Kannatuste rada elu tippvormi toonud lunastuseni (3)
Kolmapäeval 35. sünnipäeva tähistanud Fabio Quagliarella on käesoleval hooajal löönud Sampdoria eest juba 16 väravat ning Serie A suurimate väravaküttide edetabelis edestavad teda vaid Ciro Immobile ja Mauro Icardi. Kulunud väljendit kasutades oleks Quagliarella - Eta Beta, nagu teda Itaalias teatakse - justkui ümber sündinud. Tema puhul polegi see tõest väga kaugel.
Eta Beta peab olema üks kõige eriomasemaid hüüdnimesid maailma jalgpallis. Kas musta seelikut kandev Miki Hiire tulnukast sõber, kellel on hiigelsuured jalad ja ainult kaks sõrme, ärgitab mingeid toredaid lapsepõlvemälestusi? Ei? Suuremas osas maailmas tõenäoliselt samuti mitte. See veider tegelane oli ingliskeelsetes koomiksites (kus tema nimeks oli Eega Beeva) Miki paremaks käeks kolmel teisele maailmasõjale järgnenud aastal, kuni ta 1950. aasta juulis oma kosmoselaeva istus ning ette hoiatamata koduplaneedile tagasi lendas. USA-s ei jõudnudki Eega Beeva hiljem lugejateni, kuid mingil põhjusel hakkasid Itaalia lapsed Eta Betat sügavalt armastama.
Torino Juventuse fännidel ei läinud kaua, et näha Eta Beta ja Fabio Quagliarella sarnasusi. Nii, nagu Eta Beta suutis keerulistest olukordadest oma nutikust kasutades alati välja tulla, oli ka Quagliarella Juve eest väljakul vahe ja terav. Quagliarella arsenali kuulusid kõikvõimalikud erilised lahendused, just nagu jätkus leiutajahingega Eta Beta seeliku all alati ruumi imelistele vidinatele. "Mees, kes lööb ainult võimatuid väravaid," teati Quagliarellat. Ja loomulikult ei jäänud Torino klubi poolehoidjatel kuulmata, et nõnda, nagu purssis Eta Beta vaevaliselt inimkeelt, oli tähelepanuväärne ka Napoli lähedal üles kasvanud Quagliarella aktsent.
Campania regioonis sirgunud mängija jaoks ei saa olla ühel päeval Napoli särgi selga tõmbamisest suuremat au. Armastus, mida sealsed elanikud oma klubi vastu tunnevad, on midagi vaat et ürgset, seletamatut. Napoli elanikud veritseksid ka päriselt siniselt, kui sellel väljendil poleks aristokraatlikke seoseid. Quagliarella polnud erand. "Ma kujutasin ennast vaimusilmas alati ette Napoli kaptenina, ma unistasin nendega trofeede võitmisest," rääkis Quagliarella Mediasetile möödunud kevadel. "Ma nägin, et sekkun mängu vahetusest. On tähtis mäng ja lõpuvileni pole enam palju aega jäänud. Siis löön ma otsustava värava, sellise, mida suutis tol ajal vaid Diego Maradona. Ja rahvas hullub tribüünidel."
2009. aasta suvel tuligi Napoli tema uksele koputama ja seda võimalust ei olnud Quagliarellal plaanis käest lasta. Napoli peatreeneriks oli kahe aasta eest Quagliarellale koondisedebüüdi andnud Roberto Donadoni, klubi president Aurelio Di Laurentiis tahtis meest Napoli särgis näha nii väga, et käis tema eest Udinesele välja toona klubi rekordit tähistanud 18 miljonit eurot. Viieaastane leping jättis lahtiseks võimaluse, et mees võib karjääri Napolis õhtusse veeretada; kohalikud avasid tema nime kandnud baari ja Quagliarella esimesel mängul sinises särgis tervitasid teda bännerid kirjadega: "tere tulemast koju, viimaks ometi!" Napoli ja Quagliarella õnn ei olnud määratud kestma, kuigi vähesed teadsid, mis oli selle tegelikuks põhjuseks.
Esimesed murettekitavad märgid ilmnesid juba kümme aastat varem. Toona Sampdorias mänginud Quagliarella kurtis 2006. aasta jõulupühade ajal pere ja lähedate sõprade ringis, et keegi on saanud teada tema MSN-i parooli ning konto üle võtnud, mille peale soovitas Quagliarella sõber Giulio De Riso mehel pöörduda Napoli küberkuritegevust ohjava politseiniku Raffaele Piccolo poole. Piccolo võttis Quagliarella arvuti hoiule, lahendas jaoskonnas probleemi ning tagastas masina. Tema ja Quagliarella said lähedasteks tuttavateks ning kui kahel järgmisel aastal hakkas ründestaar saama ka veidra sisuga SMS-e, lubas politseinik uurimise enda õlule võtta.
