96 inimelu nõudnud Hillsborough tragöödiale pandi teisipäeval loodetavasti viimane punkt. 27aastat kestnud valed, varjamised, kohtuprotsessid ja laim ei unune tragöödiaga seotud inimeste mäludest kunagi, kuid ehk pakub ametivõimude süüdimõistmisega lõppenud protsess neile mingitki südamerahu.

Mis sellel saatuslikul päeval tegelikult juhtus ning miks on see kõik veninud kauem, kui keegi oleks ette kujutanud ka oma halvimates õudusunenägudes?

Kõik algas suviselt soojal kevadpäeval Sheffieldis

Liverpool ja Nottingham Forest kohtusid samal staadionil Inglismaa karikavõistluste poolfinaalis ka 1988. aastal. Toonane mäng oli põnev ning et meeskonnad polnud toonasest mängust suuresti muutunud, müüdi 1989. aasta kohtumine 54 000 inimesele üsna kiiresti välja. 1980. aastate lõpus oli Inglismaa jalgpallifännide maine mitmete huligaanlusjuhtumite pärast aga määritud ning kahe klubi poolehoidjad pidid staadionitele sisenema staadioni erinevatelt külgedelt. 15. aprillil peetud mängule eraldati Liverpooli toetajatele 44% piletitest, kuid ainult 28% sissepääsudest.

Kitsukese Leppings Lane'i poolsel sissepääsul pidid seitse pöördväravat sisse mahutama üle 10 000 inimese, kelle seisupiletid pidanuks võimaldama ihaldusväärset kohta väravatagusel otsatribüünil. Niigi keerulist olukorda ei teinud kergemaks see, et 1988. aastal Liverpooli toetajaid Sheffieldi viinud kolme tellimusrongi asemel oli 1989. aastal töös vaid üks ning M62 maanteel takistasid autodega staadionile jõudmist teetööd. Lisaks ei soovinud paljud varem Sheffieldi jõudnud kiirustada ning nautisid suviselt sooja ja päikselist kevadpäeva. Veel kolmveerand tundi enne kohtumist oli staadioni ümbrus üsna vaikne ning pöördväravate juures töötavad piletikontrolörid jõudsid omavahel arvet pidada, kui palju inimesi üks või teine neist staadionile lasknud oli. Seejärel hakkas Leppings Lane'i poolne sissepääs kiiresti inimestega täituma.

Veerand tundi enne mängu algust hakkas selgeks saama, et olukord on kontrolli alt väljumas. Inimesi aeglaselt staadionile laskvad pöördväravad moodustasid kitsaskoha, väravatest läbi pääsenud inimesed suunati otse Liverpooli väravavahi Bruce Grobbelaari taga olnud sulgu. Staadioni valjuhäälditest anti toetajatele korraldus liikuda üha allapoole ning külgedele, kuid kahte keskmist väravatagust sulgu eraldasid külgtribüünidepoolsetest sulgudest kõrged tarad, mille vahel oli võimalik liikuda ainult staadionikoridori ees. Rahvamassiga koos keskmistesse sulgudesse surutud inimestel polnud lootustki neisse suuresti inimtühjadesse sulgudesse seisma pääseda.

Pudelikael Leppings Lane'il muutus samal ajal järjest ohtlikumaks ning vältimaks surmajuhtumeid väljaspool staadioni, avasid politseinikud kolmanda staadionivärava, millest lubati viie minuti jooksul läbi 2000 inimest. Paljud neist suundusid Liverpooli värava tagustesse sulgudesse, teadmata, et paljud sinna surutud inimesed võitlesid juba meeleheitlikult oma elu eest. Mäng algas plaanijärgselt kell 15.00, kuid kuna mõned staadionimuru ja tribüüne eraldanud tarast üle roninud ja seeläbi keskmistest sulgudest pääsenud inimesed olid platsil, pidi kohtunik mängu kell 15.06 pooleli jätma. 15.06 seiskusid kellad kümnetes Liverpooli peredes 27 aastaks. Kokku hukkus Hillsborough staadionil 1989. aasta 15. aprillil 94 inimest, veel kaks ei ärganud kunagi koomast.

