu JK Poseidoniga ja vastasest, LePast, ei teadnud me enamat kui et sarnaselt meile kuulub ta oma riigi liigasüsteemi viiendale tasemele.

Amatöörjalgpallureid on seinast seina, aga enamasti mängitakse mängurõõmu pärast. Sellised üritused, mis võimaldavad organiseeritult ja eesmärgipäraselt võtta mõõtu mõne teise riigi meeskondadega, on kahtlemata hooaja tipphetkede hulgas. Võrreldav on kodune karikas, kus õnneliku loosi korral saab vastu astuda näiteks mõnele Premium liiga meeskonnale.

Kuidas läks? Soomes sain võimaluse mängida seni suurimal areenil, kuhu putsad mind viinud on -Leppävaara suure spordipargi peastaadion mahutab üle 3000 pealtvaataja. Leitsaku ja lühikese pingi kiuste tõime koju 3:1 võidu ja Eestile punkti.

Aga ei mänginud ainult meie - mängisid peaministrid, mängisid näitlejad, mängisid politseinikud, mängisid legendid. Mängisid noored ja vanad, mängisid pundid, kes igapäevaselt koos ei käi, kelle jaoks oli see võibolla hooaja või mitme aasta ainus jalgpallimatš.

Nime vääriliselt mängiti üle 100 kohtumise, seisuga 62-5-49 läks võit Eestile. Aga seekord oli tõesti osavõtt ja sellest saadud kogemused, emotsioonid tulemusest tähtsamad. Ma loodan, et see ei jäänud viimaseks selliseks vastasseisuks mõne naaberriigiga. Amatööridelgi peab olema oma pidupäev.