Neidude U-19 koondis saavutas märtsikuus Venemaal Kuban Spiringi turniiril kuuenda kohaga. Portaal jalgpall.ee rääkis noortekoondise treeneri Katrin Kaarnaga, kes analüüsis turniiril nähtut ning vaatas ka tulevikku.

Kas turniiri tulemusega jäite rahule?
Kokkuvõttes saame kindlasti rahule jääda, sest lõpetasime turniiri kõrge kuuenda kohaga. Saime turniiril kolm võitu ja kolm kaotust, lõime väravaid ja saime ka penalteid lüüa, mis on kindlasti oluline kogemus mängijate arengu seisukohast. Kuigi meil oli turniiril 11 uut mängijat, kel puudus varasem kogemus mängida taolisel kõrgetasemelisel ja pikal turniiril, suutsime pika pausi järel taas pääseda edasi veerandfinaalidesse, mis näitab, et oleme noorte arendamisel õigel teel. Kahjuks jäid mõned haigestumised turniiri varjutama ja ei saanud alati parima koosseisuga mängida kõiki mänge, mis teisest küljest andis võimaluse teistele mängijatele ennast näidata. Saime ka osalt tänu sellele hea ülevaate meie mängijate tasemest. Mitmed mängijad olid vahetult enne turniiri naasnud vigastuspausilt, mis pani esialgu ka mõningad piirangud, aga kõik nad kosusid turniiri jooksul ning said kahtlemata väga hea ettevalmistuse algavaks hooajaks.

Mis oli turniiri eel eesmärgiks ja kas selle eesmärgi täitsite?
Selle turniiri üks eesmärkidest oli kindlasti mängijate arendamine, aga olime ka tulemusele orienteeritud ehk kuidas võita mänge. Saame öelda, et saavutasime eesmärgi. Nägime paljudes mängijates seda võidutahet ja võitlusvaimu, mida on vaja selleks, et saavutada tulemusi. Oskust keskenduda oma sooritusele ja mitte lasta teistel teguritel ennast häirida.

Millise mulje jätsid vastased?
Liigume väikeste sammudega teistele lähemale. Seda kinnitasid ka paljud teised treenerid, nähes meie tüdrukuid sel aastal mängimas. Teised pingutavad samuti, et pidevalt paremaks saada, mis teeb meie ülesande mõnevõrra raskemaks. Peame rohkem tööd tegema, et tugevamatele veel lähemale jõuda.

Millistes elementides jääme kõige enam alla?
Eelkõige jääme alla tehniliste oskuste kasutamise kiiruses ja otsuste vastuvõtmise kiiruses mängus. Vastased sooritavad paremini esimese puute, mis on vajalik järgmiseks soorituseks – tuntakse palliga ennast palju mugavamalt, kui meie mängijad. Meil on ka tehniliselt häid mängijaid, aga palju jääb mõtlemise kiiruse taha. Julgus ise mängida, kasutada oma tugevusi, enesekindlus ja eneseusk on olulised tegurid, milles me veel pisut teistele alla jääme.

Kes eestlannadest silma paistsid?
Kui peab kedagi välja tooma, siis stabiilsemaid esitusi tegid Kelly Rosen, Ketlin Saar, Vlada Kubassova, Lisette Tammik, Anett Vilipuu, Ragne Hindrimäe ja Saron Läänmäe, kelle sooritused vastasid meie ootustele. Üldiselt olid kõik tublid ja andsid endast alati kõik, aga teistel mängijatel tuli sisse rohkem eksimusi, ebastabiilseid esitusi mängust mängu.

Kas oli ka meeldivaid üllatusi?
Mainiksin siin Samanta Uuedat. Ta polnud niivõrd üllatus, aga saime kinnitust oma ootustele.

Noortekoondislastest on nii mõnigi pääsenud juba A-koondise eest väljakule – kas nende kogemus on platsil ka märgatav?
Päris kindlasti olid Kelly Roseni, Saron Läänmäe ja Anett Vilipuu kogemused olulised ja vajalikud.

Kas mõni noortekoondislane koputas ka A-koondise uksele?
Siinkohal nimesid ei hakka nimetama, aga lisaks nendele, kes on juba kandidaatide hulgas, jäi silma paar potentsiaaliga mängijat, kes võivad pääseda juba sel aastal või järgmise aasta alguses kandidaatide hulka. Sõltub, kuidas nad oma klubide ja ka noortekoondise eest mängivad.

Kuidas minna sellest turniirist edasi?
Saime hea ülevaate, kuhu oleme jõudnud võrreldes teistega ning kuidas on mängijad omandanud infot, mida oleme neile edasi püüdnud anda. On piisavalt momente ja nüansse, mida võistkondlikult edasi arendada ja ka mängijatel individuaalselt.