Algselt moodustasid SMS-ide sisu numbrid ja seosetud tähed, kuid peatselt hakkas saatja neis vihjama, et on teadlik Quagliarella narkosõltuvusest ning tema seotusest Napoli maffia Camorraga. Pärast Napoliga liitumist läks olukord veel hullemaks. Ühel hommikul avastas Quagliarella isa meilide hulgast foto kirstust, millele oli kleebitud Fabio pilt kirjaga "Vittorio poeg tapetakse". Iganädalaselt hakkasid Quagliarellade postkasti saabuma süüdistused kokkuleppemängudest, seejärel juba pildid alasti lastest ning vihjed, et varsti lekib info mehe kalduvustest ka ajakirjandusele.
"Mõnikord sisaldasid kirjad isiklikke fakte, mida saime teada ainult meie," rääkis Quagliarella Bleacher Reportile. "Me hakkasime kahtlustama oma lähedasi, isegi minu meeskonnakaaslasi. Ma lõpetasin treeningu ja kahtlustasin kõiki enda ümber." Piccolo kinnitas Quagliarellale, et näeb kurjategija tabamisega ööpäevaringselt vaeva, tänutäheks jagas mängija talle Napoli mängude pileteid ning nimetas mehe ka oma kaaskonda, et ta saaks soovi korral väljakule lähemale pääseda.
Loomulikult jättis katsumus Quagliarella mängule oma jälje. Hooajal 2009/10 tegi ta Napoli eest kaasa küll 34 mängus ja lõi neis 11 väravat, kuid klubi poolehoidjad nägid, et mees pole hingega asja juures. "Mu mõtted olid kuskil mujal," tunnistas ta. "Ma ei olnud oma mängule keskendunud, sest muretsesin pidevalt ohu pärast. Ma kartsin. Ma käisin harva väljas ja ka siis vaatasin pidevalt üle õla... see sööb sind."Piccolo käskis mängijal kõigest vaikida, et uurimise käiku mitte ohtu seada ning seetõttu ei saanud Quagliarella temaga toimuvast rääkida ka De Laurentiisiga. Ühel päeval teatas Napoli president, et Quagliarella peaks kolima Napoli staadionile lähemale, et ta saaks jalgpallile keskenduda - ning seejärel ei rääkinud De Laurentiis mehega enam kordagi. Quagliarellat süüdistavad kirjad olid hakanud ilmuma ka klubi postkasti.
Ühes koomiksis kasutab Miki ära Eta Beta tulevikku ennustavaid võimeid ning teenib börsil hiiglasliku summa. Järgnevad õhtusöögid parimates restoranides, kallid ülikonnad ja kiired autod, aga ühtlasi unustab Miki oma päritolu ja sõbrad. Eta Beta kohkub ja ta hakkab raha vihkama; muutub selle vastu koguni allergiliseks, teeseldes, et on surnud, kuniks Miki kogu varandusest ilma jääb. Õige Eta Beta poleks kunagi teinud ühtegi otsust ahnusest. Napollased ei teadnud toona kogu lugu. 2010. aasta augustis laenas Napoli Quagliarella ilma mehe endaga konsulteerimata päevapealt Torino Juventusesse. Järgnenud reaktsiooni võib võrrelda sellega, mis tabas sama rada käinud Gonzalo Higuaini - ainult et Quagliarella kaela sadanud rahe oli vaat et teravamgi. Quagliarella oli mees, kes ootas aastaid ja oli aastaid oodatud, keegi, kellele oleks kõik andeks antud, ainult mitte seda. Napoli vihavaenlasega liitumine oli ülim reeturlikkus ja mõistagi ei näinud Napoli toetajad ühtegi muud põhjust peale Juventuse raskete rahakukrute.
On raske ette kujutada, kui raske pidi see periood Quagliarella jaoks olema - vaid tema ja ta perekond teadsid, mis tegelikult toimub, aga nad ei saanud end petetuna, reedetuna tundnud Campania inimestele tõtt rääkida. Quagliarellad olid sunnitud vaikuses kannatama, kuigi SMS-id, kirjad ja meilid ei lõppenud ka Torinosse kolimise järel. Napolis sai mees ringi käia vaid nägu varjates. 2011. aasta alguses sai ta raske põlvevigastuse, mis jättis ta väljakutelt eemale hooaja lõpuni ning kuigi ta oli selleks hetkeks Juventuse parim väravakütt, ei jõudnud ta pärast naasmist Vana Daami eest enam tippvormi. Nagu Quagliarella hiljem rääkis, hoidis teda kaine mõistuse juures vaid lootus, et peatselt jõuab Piccolo kurjategijale jälile. Otsustav läbimurre tuligi, kuid hoopis Quagliarella isa Vittorio abiga.
