Ott Järvela kirjutas hiljuti Õhtulehe spordiblogis konkreetse sõnumiga artikli „Käed eemale jalgpalli Eesti meistriliigast!“, tõmmates radikaalselt vee peale jalgpalliringkondades aastaid keerelnud ja jumal teab, kaua veel keerlevale ideele muuta Meistriliiga formaati ja/või osalevate meeskondade arvu.

Nõustun Meistriliiga toimiva formaadi osas härra Järvela konservatiivse arvamusega. Ent millega ma ei lepi, on osalevate võistkondade taust. Meistriliigas on vormiliselt esindatud kuus maakonda: Harjumaa (neli klubi), Ida-Virumaa (kaks klubi), Tartumaa, Viljandimaa, Järvamaa ning Saaremaa (kõik üks klubi). Nõnda pisikese riigi ja liiga kohta kõlab hästi, kas pole?

Lai vutigeograafia?

On aga avalik saladus, et Viljandimaa (FC Viljandi), Järvamaa (Paide Linnameeskond) ja Saaremaa (FC Kuressaare) esindused on niinimetatud Pohlaku või Flora tütred ehk kuuluvad Flora süsteemi, on enamjaolt kokkupandud Flora süsteemi palluritest ning baseeruvad hoopistükkis Tallinnas, täpsemalt A. Le Coq Arenal – tõsi, FC Viljandi aadressiks on nüüdseks märgitud Viljandi linnastaadion.

Minu küsimus on lihtne, kaua peab Eesti vuti sõber taluma Flora perepäevade raames toimuvaid heitlusi näiteks „Viljandimaa“ ja „Saaremaa“ vahel? Jah, Kuressaarel on teatud fänkond, neil on viikingikiiver ja võib-olla veel midagi lahedat, millega mina pole kursis, aga niikaua, kui võistkond on registreeritud Asula 4c, Tallinn (A. Le Coq Arena), ei ole tegemist tõsiseltvõetava satsiga.

Siinkohal mainin, et mul pole mitte vähimatki Kure, Viljandi ja Paide toetajate, juhtkonna ega mängijate vastu, vastukarva on vaid nende tütarklubi-staatus, mis minu arvates pärsib Meistriliiga-identiteedi (millele härra Pohlak järjekindlalt rõhub) arengut.

Lapsed ujuma või plats puhtaks

Võttes arvesse erinevaid aktsioone, nagu ToetanTammekat.eu fänniportaal ja hiljutised lumekoristustalgud, ei ole Eesti jalgpalli seisukohast midagi kurvemat kui kaotada 2013. hooajaks Tartu Tammeka ja tõdeda, et Lõuna-Eesti vuti lipulaev on FC Viljandi, kelle kodusadam aga ei asu enam seal, kus keskaegse Hansa Liidu ajal.

Jättes täiesti kõrvale sportliku taseme, mis on meie Meistriliigal nii ehk naa Euroopa 49. (53st), käin välja kaks meelepärast varianti: 1) lasta tütarklubid viivitamatult „ujuma“ nagu omal ajal dollari kurss või 2) käsutada lapsed oma mängumaale, näiteks Esiliigasse, ja lasta asemele iseseisvad, missiooni ja visiooniga klubid – loomulikult sportliku printsiibi ehk Esiliiga tabeli alusel.

Kujutan ette, et minu hulljulge ja kohati toores idee saab kõvasti kriitikat ja parastavat naeru, ent selline on minu helesinine unistus või miks mitte soov jõuluvanale. Kallis (jalgpalli)jõuluvana, palun kingi mulle hooajaks 2013 iseseisev jalgpalli Eesti meistriliiga!