Eesti valitseva jalgpallimeistri Nõmme Kalju hooaja algus on olnud vaevaline. Kui superkarikafinaalis jäädi Levadiale selgelt alla, siis meistriliigas on küll saadud kaks võitu, kuid need on tulnud kõike muud kui veenvalt - nii Paide Linnameeskond kui FC Kuressaare suudeti alistada viimaste minutite väravatest.

Sealjuures on ehk kõige märkimisväärsem see, et Kalju pole üheski mängus suutnud oma väravat puhtana hoida - Levadia vastu korjati oma võrgust välja kolm, Paide vastu kaks ning saarlaste vastu üks pall. Mäletatavasti jättis Paide kolmandast väravast ilma vaid Vitali Teleši penaltitõrje. Kahes liigamängus on nõmmekaid vee peal hoidnud vaid jaapanlane Hidetoshi Wakui, kes lõi nii Paide kui Kuressaare vastu kaks väravat.

Kalju fännidele teeb muret ka tõik, et nii Paide kui Kuressaare ei ole senistes mängudes just liialt head vormi näidanud - Järvamaa Barcelona võttis nädal hiljem samal väljakul FC Flora käest vastu 0:6 koslepi, Kuressaare tegi nädal varem liiga uustulnuka FC Infonetiga 0:0 viigi.

Tulles aga tagasi Kalju kaitse juurde - sel aastal on esimese kahe mänguga amatöörmeeskonnad Kalju vastu löönud kokku kolm väravat, Paide lõi koguni kaks korraga. Eelmisel hooajal lasi Kalju amatööridel endale kokku lüüa vaid kaheksa kolli. Sealjuures ei suutnud ükski amatöörmeeskond lüüa meistritele kahte väravat ühes mängus.

Mõnes mõttes võib öelda, et Kalju mängud on näidanud nende taset - isegi kehva mänguga on ju kõige tähtsam - kolm punkti - suudetud ära võtta. Teisest küljest on aga hooaja senine käik nii võimsa koosseisuga meeskonnale kahtlemata murettekitav. Igor Prins lausus küll pärast mängu Kuressaarega, et oli tulemuse ja mängupildi kvaliteediga rahul, kuid ma ei usu, et Kalju treeneripink seda ja kahte eelmist mängu südamerahus vaatas.

Mulle isiklikult tundub, et Kaljut painab pisut pohmell, kuid mitte selline, mis tekib meistriliiga uue sponsori toodete ületarbimisel, vaid selline, mida põevad värskelt meistriks tulnud meeskonnad - tiitlipohmell. Olgu põhjuseks siis pingelangus, motivatsioonipuudus või midagi muud, seda "haigust" on põdenud kõikvõimalike spordialade kõikvõimalikud tiitlivõitjad. See, mida pikka aega taga aeti, on lõpuks saavutatud, nüüd on aga vaja end taas kokku võtta.

Eesti jalgpalli puhul ei ole see aga eriti keeruline - kui kodus on kõik saavutatud, siis jäävad alati euromängud. Kalju on ka selgelt teada andnud, et senisest veelgi enam keskendutakse sel aastal eurosarjale, Meistrite Liigale. Paraku oleneb seal väga palju loosiõnnest ning kui kaks mängu tugeva vastase vastu kaotusega lõppevad, tuleb taas fookus koduse liiga peale keerata. Sest kui liigas ennast maksma ei panda, tuleb suu ka järgmise aasta magusast Meistrite Liiga osalustasust puhtaks pühkida.

Eesti jalgpalli edu nimel tuleb loota, et Kalju oma kerge pohmelli üle elab ning euromängudes vastastele uut ja vana teeb. Klubi juhtkond ja fännid vääriksid seda, meeskonnas on aga piisavalt potentsiaali, et oma eesmärgid ellu viia.