Teiste fännidega tähistamas võitu City üle. Foto: erakogu

Käisin märtsi alguses Liverpoolis vaatamas kahte oma lemmikklubi mängu - 1. märtsi kohtumist Manchester City vastu ning 4. märtsi mängu Burnley vastu. Panin kirja natuke oma reisimuljeid.

Alustame mängust tiitlikaitsja Man City vastu. Oli päris varajane kick off time seekord - mäng hakkas kell 12.00 kohaliku aja järgi. Kui tavaliselt olen võtnud üle kohaliku kultuuri, et kolm-neli tundi enne mängu möllurohkesse Anfieldi lähedal asuvasse pubisse minna, siis seekord jõudsin üle pubi ukseläve vaevu poolteist-kaks tundi enne avavilet ehk kuskil kella 10.00 ringis.

Liverpooli viimase aja hoog on päris võimas, nii et võiks ju eeldada, et fännid on valmis mölluks ja elevil, kuid nii vara hommikul oli atmosfäär pigem natuke vaiksem kui muidu. Ega kaua polnudki aega vanade tuttavatega juttu puhuda, kuna kell liigub ikka kiiresti, kui on hea ja mõnus olla.

Seadsin sammud Anfieldile, istusin seekord peatribüüni MX sektoris, kuna The Kopi ei õnnestunud piletit saada. Viimati istusin Main Standil siis, kui esimest korda isaga 2008. aastal Liverpooli mängul käisin. The Kop End hellitab ikka atmosfääri poolest ära küll, kuna Main Standil see nii hea ei ole ja paljude laulud vajuvad juba enne ära, kui nad tribüüni lõppu välja jõuavad.

Liverpool on just löönud Cityle 2:1 värava. Foto: erakogu

Üks asi, millest peab rääkima oli "banter" City fännidega. Teadagi on Anfieldil võõrsilfännid paigutatud Anfield Roadi alla vasakusse nurka (Kopi poolt vaadatuna). Kuna seekord istusin MX-i sektoris, siis olin kogu mängu nende kõrval. Ütleme nii, et provotseerimist ja üksteise mõnitamist oli igale maitsele, see on kohe omaette show. Käemärgid, mida kõike näidatakse, trükimusta ei kannata. Igatahes teinekord ma pigem ei eelistaks seal istuda, kuna minu temperament on selline, et ega ma väga võlgu ei taha jääda, kui miskit provotseerivat tehakse.

Viimase ja kõige magusama naeru saime õnneks meie, nii et City fännid sai rõõmsalt lehvituste saatel ära saata. Mäng oli vapustav. Väravad oli lihtsalt oivalised ning teisel poolajal oli päris nauditav vaadata, kuidas ainult meie pressisime. Mängul ma pikemalt ei peatu, kuna telekast tõenäoliselt näeb kõike paremini. Peale mängu, nagu ikka, tagasi pubisse ning sõpradega juttu puhuma ja teisi mänge vaatama, milleks olid Arsenal - Everton ja Chelsea - Tottenham.

Teisipäeval sai külastatud ka League 2 mängu Tranmere Rovers - Wycombe Wanderers, aga sellest kirjutan pikemalt ehk mõni teine kord. Teine Liverpooli mäng oli Burnley vastu. Seekord, nagu kombeks, sai kenasti varakult pubisse minna, nii umbes neli tundi enne mängu. Atmosfäär oli mõnusam, kuna inimesed oli rohkem ärkvel. Mängu kick off oli kell 20.00 ehk siis kaheksa tundi hiljem kui pühapäeval. Äge oli vaadata, kuidas kohalikud töölt tulles vaikselt pubi täitsid. Nii kaks tundi enne mängu oli atmosfäär juba täiesti haripunktis ja lauldi laule igale maitsele.

Vaade fännisektorist - 72. rida 76-st. Sturridge'i värav oli täpselt teisel pool väljakut ning siit ei saanudki hästi aru, kuidas pall väravasse läks. Foto: erakogu

Õnneks istusin seekord staadionil ka seisvas fännisektoris Kopis ja sai ka mängu ajal rohkem punaseid toetada ja ergutada. Mäng tundus päris lihtne olevat ja erilist vastast Burnleyst ei olnud, kui esimesed 20 minutit välja jätta. Ütleme nii, et poisid said töö korralikult tehtud ja taga hoiti nulli.

Kokkuvõttes jäin kahe mänguga väga rahule, eriti esimesega, millest enne mängu oleks viigiga isegi ilmselt nõus olnud. Nii et elamused taaskord vaimustavad!

Päris heas hoos oleme hetkel, kuid on vaja seda kütet jätkata ja täisgaasiga edasi panna. Pühapäeval juba Roversi vastu Anfieldil mäng ja kui see osutub edukaks, siis on Wembleyle minek!

YNWA,

Jürgen