Mis on prioriteet, mis mitte? Jalgpalliliidus on valmimas värske strateegia aastateks 2026–2030, mis määratleb ära, millised on peamised valupunktid ja esmajärjekorras arendamist vajavad aspektid meie jalgpallielus.

• Lugu ilmus detsembrikuu Jalkas.

"Tegu on strateegia, mitte arengukavaga!" rõhutab vutiliidu tehniline juht Mario Hansi, kes Jalkale pikalt küpsenud dokumenti tutvustab. "Arengukava on palju põhjalikum ja detailsem dokument – strateegia on aga see, mis näitab kätte suuna ja prioriteedid."

Peale jalgpalliliidu oma inimeste on selles kõvasti ka rahvusvahelist sisendit: strateegiate väljatöötamise ja nõustamisega tegelev UEFA Grow’ tiim aitas projekti käima lükata, ühel hetkel jäi põhiraskus taas eestlaste kanda.

"Nemad aitasid ideid korjata ja tegid põhjaliku ökosüsteemi analüüsi, mis puudutab igasuguseid finantsilisi tingimusi, osalust ja kõiki muid parameetreid. Nad analüüsisid meie võistluseid, mängijate turgu, treenerite olukorda ja kõike muud päris-päris põhjalikult," toob Hansi välja.

Strateegia koostamisel olid abiks ka muud kohalikud asjatundjad, samuti korraldati klubidega töötube, intervjuusid huvirühmadega ja küsitleti inimesi. "Kogu selle kompoti lõpuks kaardistasime ära: mis on meie jaoks strateegiliselt kõige olulisemad asjad, millega teele minna. Oleme viimasel ajal ka alaliidu sees rõhutanud, et me ei saa korraga kõigega tegeleda – peame tegema valikuid, kuhu aega ja energiat rohkem suunata. Kui proovime korraga kõiki probleeme lahendada, siis ei jõua me päriselt ühegi asjaga tegeleda," selgitab Hansi.

"Selline oli ka UEFA tagasiside – kui ressursid on piiratud, oleks mõistlik välja valida mõned asjad, millega süvitsi tegeleda. Kirjeldasime ära strateegilise visiooni, millist probleemi ja mil viisil me lahendama läheme."

Viis põhisuunda

Strateegia hõlmab kõige laiemas mõttes viit tegutsemissuunda, millel on omakorda alamkategooriad. Esimene neist kannab pealkirja "Jalgpall kui populaarseim rahvatervise edendaja".

Prioriteedina on eraldi välja toodud tüdrukute osaluse kasvatamine – tegu on ühe näitega selle kohta, kuidas fookus on pandud ühele konkreetsele suunale.

"Näeme, et tüdrukud on see, kust saaksime inimesi jalgpalli kõige rohkem juurde. Muidugi peame säilitama nii praegused jalgpalli juures olevad poisid kui tüdrukud, aga kui tahame numbrite mõttes kasvada, siis on tüdrukutejalgpall kohustuslik koht. Kui vaatame meiega võrreldava kultuuriruumiga ühiskondasid, siis on meil tüdrukute osalusprotsent jalgpallis kriminaalselt väike!" selgitab Hansi.

Sealjuures näeb ta peamise takistava tegurina lastevanemaid. "Paned tüdruku jalkat mängima ja kui ta juba korra seda elevust tunneb, on mäng talle müüdud. Pigem on küsimus lastevanemates. Tüdrukule võib jalgpall meeldima hakata, aga osa lapsevanemate seas on endiselt levinud arusaam, et jalgpall on pigem poiste ala," näitlikustab Hansi.

Strateegia sõnastab ära ka eesmärgid ja võtmenäitajad – mõnel juhul täpsemad mõõdikud veel selguvad, sest nende väljaarvutamiseks peame paremini mõistma ka meile saadaval olevat ressurssi. "Kindlasti ei võta me neid numbreid õhust. Oluline on mõista, kuidas üks või teine mõõdik eesmärgi taha tekib."