Veerand nelja paiku ilmus Leppings Lane'i poolses staadioninurgas olevasse politsei kontrollputkasse Inglismaa jalgpalliliidu (edaspidi FA) tegevjuht Graham Kelly, kes nõudis tol päeval politseitöö eest vastutanud David Duckenfieldilt seletusi. Duckenfield, kes oli tähtsale töökohale saanud vahetult enne karika poolfinaali toimumist, ei olnud erinevalt oma eelkäijast jalgpalliinimene ning mängueelsel politseibriifingul ajas ta selle elava näitena sassi Liverpooli vastu mänginud meeskonna nime. Duckenfield ei olnud läbi töötanud ka Hillsborough staadionil varem toimunud intsidente. 1981. aastal sai 38 inimest vigastada, kui Tottenhami ja Wolverhamptoni vahelisele mängule lubati Leppings Lane'i poolsetest sissepääsudest staadionile rohkem inimesi, kui oli ohutu. Vigastusi juhtus ka 1987. ja 1988. aasta poolfinaalides, kõik taaskord Leppings Lane'i poolse värava tagustes sulgudes.

Liverpooli jalgpalliklubi esitas 1989. aasta karika poolfinaali eel FA-le ka ametliku kaebuse Hillsborough ohtlikkuse kohta, kuid see jäi rahuldamata. Soovides süü enda ja kogu Lõuna-Yorkshire'i politsei õlult veeretada, ütles Duckenfield Kellyle, et tragöödia põhjustasid Liverpooli fännid, kes kolmanda staadionivärava lahti murdsid ning seejärel ebaseaduslikult tribüünidele tormasid. Valed hakkasid ladvast levima juba siis, kui politseikonstaablid ja pealtvaatajad kanderaamide puuduse tõttu vigastatuid ühiselt väljakuäärsete reklaamtahvlite peal staadionilt alles välja transportisid.

Valed, valed, valed

Duckenfield eksis tol päeval armutult mitmel korral. Enne mängu algust andis üks staadioni ees patrullinud politseikonstaabel raadio teel teada, et Duckenfield peaks mängu algust edasi lükkama ning võimaldama seeläbi kõigil inimestel ohutult seisutribüünidele jõuda. Duckenfield keeldus ettepanekust. Tema paika panemata jäetud ohuolukorra tegevusplaan ei lasknud kiirabiautodel staadionile kiirelt siseneda ning autod jäid Hillsborough läänetribüüni taga oleva Peniston Roadil üksteise taha toppama. Esimene masin sõitis väljakule alles kaheksa minutit pärast mängu peatamist. Välja kuulutamata jäänud erakorralise seisukorra tõttu ei teadnud kiirabitöötajad, mis täpselt toimub ning staadionile appi joostes ei olnud paljudel neist kaasas elustamisvahendeid ega lisahapnikku. Mõistnud tragöödia ulatust, andis Duckenfield umbes sajale politsenikule käsu moodustada piki keskjoont kordon, mis eraldaks Nottinghami fännid Liverpooli omadest. Huligaansuse pärast mures olev Duckenfield ei taibanud viimase hetkeni, et sajakonna politseiniku abikäed oleksid võinud olematute huligaanide tõrjumise asemel päästa kümneid inimelusid...

Samal õhtupoolikul Sheffieldi saabunud ohvrite perekonnad pidid läbi elama karmi katsumuse. Lõuna-Yorkshire'i politsei jätkas Duckenfieldi esitatud versiooniga purjus ja ebaseaduslikult tegutsenud Liverpooli fännidest, küsides ülekuulamistel keskmistest taradest pääsenud inimestelt ning ohvrite perekondadelt nende alkoholitarbimisharjumuste ja varasemate süüdistuste kohta. Politseifotograaf sai käsu pildistada staadioni ümber olevaid prügikaste, et hinnata mängu vaatama läinud inimeste joobeseisundit. Koroner tegi alkoholitesti kõigile tragöödias hukkunud inimestele, kaasa arvatud lastele. Tulemused prinditi hiljem koos hukkunute täisnimedega ajalehes. Samuti seadis koroner Stefan Popper Hillsborough tragöödia lõppu piiritlevaks kellaajaks 15.15. Sellega väitis ta, et kõik ohvrid olid selleks ajaks oma elu juba kaotanud ja hilisemaid tõendusmaterjale pole mõtet arvesse võtta. Tegelikkuses oleks ametivõimude kiire tegutsemise korral olnud võimalik päästa veel 41 inimest.

