Esimene postitus seeriast "Ettepanekuid Eesti jalgpalli edendamiseks", järgmine postitus uuel esmaspäeval.

Olles kolm kuud Eestist eemal viibinud, jõudsin juba unustada, kui trööstitu võib ühe koduse klubi mängul olla. Teisipäeval Tamme staadionile jõudes mürasid Tammeka ja Flora mängijad vihmast märjal väljakul ning kohtumist jälgis 82 silmapaari. Silmapaaride omanikud seisid lageda taeva all oleval tribüünil ja said vaadelda teisele poole väljakut jäävat ehitustandrit, kuhu peaks mõne aja pärast loodetavasti kerkima katusega tribüünihoone. Ei tea, kas inspektor meid emaga ka ära luges, kuid teiseks poolajaks me igatahes kohale tulime ja mängu vaatama asusime.

Vaatasin ringi ja ma poleks inimeste arvuks 82 pakkunud, kuid ju see nii oli, sest sellist kogust on kerge üle lugeda ja pole isegi klikkijat vaja. 82 inimest Eesti meistriliiga mängul, kus ühel väljakupoolel ülikoolilinna esindaja ja teisel mitmekordne Eesti meister. 82 inimest, nendest viis-kuus valjuhäälset meeskonna toetajat. Võin tõenäoliselt julgelt väita, et Tammeka fännidel on Eestis kõige laiem hõiskevalik ja püüavad nad tublilt. Seda enam on kahju, et nende ja pealtvaatajate number ei suurene.

Idee: Eesti Jalgpalli Liit peab looma publikufondi!

Praegu käib kõige enam inimesi Sillamäe Kalevi mängudel (arvutused tehtud enne viimast vooru). Number on naeruväärne, kuid siiski Eesti kõrgeim ehk 230. Oletades, et pileti hind on 25 krooni, teenib Sillamäe kodumängu pealt 5 750 krooni (lisaks ei maksa kõik vaatajad pileti eest), mis ei kata tõenäoliselt isegi staadioni üüri. Palka selle rahaga igatahes eriti ei maksa ja arendustööd suurt ei tee.

Tallinna Kalevi esindaja Raimo Nõu sõnul on nende pileti hind 25 krooni ja vaatajaid keskmiselt 88. Kui kõik maksaks, oleks summa 2 200 krooni. Tegelikult on 622st inimesest Nõu sõnul pileti ostnud 66 inimest ehk keskmiselt 9 inimest mängu kohta ja piletitulu, kui seda saab niimoodi nimetada, on mängu kohta 237 krooni ja 70 senti.

237 krooni ja 70 sendi eest saab poolteist bussipiletit Tartust Tallinna, kolm pitsat Tartu parimas Itaalia restoranis La Dolce Vita ja 158 pisemat Chupa Chupsi pulgakommi.

Et sissetulek publiku pealt on niivõrd madal, puudub klubidel sisuliselt huvi vaatajaid leida. Seega tuleb motivatsioon tekitada, sest raskustes klubi ei mõtle esimese asjana publikule.

Ettepanek

Eesti Jalgpalli Liit peab iga pealtvaataja eest maksma meistriliiga klubile 200 ja esiliiga klubile 100 krooni.

Põhjendus

Summa pole päris laest võetud, sest Inglismaal tugevuselt kolmandas liigas mängiva Leeds Unitedi kodupileti hinnaks on 8 naela (lapsed) kuni 32 naela olenevalt mängu kategooriast (kolm kategooriat). Kui võtta keskmine, siis täiskasvanu maksab 25 naela ehk 466 krooni. Et Eesti on vaesem riik, kus jalgpall pole nii au sees, siis rahuldume poolega.

Lihtne arvutus: Sillamäe piletitulu ühe mängu pealt on nüüd 46 000 krooni ja Kalev teenib 8 800 krooni. Veidi soliidsemad numbrid ja me pole publikunumbreid veel tõstma hakanud.

Eelarve

Oletades, et kõik klubid suudavad uue stiimuli tõttu oma publikuarvu kolmekordistada ja viia keskmise 600 inimese juurde, tuleks ühe mängu preemiasummaks 120 000 krooni. 36 vooru ja igas voorus viis mängu ehk kokku 180 kohtumist, mis tähendaks, et jalgpalli käiks vaatamas 108 000 inimest ja meistriliiga aastane eelarve oleks 21 600 000.

Ühe klubi jaoks: 18 mängu kodus, kokku 10 800 pealtvaatajat ja summaks 2 160 000 krooni.

Variatsioonid

Lisaks on tegelikult võimalik numbritega veel mängida ja süsteemi parandada: näiteks hinnata eraldi laste arvu ja nende piletitasuks nt. meistriliigas 50 ja esiliigas 25 krooni või 100 ja 50. Või tuua summa 100 ja 50 peale, mis viiks meistriliiga eelarve 10 miljoni krooni kanti, kui kõik 600 pealtvaatajat oleks täiskasvanud.

Lisaks võib klubile määrata maksimumsummaks 2 miljonit, millest osa oleks preemia, kui klubi teeb reklaamivallas tööd terve aasta ja number ei lange, kui näiteks 1,75 miljonit, mis toetusena välja makstakse, on koos. Samuti võib nõuda, et summast 50% investeeritakse publikusse tagasi (olgu siis paremad istmed või talvel tasuta tee ja kohv).

See on juba lihtsalt arutluse ja valikute koht, kuid oluline on idee.

Mida see süsteem annab?

Esiteks tuleb siinkohal meenutada, et meistriliiga miniklubide aastane eelarve on miljon või alla selle. Nüüd oleks neil piletituluga võimalik teenida väga suur summa juurde, mis omakorda tähendaks professionaalseid mängijaid ja võib-olla isegi välisjõude ning klubidel tekib reaalne võimalus infrastruktuuri arendada.

Lisaks on ühtlasem ja võistluslikum liiga publikule ja meediale huvitavam.  Ja ei maksa pugeda argumendi varju, et klubide vahed jäävad samaks, sest summad oleks võrdsed. Nõrgemaid on alati lihtsam edasi aidata kui tugevaid.

Samuti tähendaks suurem publikuarv, et tööle võiks hakata mängude toitlustus, sest müüjal on suurem huvi tegeleda 600 kui 200 inimesega, ja miks mitte teatav mängu eelne ja järgne ning aegne meelelahutus võistluste jms näol, mida täna enam väga märgata ole (näiteks on kadunud Tammeka loosimised ja penaltilöömine).

Loomulikult on niimoodi mängudel laiem kõlapind, sest mida rohkem nägijaid, seda rohkem suid, mis võivad toimunust jutustada.

Aga pettus!?

Pettuse ja koeruse võimalusi väga pole, sest publikut hindab mängule saadetud inspektor ja tõenäoliselt on võimalik luua teisigi tehnikaid, kuidas arvu täpsust kontrollida.

Et siis…

Kui Brasiilia mängu alla pandi 10 000 000 krooni ja FC Flora sai 47 miljonit krooni laenu, siis miks ei võiks nüüd kõiki klubisid ergutada, et nad reaalselt tegutsema hakkaks ja inimesed staadionile meelitaks? Esiteks liigub see raha (erinevalt näiteks Brasiilia mängust) otseselt jalgpalli tagasi ja teiseks on nati kõle mõnekümne viljandlasega istuda või Lilleküla staadionil teisi huvilisi binokliga taga ajada.