Homme algab Leedus U-19 koondiste vahel peetav Balti turniir. Enne koondise ärasõitu rääkis Soccernet.ee Eesti noore ründaja, praegu Jõhvi Lokomotivs mängiva Svjatoslav Jakovleviga, kes veel hiljaaegu mängis Peterburi Zeniidi akadeemias.

18-aastane Jakovlev on sündinud Narvas, kuid ta pere elab Sillamäel. Välejalgse mängijana 2011. aasta septembris esimest korda noortekoondises debüteerinud noormees mõistab koondise tähtsust ja unistab A-koondisesse jõudmisest.

Kuidas algas Su jalgpallielu? Kas otsustasid ise trenni minna või vanemad viisid jalgpallikooli?
Mu armastus jalgpalli vastu on kestnud vist sünnist saati. Ema on rääkinud, et mul oli kogu aeg pall käes. Mängisin, triblasin... Pärast kui sain teada, et Sillamäel on olemas jalgpallikool, läksin ise sinna trenni. Liitusin Sergei Vingoradovi treeningrühmaga. Kuid eriti tänulik olen ma Azat Zijazovile Narva FC-st, kes tegi must hea mängumehe.

Kuidas sattusid Zeniidi noorteakadeemiasse? Millised muljed on Sul Zeniidist ja elust Peterburis?
Kui sain 12 täis, siis tänu Levadia treenerile Sergei Martõnovile sattusin ma Zeniidi noorteakadeemiasse. See oli väga suur samm edasi mu karjääris. Mu treeneriks sai väga tugev spetsialist Aleksandr Selenkov ning peab tunnistama, et tingimused Zeniidi akadeemias olid suurepärased – ainult mängi ja kasva. Kuid linn ise mulle ei meeldinud – palju mustust, migrante Kesk-Aasiast, kuid mingis mõttes elada oli mul seal lõbus. Kahjuks pidin mullu Zeniidist lahkuma – tekkisid minul ja mu esindajatel Zeniidiga lahkhelid. Kurb oli lahkuda, sest treeningute tase Venemaal on ka noortekoolides palju tugevam kui siin Eestis.

Miks Eestisse naastes otsustasid Levadia kasuks?
Levadia osutus mu valikuks, sest mu arvates on see parim klubi Eestis, kuigi kutsuti ka teistesse Eesti klubidesse. Nii jalgpalli kui ka mängijaarengu poolest on Levadia Eesti liider. Levadias oli alati võimalik teha individuaalseid lisatrenne ja kõik tulid mulle vastu. Olen klubi juhtkonnale ja personalile Levadias viibitud aja eest väga tänulik. Eriti muidugi Marko Kristalile. Levadias sain hulganisti kogemusi – mängisin ka Euroopa Liigas.

Mis arvad Eesti liigajalgpallist võrreldes nende klubidega, kus oled end näitamas käinud?
Kui võrrelda seda, mida olen näinud Venemaal ja testimistel Euroopa klubides sellega, mis tase on Eestis, siis tuleb tunnistada, et Eesti liigajalgpalli tase on ikka kehv. Ei tea, milles täpselt probleem on, võib-olla üldtaristus, sest meil on ikka vähe seda professionaalsel tasemel jalgpalli. Kõigest viies-kuues klubis on loodud tingimused selleks, et mängida profitasemel. Teised on siiski amatöörklubid.

Millised on Su tuleviku plaanid? Kas jääd Eestisse või proovid õnne välismaalt otsida?
Olen valmis Eestist lahkuma ja see on ainus võimalus, et kasvada heaks jalgpalluriks. Talvel käisin testimisel Habarovski SKA juures, ent tingimustes ei jõudnud kokkuleppele. Tänan Infonetti, et andsid mulle võimaluse nende juures treenida. Kui tõusis päevakavva küsimus, kus mängima hakkan, siis otsustasin, et jään mõneks ajaks kodumaale ja leidsin variandi Jõhvi Lokomotiviga. See meeskond sobis mulle, sest seal saab mängida amatöörlepinguga ja käed on vabad uue välisklubi otsimisel.

Hetkel otsin välisklubi ja pärast Balti turniiri lähen taas testimistele. Tegelikult pidin varem Eestist ära sõitma, ent kevadine trauma ei lubanud mul seda teha. Hetkel olen väga heas vormis ja valmis uuteks väljakutseteks.

Kus tahaksid välismaal mängida?
Näiteks Itaalias, Inglismaal, Belgias, Hispaanias ja Prantsusmaal.

Su eakaaslane Frank Liivak on juba täiskasvanute koondiseni jõudnud. Kas tahaksid ka Sina kord saada kutse A-koondisesse?
Mängida koondise eest on mu jaoks väga tähtis ja pean koondises mängimist ikka suureks võimaluseks saada rahvusvahelisi kogemusi. Kindlasti tahan mängida täiskasvanute koondises, ent võrreldes Frank Liivakuga on mul sinna natuke raskem saada.

Mida jalgpall Su jaoks tähendab?
Tegelikult jalgpall on mu jaoks kõik. Hetkel ei mõtle muule. Vaid jalgpallile. Tahan saada heaks jalgpalluriks ning selle nimel olen valmis kogu aeg töötama. Sillamäel teen ka vabal ajal trenni ning tänan Nikolai Toštševit, kes aitab mind.

Kas jälgid ka seda, mis mujal jalgpallimaailmas toimub? Kes on Su lemmikud?
Kindlasti jälgin seda, mis jalgpallimaailmas on toimumas. Lemmik välisklubi on Madridi Atletico. Eestis meeldib mulle Sillamäe Kalev. Lemmikmängijaks on Andres Iniesta ning nendest, kes Eestis mängivad, on lemmikud Hidetoshi Wakui ja Daniil Ratnikov. Ühesõnaga need mängijad, kes võivad üksinda mängu kulgu pöörata oma meeskonna kasuks.

Kas kogu oma tuleviku kavatsed jalgpalliga siduda?
Pärast jalgpallielu tahaks end ärimaailmas proovile panna. Mulle meeldivad ärimaailm ja äriinimesed – nad on täiesti sõltumatud ning äri on spordiga ka päris sarnane.

Millised on Su hobid?
Vabal ajal meeldib mulle oma elukaaslasega aega veeta. Elukaaslasega käime mere ääres jalutamas, kinos, kohvikus – see aitab hästi puhata, mõtteid mujale viia ning annab palju positiivseid emotsioone.