Duckenfieldi vale Graham Kellyle pani alguse keerisele, mis vedas Liverpooli toetajate nime läbi järjest sügavama muda. Ametivõimude seisukoht oli selge – Liverpooli toetajad olid purjus huligaanid, kes murdsid läbi väravate staadionile ja hukutasid iseend. Kulminatsioon saabus järgmise nädala kolmapäeval, kui The Suni esikaanelugu šokeeris kogu Inglismaad: "TÕDE – mõned fännid varastasid ohvritelt; mõned fännid urineerisid vaprate politseinike peale; mõned fännid peksid suust-suhu hingamist teinud politseikonstaablit".

Koha peal ametis olnud Lõuna-Yorkshire'i politseikonstaablitele anti korraldus esitada toimunu kohta kirjalikud avaldused, kuid mitte Briti politseis ametlikult kasutatavatesse nummerdatud lehekülgedega taskumärkmikutesse, vaid tavalistele valgetele paberilehtedele. Siis ei osanud politseinikud seda kahtlaseks pidada, kuid tõde selle taga hakkas selguma 1990. aastate keskel.

Tollal Edge Hilli ülikoolis kriminoloogiaprofessori ametit pidanud Phil Scraton sai 1989. aastal Liverpooli linnavolikogult volituse panna alus Hillsborough Projektile, mille eesmärgiks oli välise, sõltumatu analüüsi läbiviimine. Kuigi Scratoni juhitud paneel leidis juba aasta pärast Hillsborough tragöödiat ilmunud raportis, et katastroofi üks peapõhjuseid oli ametivõimude saamatus, oli tõde tegelikult veelgi salapärasem. 1995. aastal vaatas professor Scraton kodus televiisorist dokumentaalfilmi katastroofide kohta, kui ekraanile ilmus mees, kelle sõnul oli tema ühe tuntud katastroofi kohta käivaid ütlusi kuritahtlikult muudetud. Scraton tundis mehes ära Hillsborough tragöödia ajal staadionil ametis olnud politseiniku ning tal võttis pool aastat aega, et mees üles leida. Endine politseinik andis Scratonile koopia enda käsitsi kirjutatud tunnistusest, mida oli ametivõimude poolt pastapliiatsiga soditud ning koopia muudetud dokumendi põhjal kirjutatud ametlikust tunnistusest, millele oli tema allkiri peale kopeeritud.

See ei jäänud aga ainsaks selliseks avastuseks. Scratoni poolt assembleeritud paneel leidis, et kokku oli muudetud 164 politseiniku tunnistusi, varjates nende kriitikat vähese ettevalmistuse, ülemuste korralduste ning ametivõimude käitumise kohta tragöödiale järgnenud päevadel. Sellegipoolest ei edenenud Hillsborough perekondade võitlus, sest tõendeid peeti liialt väheusutavateks või mitte piisavateks. Pole imestada, et Merseyside'i elanikud kaotasid igasuguse usu nii ametivõimude kui poliitikute vastu.

Kui kultuuri-, meedia- ning spordiminister Andy Burnham 2009. aastal Hillsborough' 20 aasta mälestusteenistusel kõnet pidama hakkas, sai temast Liverpooli toetajate kahe aastakümnega kogunenud viha sihtmärk. Vaevalt, et kellegil Burnhami vastu midagi isiklikku oli, kuid järjekordse poliitiku, kes kahtlemata taaskord tühje lubadusi ja suuri sõnu loopima tulnud, nägemine oli tol päeval rahvale katalüsaatoriks. Vaevalt oli Burnham jõudnud öelda, et ta on Anfieldil peaminister Gordon Browni esindamas, kui rahva hulgast hüüdis keegi "õiglust!" ning pea 30 000 kohalviibinut asusid skandeerima "õiglus 96 jaoks".

