Tänavuse hooaja eel taas Eesti kõrgliigas mängiva klubiga liitunud koondise kaitsja Enar Jääger tunnistas pikas intervjuus FC Flora mängukava FCF Magazine'ile, et tagasi tulles oli Flora tema jaoks ainus variant.

Uskumatult kirju karjäär, Enar. 5 riiki, 7 klubi...
Eks ta ole olnud jah selline. Ei teagi ise kohe peast kõiki öelda, pole peas niimoodi järge pidanud või sellele mõelnud.

Su vanuse järgi on veel vara küsida, et kas ilmarännakud nüüdseks rännatud?
Vara veel, ma arvan. 30 ei ole veel see vanus, kus otsingud ära lõpetada. Usun, et energiat ja oskusi, et välismaal mängida, mul veel on. Niikaua, kuni keha vastu peab – miks mitte!

Norras mängisid kõige pikemalt. Raio Piiroja oli Fredrikstadis ebajumala staatuses, Alesundis mäletatakse sindki veel siiamaani. Täna on Karol Mets Norras, samuti Henrik Ojamaa, Taijo Teniste, Pavel Londak... Miks eestlased sinna püsima jäävad, miks neile seal meeldib?
Hea küsimus. Ju siis liiga sobib, suhteliselt füüsiline ja jooksmist nõudev. On siiani tõesti eestlastele sobinud, nagu Skandinaavia liigad üldse. Täpselt on muidugi väga raske öelda. Kliimas ei olegi võib-olla niivõrd küsimus – eksootiliste riikide mängijaid on seal ka siiski üsna palju, mõnes pundis vähem, teises rohkem. Aga täpset vastust ei oska anda, miks eestlased seal nii pikalt püsivad. Karol ka vist mängis juba?

Jah, Ojamaa ka.
Nii palju, kui lugeda jõudsin, siis neil läks vist hästi. Karol küll kaotas, aga alustas hästi.

Hoiad siis Norramaa tegemistel pidevalt pilku peal?
Jah, ikka vaatan, mis liigas toimub. Sõbrad jäid sinna, ikka jälgin, kuidas neil läheb.

Alesundis olid üsna pikalt, sedasi on need kestvad sidemed lihtsad tekkima?
Jah, olin seal ikkagi pea viis aastat. Saan siiani sealse klubi inimestega väga hästi läbi.

Ootavad tagasi?
(Naerab). Ei tea, pole küsinud! Eks seal ole ka palju muutunud, uus treener, palju uusi mängijaid. Liigas nad lõpetasid eelmisel hooajal keskmikena. Alustasid kehvasti, lõpuga tulid tagasi.

Karikavõit on Norras tähtsam kui liigavõit, nagu Raio rääkis.
Jaa, need ei ole võrreldavadki. Karikafinaali piletid Ullevaali staadionile on nii kuum teema, et neid ostetakse ulmesummade eest kokku. Meediakajastus on metsik. Kaunis veider jah, et karikavõit nii oluline on.

Sa oled ka ise karikavõitja, koos Sander Postiga, aastal 2011 tõite karika Alesundi.
Tegelikult olen isegi kahekordne karikavõitja. Esimesel korral mängisin esimestes ringides, siis läksin ära, aga paberil jäin ka siis võitjaks. Ühe korra, jah, mängisin ka finaalis.

Millised mälestused finaalipäevast sul on?
Alesundis asi nii hull ei olnud nagu Fredrikstadis, et sadade bussidega oleks kohale sõidetud. Aga tähtis ikkagi. Meeskonnaga läksime nädala varem Oslosse kohale, elasime hotellis, valmistusime. Mäng oli ka vihane, läksime 1:0 ette, siis lasime viigistada, lõpuks võitsime 2:1. Hiljem Alesundi tagasi sõites oli vastuvõtt võimas, kogu linna rahvas oli tervitamas. Kihvt oli! See on vist üldse üsna harukordne, et karikavõitu peetakse liigatiitlist tähtsamaks. Kusjuures, nad mängivad ka Superkarika välja, liiga- ja karikavõitja vahel, aga sellele ei pöörata üldse tähelepanu, see on rohkem nagu treeningmäng ega huvita kedagi.

Mis Itaalias juhtus? See periood jäi sul õige lühikeseks, viis mängu ja leping läbi...
Seal oli klassikaline juhtum. Läksin, sain mind kutsunud treeneri all sain viis mängu mängida, siis sai treener sule sappa. Uue treeneriga ei saanud üldse jutule – tema enda jutu järgi oli minuga rahul, aga istusin järjest mängude ajal tribüünil. Ise tundsin, et oleksin võinud vabalt mängida. Ei tea, mille taha seal kõik jäi. Uue treeneri nägemusse ma igatahes ei sobinud. Serie B-s vahetatakse treenereid muidugi ka nagu sokke, hooaja jooksul võid mitme mehe käe all mängida. Samamoodi on mängijatega, enne hooaja algust registreeritakse hulk mängijaid ära ja nädal enne avamängu saadetakse 10-15 venda lihtsalt minema. See on seal täiesti normaalne. Teistmoodi jalgpall.

