Infoneti kodulehel avaldatud mahukas intervjuus meenutas oma karjääri helgemaid hetki legendaarne Andrei Kalimullin.

Järgnevalt toome teieni katkendid antud intervjuust:

Sa mainisid, et Rüütli avas paljudele eesti mängijatele ukse Euroopasse. Aga Sul endal oli pakkumisi sealtpoolt piiri?
Konkreetseid pakkumisi, et tule ja pane oma allkiri, polnud. Kõik jäigi sõnade ja juttude tasemele. Veel üheks asjaoluks, mis summutas kõik taolised mõtted oli see, et mul oli juba pere ning raske oli ette kujutada elu teises kohas. Kuigi siiski ükskord sai käidud välisklubi juures testimisel. Tegemist oli Tiraspoli Šeriffiga.  Ainult et kui ma sinna jõudsin,  selgus säärane tõsiasi, et keegi meid seal väga ei oodanud. Nädal aega viibisin seal aga sisuliselt ei teinud seal midagi. Trenni ka mitte. Esimesel päeval tegin koos tiimiga Cooperi testi ja oligi kõik. 7 päeva olin klubi juures ja pärast läksin koju tagasi.

Kui sa liitusid Infonetiga, siis kogenute mängijate asemel, nagu see Levadias oli, olid su partneriteks kaitseliinis 16-aastane väravavaht Matvei Igonen ja 17-aastane kaitsja Vladimir Avilov. Kui kiiresti leidsite ühise keele ja kui palju tuli vaeva näha nende kaitsetegevuste korraldamisel?
Vladimir ja Matvei on iseloomuga inimesed. Ja ka väga andekad. Matveiga oli mul natuke raskem. Ta iseloom on veidi teistsugune kui Avilovil. Avilovile pidin vaid korra või kaks midagi ütlema  ja sellest piisas. Ma nägin et ta on väga õpihimuline inimene. Ta küsis mult palju erinevate jalgpalliaspektide kohta ja see on väga tähtis, et noor mängija tahaks õppida. Ta tundis, et minu abiga saab ta selle kaitsemängu kunsti selgeks õppida. Matvei oli selline, et enda arvates ta teab ja oskab kõike ning rääkida talle midagi ega häält ta peale tõsta ei tohtinudki üldse. Aga noored peavad olema raskeks tööks valmis. Kui tahetakse üle piiri mängima minna siis seal peab mängija kõigeks valmis olema.

Su 500. mäng  langes ka Infoneti tiitlimänguga kokku. Kas tundsid mängu eel mingit ärevust või oli liiga palju pingeid?
Pingeid tõesti oli. Tahtsime juba kodumängus Paide vastu meistrikarika koju jätta, ent see õnnetu viik Narvaga segas plaanid ära. Seega olid tõesti pinged peal, mitte ärevus. Seda tegelikult näitas ka esimene poolaeg Kalju vastu. Liiga palju pingeid oli. Õnneks saime riietusruumis natukene juttu ajada omavahel. Treenerid ütlesid ka sõna sekka, ent peamine sõnum oli selline, et tegime nii pika teekonna tippu ja oleme peaaegu et kohal – seega teeme selle viimase sammu ära. See mõjus suurepäraselt, tundsime et enam miski ei vaeva meid – läksime väljakule ja võitsime tiitli. Ning ausalt öeldes ma pole sekunditki mõelnud, et see mäng on mingi erilise numbriga, kuigi iseenesest on see väga meeldiv teadmine. Minu jaoks polnud see 500. mäng, vaid mäng kus kaalul oli tiitel. Pidin meeskonda tiitlini aitama. Juubelimäng on antud juhul lihtsalt meeldiv lisa.

Loe kogu usutlust edasi siit!