Jalgpalli kooli tagasi viimise all peab Hansi silmas seda, et vutitrennid oleksid lastele ja lastevanematele logistiliselt mugavamad. "Koolivõimlad ja staadionid on tegelikult hea ressurss, kust on jalgpall ühel hetkel välja läinud, aga paljudes kohtades pole tagasi sisse pääsenud. Teine pool puudutab seda, kuidas muuta jalgpall selles mõttes kättesaadavamaks, et klubid tegutseksid koostöös kooliga koolide juures pärast tunde. See muudab ju nii lapse kui lapsevanema elu mugavamaks – ei teki kolmnurka kooli, trenni ja kodu vahel, vaid trenni saab kooli juures ära teha, vähemalt esimestel aastatel."

Noortetöö kvaliteeti tuleb parandada

Teine oluline valdkond on noortetöö kvaliteedi parandamine – "Kvaliteetne arengukeskkond on tuleviku edu alus". "Kui mõtleme sellele, kuidas meie A-koondised paremat jalgpalli mängiksid ja edukamad oleksid, siis ilmselt kõige naiivsem oleks paigutada kogu olemasolev raha A-koondiste alla. Seal on ju tegelikult juba valmis mängijad," selgitab Hansi.

Pigem on küsimus selles, kuidas saame toetada noortetööd selliselt, et meie mängijate keskmine kvaliteet oleks parem. "Üksikuid pärle tuleb igasugusest keskkonnast, aga just mängijate keskmine kvaliteet on see, mis kõvasti turgutust vajab."

Kolmanda sambana on välja toodud "Uuendusmeelne ja kestlik jalgpalli ökosüsteem". See hõlmab nii suhteid avaliku sektoriga, finantsilist jätkusuutlikkust kui IT-lahendusi.

Mis puudutab IT-võimekust, siis näeb Hansi selles üht Eesti jalgpalli kõige suuremat võimalust eelise hankimiseks. "Aus on välja öelda, et me ei ole eesrindliku digiriigina seda potentsiaali suutnud ära kasutada. Samas on see ka valdkond, kus ülejäänud maailm ja alaliidud ei ole meist kaugel ees ja tehnoloogiliselt hästi arenenud."

Jalgpalliliit kasutab erinevaid tehnoloogilisi rakendusi, muu hulgas koondiste soorituse analüüsimiseks analüütika- ja skautimisplatvorme Wyscout ja Eyeball. "Kui palju me pakutavast päriselt rakendame? Kuidas me neid andmeid kasutame? Kas seda oleks võimalik paremini teha? Kas seda oleks koostöövormis võimalik laiendada klubidele ja noortetööle? Võimalusi, millega süvitsi minna, on väga palju. Samas tuleb mõista, mis on meie keskkonnas kõige suurema tasuvusega tegevused, ja fookus sinna suunata, sest kõigi nende asjade juurutamiseks lihtsalt ei jagu hetkel inimesi."

Publik tribüünidele!

Publikuarvude suurendamine on eesmärgiks võetud nii meistrivõistlustel kui koondisemängudel. Seda, aga ka kogukondade arendamist ja kultuuri kandmist puudutab neljas suund "Jalgpall on ühiskonna ühendaja".

"Oluline roll selle eesmärgi saavutamisel on klubide tugevamal kogukonnatööl ja selgemal identiteedil. Suurem kaasatus tekib siis, kui klubid on omanäolised, neil on nähtav roll oma piirkonnas ning nad toimivad kogukonda ühendavate keskustena – kohtadena, kus inimesed tunnevad kuuluvust ja uhkust. See tähendab rohkem kohalikke algatusi, klubi ja toetajate vahelise suhte süvendamist ning tegevusi, mis seovad mängijad, lapsevanemad, vabatahtlikud ja kohalikud ettevõtted ühtseks tervikuks."