Burnhami kõne ja Liverpooli fännid 2009. aastal.

Burnham jätkas küll oma kõnega, kuid tema juttu katkestasid vihased vahelehõiked ja viled ning minister pidi väriseva hääle tõttu mitu korda oma lauseid uuesti alustama. Evertoni toetajat Burnhamit liigutas nähtu niivõrd, et tema tungival nõudmisel andis Briti siseministeerium sisse käsu Hillsborough Iseseisva Paneeli loomiseks, mis pärast kahe miljoni dokumendi läbi töötamist kolme aasta jooksul otsustas, et Liverpooli fännid ei olnud tragöödias süüdi. Kui Burnham 2014. aastal Anfieldile Hillsborough 25 aasta mälestusteenistuse raames naasis, saatsid ta kõnepulti saabumist seisvad ovatsioonid, mis ei tahtnud kuidagi lõppeda.

96 ei unune Merseyside'il kunagi

Kui Liverpool alistas  2014. aastal Anfieldil Manchester City ja astus tiitli poole sammu, mis jäi hiljem lõpetamata, ei õnnestunud 'Pooli kaptenil Steven Gerrardil lõpuvile kõlamise järgselt oma pisaraid vaos hoida. Kaks päeva hiljem toimunud Hillsborough 25 aasta mälestusteenistusel osales ta nii Liverpooli mängijana kui leinava pereliikmena, sest tragöödias hukkus tema 10-aastane nõbu Jon-Paul. Kuu pärast tragöödiat 9-aastaseks saanud Gerrard meenutas hiljem, et ka tema oleks võinud koos Jon-Pauliga Leppings Lane'i väravatest sisenedes Hillsborough tribüünidele oma elu jätta, kuid tema perekond jäi pileti ostmisega liiga hiljaks. "Ma mängin Jon-Paulile," kirjutas Gerrard oma autobiograafias.

Ka teised Liverpooli mängijad ja treenerid on tragöödiaga lähedalt seotud. Tollane Liverpooli peatreener Kenny Dalglish külastas ühe päeva jooksul nelja Hillsborough tragöödias hukkunu matuseid ning koos naise Marinaga organiseeriti tragöödiale järgnenud päevadel hukkunute perekondadele nõustamist ja majutust. Dalglish on perekondadega jäänud siiani lähedaseks ning tema teenete eest Liverpooli linnale ja 96 perekondadele on paljud soovitanud "kuningas Kenny" rüütliks löömist. Seda pole aga siiani juhtunud, küll aga löödi 2006. aastal rüütliks näiteks endine South Yorkshire'i politsei peainspektor Norman Bettison, kellel oli Hillsborough tragöödiale järgnenud tunnistuste võltsimises ja varjamises mängida oluline roll. 

Vaprus võib esineda mitmel moel. Vaprad olid pealtvaatajad ja need politseinikud, kes oma elu ohtu seades meeleheitlikult teisi päästa üritasid. Vaprad olid Kenny Dalglish ja Liverpooli mängijad, kes külastasid ohvrite matuseid ja haiglates kannatanuid ning pakkusid perekondadele ohvriabi. Kuid eranditult kõige vapramad olid ohvrite perekonnad, kes väsimatult õigluse eest võitlesid, üha uuesti ja uuesti selle traagilise päeva sündmusi tunnistusi andes läbi elasid ning ei andnud alla ka siis, kui nii Duckenfield kui tema ülemused kõigist süüdistustest tõendite puudumise tõttu vabastati. 

See on nüüd läbi. Teisipäeval kohtusaalist väljunud perekonnad pakkusid kohale saabunud meediale spontaanse versiooni Liverpooli kuulsast "You’ll Never Walk Alone'ist". See oli sobiv lõppakord 27 aastat kestnud võitlusele, mille jooksul ei antud alla ühegi takistuse ees. 96 said viimaks õigluse.