Ühel pärastlõunal kohtus Vittorio Piccologa, et küsida, kui kaugele on jaoskond juhtumi uurimisega jõudnud. Piccolo andis teada, et kurjategija on välja nuhkinud ka tema numbri ning tallegi SMS-e saatma hakanud - see pidavat tähendama ainult seda, et juhtumi lahendus on käeulatuses. Vittorio palus Piccolol sõnumeid näidata, aga kohkunud politseinik tunnistas, et on need kustutanud. See äratas Quagliarella isas koheselt kahtlust - miks peaks uurimisega tegelev inimene asitõendid lihtsalt ära kustutama - ning Vittorio otsustas jaoskonnast omal käel aru pärida. Peatselt selgus, et ükski Quagliarellade poolt esitatud asitõend, ükski kaebus ega ametlik dokument polnud Napoli politseiregistris kirjaski. Kõik loksus kiirelt paika. Kurjategijaks oli olnud Piccolo, küberpolitseinik, keda Quagliarellade pere oli aastaid usaldanud ja kellega ohtu kartmata jaganud kõiki oma elu detaile.
Alanud sisejuurdluse käigus andis Quagliarella esimesed ütlused 2010. aasta lõpus, Itaalia kohtusüsteemi keerukuse tõttu sai Piccolo nelja aasta pikkuse vanglakaristuse alles möödunud aasta kevadel ning seegi, kas ta ka reaalselt trellide taha pistetakse, pole veel päris kindel. Praegugi on tal võimalik politseitööga jätkata, kuigi mitte Campanias. "Ma olen vihane," rääkis Quagliarella märtsis. "Mida veel peaks inimene tegema, et vangis lõpetada? Esiteks peaks ta oma tööst ilma jääma... see on minu jaoks kõige mõistetamatum." Vähemalt ühe võidu Quagliarella siiski saavutas. Ta võis viimaks tõtt rääkida. Kevadel Mediasetile antud pikk intervjuu lõi saapamaal laineid ja aitas inimestel mõista, mida oli ründaja viimase kümne aasta jooksul läbi elanud. "See on minu jaoks teise, rõõmsama elu algus," rääkis Quagliarella Sampdoria kodulehele. Lunastust pakkusid ka Napoli fännid, kes avaldasid oma kodumängul Crotone vastu bänneri kirjaga "sa oled põrgust läbi tulnud hiilgava väärikusega. Me embame sind taas, Fabio, Napoli poeg".
Kaks nädalat tagasi toimunud Sampdoria 3:1 võidumängus Fiorentina üle ei olnud väljakul enam Eta Beta, vaid Fabio Quagliarella. Ajad on teised, aastad - ütlemata pikad aastad - on möödunud. Sähvatused Quagliarella võimetest löövad muidugi välja ja Sampdoria fännidel meenuvad mehe Itaalia-debüüdil Leedu võrku löödud kaks suurepärast väravat, too kord, kui ta jäi pärast tabavat käärlööki oma jalgele seisma ja seegi, mil ta sai söödu 35 meetri kaugusel väravast ning ilma vastaste puurivahi poole pilkugi heitmata palli üle puusa tema selja taha tulistas. Neid silmapaistvaid hetki on nüüd vähemaks jäänud ja tema stiil on teistsugune, enam mitte nii plahvatuslik ega ootamatu. Särava noore staari asemel on väljakul paljukogenud mees, kuid üks asi eristab Quagliarellat selgelt kõigist teistest mängijatest. Eriti nüüd, 35-aastasena.
Quagliarella on janusem kui mees, kes pole aastaid joonud; näljasem kui mees, kes on pidanud toituma vaid toidukübemetest. Ta on elujõuline, sest kuigi ta karjäär kannatas ühe inimese tõttu palju, ei ole tal muud valikut. Ta peab kaotatud aja tasa tegema. Hiilgav esimene puude ja Fiorentina tugitala German Pezzella on istuli - 1:0 Sampdoriale. Kogemused aitavad tal suluseisu oodanud kaitsjad üle mängida ja tema löök on täpne nagu alati - 2:0 Sampdoriale. Seejärel on abiks kogu meeskond, pall ringleb Fiorentina kastis ja Quagliarella vajutab sellise haamriga, nagu poleks ta seda aastaid teha saanud - 3:0 Sampdoriale.
Kübaratriki toonud tabamus on Quagliarellale sellel liigahooajal juba viieteistkümnendaks - nii palju pole ta oma karjääri jooksul veel kogunudki. See on tema jaoks rekord, 35-aastasena, karjääri januseimana. Üle kolmandiku hooajast ootab küll veel ees, aga üks ülimalt tähtis mäng on juba selja taha jäänud. Napoli võõrustas Sampdoriat päev enne jõululaupäeva ja lunastatud poeg saatis Pepe Reina selja taha külmaverelise penalti. Kui ta veerand tundi enne mängu lõppu välja vahetati, saatis San Paolo publik mehe pingile seisvate ovatsioonide saatel. Quagliarella tänas neid kiire käeviipega. Kummarduseks ei jätkunud aega ja Quagliarella poleks seda soovinudki. Ta ei kavatse lavalt veel niipea lahkuda.