"Koondise puhul oleme jõudnud sinna, et mängud suurtega toovad täismaja staadionile, aga nüüd on küsimus selles, kuidas inimesed tuleksid vaatama ja toetama omasid. Premium liiga kui brändi puhul on selgeks eesmärgiks pealtvaatajasõbralikumaks muutumine."

Ühendus ülikoolidega

Viimase kategooria "Tark jalgpallirahvas" puhul räägib Hansi õhinal sellest, kuidas Eesti jalgpalli ühendada akadeemilise võimekusega.

"Peamisteks eesmärkideks on koolituste mahu ja mitmekesisuse suurendamine ning jalgpallilabori käivitamine. Jalgpallilabor võimaldaks meil algatada andmete analüüsimise projekte ning teha koostööd nii Eesti kui ka välismaa ülikoolidega – jagades neile meie kogutud andmeid ja kasutades nende teaduslikku kompetentsi," selgitab Hansi.

"Meil on tegelikult andmeid väga palju, aga meil pole hetkel võimekust, et nendega süvendatult tegeleda – justkui poleks meil jõudu raha maast üles korjata. See on kindlasti läbimõeldult toimetades üks väga tasuv suund, kus minimaalse investeeringuga on võimalik kvaliteedis palju juurde panna ja konkurentsieelis tekitada." 

Kui koolitusest rääkida, siis soovib jalgpalliliit hakata korraldama rahvusvahelist UEFA Pro treenerikursust. Seni on Eestis toimunud Pro-koolitustel küll osalenud välismaalasi, kuid need on olnud siin töötavad välistreenerid, kel on tulnud hakkama saada osaliselt eestikeelse kursusega. Tulevikus on aga võimalik neid ka ingliskeelsena korraldada, mis avaks ukse väljastpoolt tulijatelegi.

"Reaalsus on see, et viimase UEFA Pro kursuse puhul tuli kvaliteetse õppekava koostamiseks kaasata palju välislektoreid ning suurem osa kursusest toimus nagunii inglise keeles. Kursuse taseme määravad lisaks koolitajatele ka osalejad. Eestis ei tule lihtsalt nii lühikese ajaga peale piisavat arvu tipptasemeks vajaliku ambitsiooni ja arusaamaga treenereid.

Seega aitaks välisosalejate kaasamine kursuse kvaliteeti tõsta. See ei tähenda muidugi, et Eesti treenerite võimalused kaoksid – meie oma inimeste jaoks peab jääma kindel kvoot, mis arvestab meie keskkonna vajadustega. Hea eeskuju on Wales ja lähiümbrusest Leedu ja Soome, kus selline lähenemine on aidanud kohalikel treeneritel kasvada ning paremini ettevalmistatult konkureerida ka rahvusvahelisel turul."

Kuidas luua jalgpallikultuuri?

"Jalgpalliliidu president Aivar Pohlak on palju rääkinud jalgpallikultuuri tekkimisest. See kultuur saab tekkida ainult koostöös ja nii tuleb meil ehitada rohkem sildu – ka alaliidu ja klubide vahel. Nii jalgpallis kui ka ühiskonnas laiemalt on näha kasvavat polariseerumist ja vastandumist. Samas ei ole eraldi tegutsedes võimalik suuri samme edasi astuda. Oluline on mõista, et jalgpall ja selle areng on meie kõigi ühisosa, mis võiks olla ka hea alguspunkt koostööks," räägib Hansi.

Ta toob näiteks oktoobris toimunud noortekoondiste seminari, kus nii klubid kui noortekoondiste treenerid ühe laua taha tulid ja arutasid, kuidas saaks kõike teha senisest paremini.

"Sellised ettevõtmised on võti, kuidas uksi avada. Ühest sellisest üritusest muidugi ei piisa, sellele peavad järgnema ka selged tegevused, et see uks lahtisena püsiks."