Itaaliast lahkudes läksid Norra väga kiiresti tagasi. Kas sa ei jäänud muid variante otsima või oli Norra pakkumine nii hea?
Pakkumine oli väga hea. Kaua ei läinudki, kuu või veidi rohkem. Nemad olid väga huvitatud, mina ka, pakkumine oli hea.

Nii hea, et lükkasid tagasi ka New York Red Bullsi pakkumise?
Kusjuures, oli tõesti parem kui New Yorki oma (naerab). Seal oleks muidugi olnud huvitav, aga pakkumine ei olnud... Päris see.

Ehk et kui numbrid oleks parlanksis olnud, oleksid läinud Ameerikasse proovima?
Arvatavasti. Joel [Lindpere] oli seal juba ees mõned kuud, testimise ajal temaga rääkisin. Aga kogemusena oli Ameerika omamoodi kihvt.

Enne, kui Belgiasse pidama jäid, sahistati su ümber väga suurte nimedega. Glasgow Rangers, Charlton Athletic, Crystal Palace, Leeds United. Paljudega neist sul reaalselt ka enamat kui kuulujuttude tasemel kontakte oli?
Rangers oli minuga väga rahul. Peatreener kinnitas, et hommepäev tehakse mulle pakkumine. See aga venis ja venis, hakkasin küsima, et mis toimub. Siis toimus see pauk, käisid rahaliselt põhja ja kupatati karistuseks liigas alla ja tänu sellele oli igasugune uute palkamine välistatud. See oligi ainuke probleem minuga seoses. Väga kahju, et nii läks, see oleks väga kihvt olnud. Aga tänu sellele, et minu Rangersis olek meediast läbi käis, tekkis huvi ka Inglismaalt, Charltonis ja Crystalis ma käisin testimas, Leedsi ma kohapeale ei jõudnudki – see kukkus ära kuna ootasin Rangersi pakkumist, mida konkreetselt lubati. Charltonis taheti mind treeningmängul proovida, aga siis hakkas seal lund sadama – seal on ju kohe paanika, kui väike lumi maha tuleb –, ja nii ta katki jäi. Crystal Palace'is mängisin ka treeningmängu, aga läks nii ja naa, oleks võinud paremini minna. Pidin lõpuks koondise juurde tulema, nad lubasid mu tagasi oodata, aga pärast oli vaikus. Sinna ta jäi.

Briti saarte jalgpalli oleksid sa iseenesest justkui loodud. Keskmist kasvu, suhteliselt jässakas, väga jõulise mängustiiliga. On see briti vutt üldse midagi sellist, mille poole hing eriliselt õhkaks?
Ei ole tegelikult konkreetset ihalust. Hea pakkumise korral muidugi läheks, aga ega ma eriliselt ei õhka küll sinnapoole. Inglismaa jalka-atmosfääri kogeda oleks iseenesest muidugi kihvt!

Ja siis peale Belgiat – pikk vaikuseperiood. Ise hoidsid tagaplaanile, kommentaaride andmist vältisid. Kuidas vaimselt vastu pidasid, aeg ju muudkui venis...
Raske oli. Algul polnud midagi erilist, nagu ikka, aga kui see paus muudkui venis ja venis, siis hakkas ikka juba mõistusele ka. Pikk vaikus, teadmine, et varsti tuleb mingi otsus teha... Ei olnud kerge.

Kas see oligi täielik vaikus või olid lihtsalt pakkumised sellised, mis ei ahvatlenud?
Mõned pakkumised olid, aga jah, need ei olnud eriti kutsuvad. Üks pakkumine oli selline, mida kahetsen, et vastu ei võtnud. Aga muidu olid sellised... "huvitavad" kohad, ei tasunud riskimist.

Oled pigem seda meelt, et liialt eksootilistesse kohtadesse mängima minnes kaod päris pildilt?
Väga ei taha jah selliseid kohti, eriti perega kuhugi mingisse ulmekohta minna. Ei teagi, mis see pakkumine peaks selliseks puhuks olema...

Sul on pere alati kaasas olnud?
Jah. Naine, nüüd ka laps.

Sel perioodil, mil Floraga enne käesolevat hooaega ettevalmistust kaasa tegid, nihelesid ajakirjanikud ja fännid sosistasid ärevalt. Ootus oli suur. Võid sa täna, kus sa oled end hooaja lõpuni Floraga sidunud, ausalt öelda – kas ja mitu pakkumist sa Flora otsestelt konkurentidelt said? Pean siin ennekõike silmas Levadiat, Kaljut jne.
Uuriti, huvi oli, aga konkreetseid pakkumisi ei olnud. Peas olin tegelikult valmis mõelnud selle, et kui tulen Eestisse tagasi, siis ainult Florasse. Ei mõelnudki teiste variantide peale.

Eestis paparatsod jalgpallureid ei piira ja taga ei aja. Sina oled oma isiklikku poolt suhteliselt pingutusvabalt varjus hoidnud, keegi ei tea sinust mitte midagi. See on sul sihipärane stiil?
Jah, ma ei leia, et ma peaks ajakirjandusele ja meediale oma eraelust rääkima. Paljudele meeldib, kui neist palju räägitakse, aga minu elu ei ole ajakirjade esikaante jaoks. Olen tagasihoidlik tüüp.

Eestis on sul siis hea elada?
Jaa, väga.

Tänaval ära tuntakse?
Eestis? Vähe. Mõned nooremad ehk, kes ise jalgpalliga tegelevad. Norras muidugi, Alesund on väike linn, astuti ligi ja räägiti juttu.

Ja mingeid salapäraseid kiikse sul ka pole? Magusaga ei liialda, ennastunustavalt videomänge ei tambi, kapinurgas suusaorienteerumise karikaid ei peida?
Magusaga ei liialda. Või noh, mitte rohkem kui sportlased üldiselt. Erilisi hobisid mul ka ei ole, perekond on mu hobi ja mulle kõige tähtsam üldse.

Nemad on pidanud su elule kõvasti lõivu maksma?
Jah, nad on kaasas reisinud ja käinud, see on neile ikka raske olnud. Laps on aasta ja kahekuune, tema sündis meil Belgias.

Lapsele eelistad eestimaist kasvukeskkonda või ei näe ka selles probleemi, et lapsega teise riiki kolida ja teda seal näiteks kooli panna?
Pigem ikka Eestis. Kui ta kooli läheb, siis ma olen muidugi juba sellises vanuses, et... (naerab) 36-37... Kus sa siis ikka selle jalgpalliga enam reisid. Jah, pigem Eestis ikka.

Kui tähtsad sulle su juured üldse on? Oled ka väikese koha poiss tegelikult.
Jah, kindlasti on tähtsad. Aga... Vaatame, kuhu elu viib!

Koondises said sa 100 mängu täis, olles ise 29-aastane. Saavutus omaette. Kui palju su suur koondisepagas sind väliskarjääris aidanud on?
Seda vaadatakse ikka. Norras ikka küsiti, et noh, palju koondises mänge on? Ja kui ütlesin, ei usutud. Seal ei ole koondisesse saamine väga lihtne. Välisklubisse saamisel on Eesti mängijal koondisemängude pagas kindlasti väga oluline.

Tänase (laupäevase - toim.) mängu eelreklaami loosimisele panid oma kapist välja ülimeeldejäävas 2012 EM valiktsüklis kantud koondisesärgi. Järgnenud MM 2014 valiksarjas meil nii hästi ei läinud. Türgis said võõrsil 19. minutil punase kaardi...
Ainukese seni.

Ohoh?
Ma ei ole vist isegi kaht kollast ühes mängus saanud...

Igatahes, ma vaatasin seda Türgi-mängu. Imestasin, et kuidas kurat Enar nii rahulikuks suudab jääda. Valikmäng, 19. minut, kaheldav punane kaart...
Oli kaheldav küll jah. Kohtunikul polnud muidugi midagi teha, ma olin viimane mees, aga viga kui sellist seal polnud tegelikult. Vastaste surve ja publiku surve ja... Tegelikult ma olin ründajast eespool ja meil läksid jalad lihtsalt sõlme. Kohtunikust ma saan muidugi igati aru, mina olin viimane kaitsja ja ega tal seal palju mõelda ei olnud. Korra ajas muidugi ikka väga närvi, aga teha ei olnud midagi enam, selliseid olukordi tagasi ei vaidle.

Kakelnud sa väljakul ei ole?
Ei ole (naerab). Meeskonnakaaslasi on ikka kaitsta tulnud ja kaklusi lahutada, aga ise pole osalema pidanud. Pole võib-olla ka sellistes liigades mänginud, kus nii emotsionaalsed inimesed oleks (naerab).

Aga lõpetuseks – sa oled 11 aasta järel Floras tagasi. Tunnistad ka ise, et oled pakkumistele välismaalt avatud ja pigem ootad neid. Kas tänane Flora on hea platvorm, kust välismaale edasi hüpata?
Väga hea! Eestis parim, tingimused on parimad. Mitte millegi taha pugeda ei ole, treenimiseks ja arenemiseks on kõik eeldused antud ja loodud.

Täna (enne laupäevast mängu - toim.) Premium liigas – 4 vooru, 4 võitu, taga null. Kas näed, et nooremad mehed platsil on julgemad, kui teavad, et selja taga vanad kalad Kams ja Jääger?
Ma tahaks loota küll! Kams saab ka varsti 30, ei ole talgi midagi hõisata enam. (Naerab). Ju me ikka anname noortele ka midagi. Meeskonnana oleme väga noor, see väike segu vanemaid sinna sisse annab kindlasti oma väärtuse!